Jeeje

Minul, 7.30 hommikusöök (väga harva jääb vahele, nii nagu see täna juhtus). Minul ka samal ajal suhtkoht söömine, söön koolitoitu. Mul lõppevad neljap. kell 2 tunnid, siis on 1 tund vaba aega, saan tõesti midagi süüa sellel ajal. Aagam siis on mul kell 15.00 kitarr, kuni 16.00 ja siis KOHE, lähen kohe ja jään hiljaks ka on matemaatika. See kestab mul 1 tund ja siis on KOHE jälle kitarri tund. Ja nii läheb see kella kuueni välja, üle kuue, kell seitse olen kodus, seal söön. Need on ainult neljapäevad. Teisipäevu annaks reguleerida… Okei. Ma ka ei tea ju toitumisest mitte kui midagi, aga tean, et see, mida minu vanemad rakendavad on hullem. Olen mõelnud sellele toitumiskavale, minul raha ei ole selle jaoks, lugesin, et see umbes 500 kr. Peaksin vanematega rääkima, nende arust oleks see mõttetu, sest ise saaks sama hästi ju “tervislikult toituda”. Jama värk sellega. Loen neid artikleid, mis siin toitumisekohta on antud.

marjasha: Ei leidu, ma ei käi eriti läbi peresõprade ega ka sugulastega ja nii palju, kui olen, siis… ega nad paremad ole. On raske küll, aga tuleb harjuda. Nad ei taha üldse seda paha pärast, neil on lihtsalt selline huumorisoon. Ja kui vihaseks vahel saavad, siis tulevad ka mõned õelad kommentaarid. Viimasel ajal pole olnud, sest ma ei ole neile selleks põhjust andud.

Mitte keegi ei toitu õigest selles majas, kus mina elan. Trenni nagu vahel teevad küll, kuidagi ebamääraselt.

Esimene päev oli, kui ma “toitusin tervislikult” & “liikusin ringi”. Aia taha läks värk. Hommikusööki mai jõudnudki süüa, selle asemel sõin koolis esimese ja teise vahetunniajal 4 mandariini, siis kooli söök ning, siis mõõõnus pikk 7’me tunnine paus söömisele. No, 2 õnuna midagi ei päästnud. Ja sinna ei saa midagi teha. See paus lihtsalt tuleb. Neljapäevadel lihtsalt on nii. Ei jõua kodus ära käia, et süüa ega ka linnast midagi osta. Nüüd jõudsin koju ja sõin kartuleid, pool sellest, mis ette pandi. Liikusin nii palju, et… vähe. Umbes tund aega tatsasin uimaselt ringi, siis läks üle edasi “kuula ja istu” režiimile. Busse ei kasutanud, jala läksin igalepoole, vahetpole, et jalgu ei tundunud ja nägu kipitas. (Hiljem, kui kojun tulin) ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Aga ega midagi hullu pole, kui nädalas korra nii läheb? See on vältimatu. Ja kui väga ikka valesti on selle neljapäevaga? Aa, muidu teisipäevad ka suhtkoht samasugused.

to marjasha: Enam-vähem küll, seda juhtub harva, kui kedagi kodus pole ning ise süüa endale teen. Hm, nad ei mõistaks. Ma olen nende arust üks naeruväärne inimene lihtsalt, kes ei saa millegagi hakkama. Mitte mingil juhul nad ei võtaks mind tõsiselt. Ning lõpptulemuseks oleks ikkagi see, et nad teevad labaseid nalju minu üle.

Minu probleem on geenides, sest mu ema on ka paks, üleüldse kõik naised selles sugukonnas on ülekaalulised. Ma ei otsi vabandusi, paks on paks. Mis vahet sel on? Kui on kalduvus juurde võtta, siis on, aga alla läheb ikka sama moodi.

Tänan, edu vaja. See on minu uus eesmärk, ma ei loobu sellest! Kui vaja, eks siis tuleb ära kannatada, mis teha. ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

to triplekix: Ise sünnitasid jahh, aga põrssa? Nää, selles olen ikka mina ise süüdi. Ma võin ju alati öelda “ei” ning naljad välja kannatada, aga ma valin mitte.

Rohkem enesekriitikat? Uau, praegu arvan, et olen lihtsalt üks paks, kole andetu tüdruk. No, räägi, mis veel valesti on ning mida peaks kritiseerima? ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ma üritan seda toitumist paremaks muuta, ei, mai ürita, vaid muudan, aga ma ei ütle siiski vanematele midagi. Vähemalt esialgu.

to Xero: Nad tõesti ei tea, nad arvavadki nii. Nad ei tee vahet dieedil ja tervislikul toitumisel. Sul on täiesti õigus. Mina seda muuta ka ei saa kahjuks.

Nad võivad seda teha, aga pakun, et ei tee. Nad jäävad lihtsalt vait selle koha pealt. Eelminekord, ma lihtsalt üritasin, seekord teen. Tegelikult need ei ole mõtetud, täiesti tõsi. Tõde on see, mis teeb haiget.

See link, mis andsid. Minu vanus väljub nende piiridest. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> On väga suur vahe, kui vana oled?

to daemonium: Jumala õigus. Vb ma ei tahagi piisavalt, aga ma siiski tahan. Ja kui mina juba midagi tahan, siis ma mõtlen välja valemi, kuidas seda saada. Muudan toitumist, mitte täiuslikuks, vaid paremaks. Ning liigun mitu korda praegusest rohkem. Halba see ei tee. Vähemalt ma teen midagigi.

to Rookie21: Selle kallal nad suudavad ka vinguda. Selle kallal vinguvad kõik meie vanemad. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> See ei oma erilist tähtsust, ma pakun.

Ma tänan kõiki, kes vaevusid midagi vastama. Olen tubli ning vaatan paremini, mida söön ning hakkan lihtsalt ütlema “ei”… Või valetama. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Omab tähtsust? Kaalu pole, seega ei saa kohe tulemusi teada. Paari kuu pärast ehk. Ülimalt positiivne oli saada tagasi sidet.