Janar Rückenberg

Õhtust!!!

Viimased päevad on kulgenud rahulikult. Kaal on kolm viimast päeva olnud hommikuti samades tingimustes muutumatu, 94.3 kg. Ega ei kurdagi selle üle, tunne on selline, et kohe kohe paari päeva jooksul kindlasti midagi kukub. Seda tegelikult taotlengi, kuid aega on vaja, dieet töötab ja toimib, üleöö ei pruugigi midagi juhtuda. Kaloreid annan peale vastavalt vajadusele, samas tunnetan hästi, et olen suhteliselt piiri peal. Arvan, et hetkel “koorin kartuleid veel õhukeste koortega” ja puhtalt “>. Jõunäitajad annavad siiski tunda, eriti jala puhul. Ülakeha harjutuste korral isegi mitte väga oluliselt. Plaan oleks kaal langetada laadimise päevaks 93 kg – le, kuid kindel ei ole, kas see õnnestub. Loogika ütleb, et kui suudaks kaalu selle piirini langetada ja sealt laadima hakata, siis peaks vorm võrreldes EKV – ga oluliselt parem tulema. Ent, kuna piirid on lähedal, siis tuleb selle asjaga ilmselgelt ettevaatlik olla, kuna tegemist on üheotsa piletiga. Selles mõttes, et kui korra põhja paned, defitsiidiga liiga sügavale lähed ja lihastele liiga teed, siis oled neist ilma ka. Keha sellises seisundis ja sedavõrd lühikese ajaga ei ole tagasi võimalik enam midagi saada ja see on väljanägemises kohe näha. Sellepärast ütlengi, et tegu on omamoodi täppisteadusega, eksimisruumi ei ole.

Täna oli selline huvitav päev. Enesetunne päeval ei olnudki kõige hullem, sõin nagu ka küllaltki rahuldavalt ja nii, et tunne nadiks ei kisuks. Veel enne trenni kell 17.00 sõin 300 g õunu, 200 g vanilje kohupiima. Enne seda sõin kell 15.30 75 g kaerahelbeid, 200 g piima ja 60 g kanafileesinki ja kaks keedetud muna. No ei ole nagu üldse vähe. Ja tunne oligi tugev, millest tulenevalt sai eelseisvaks trenniks ka vägevad plaanid tehtud. Kuid, kui kell oli 18.15 ja trenn oli alles alanud, tundsin, et miski nagu imeb seest selle toidu (energia) ära. Eks keha on ikka nii tühi ja väsinud sellest dieedist. Pikalt ka juba olnud, 4 kuud on täis. Igal juhul ratas, nagu algul plaanisin jäi sõitmata, hea, et jõutrennigi üldse tehtud sain.

Trenni enda võiks nimetada nii, et LIHTSUS ON GENIAALSUS. Tegin täna nii:

1. Surumine istudes hantlitega õlgadele – 32 kg – 10 x 10, pausid 2 minutit seeriate vahel, kõik tulid ilusti ära, viimased korralikult pingutades. Selle tulemuse üle on mul hea meel.

2. Lõuatõmbed laia pealthaardega, kontrollitult ja aeglaselt…keharaskusega – 10 x 5, 10 viiest seeriat, pausid 1.20.

3. Surumine lamades kangiga…120 kg – 5 x 5.

4. Hantlite tõstmine kõrvale ettekallutades…12.5 kg – 5 x 15.

Trenni hinne 5 ning kestus 1 tund ja 15 minutit, kokku 30 tööseeriat.

Aeroobset polegi nüüd teinud, eile käisin ainult 8 km. Homme on plaanis käed ja üritan ka aeroobset teha, kuid tuginen kindlasti enesetundele. Kui tunnen, et olen piiri peal, siis ei olegi seda vajadust teha. Pilt peeglist on hea, see on kõige tähtsam.

Hea asi on see, et lähiajal saan tagasi oma jõusaali, mis on nüüd renoveeritud. Üldiselt lähevad tagasi vanad asjad, kuid veidi saan uut kraami ka…traktor, 7 paari hantleid, Smith, seljale sõudmine ja ülatõmme ning uus kükipuur. Eriliselt vaimustun Smithist ja Traktorist, arvan, et need aparaadid aitavad mul oma väljanägemisele olulist muudatust paremuse poole teostada.

Härrased ülikooli lõpetamisel Tartus.

Tere!!!

Kindlasti tahan ma esimese asjana tänada oma venda, kes on suuresti minu võistlustel olnud minu meeskonnaks. Temale võlgnen ma ka selle, et poseerimine on läinud väga selgelt paremaks. Ma pole vist kunagi poseerimist nii palju teinud, karjääri jooksul isegi mitte kokku, kui nüüd koos vennaga tegime, stabiilselt 2 – 3 korda nädalas. Eks mul on siin maal üksi mõnes mõttes seda asja niigi veidi raskem ajada, kuid vennas on olnud igati suureks toeks. Nüüdki sõitis mees Tallinnast spetsiaalselt keset töönädalat mitmel korral siia maale 130 kg kaugusele minu juurde selleks, et poseerimist teha või koos mõni trenn teha. Liialdamata, sellist tulemust eile ei oleks tulnud, kui teda poleks olemas…see asi on olnud meeskonnatöö ja seda kuni reaalselt minu lavale jõudmiseni välja. Teate, see on hindamatu, kui teil on lava taga kaasas selline inimene, kes teiega tegeleb, sõna otseses mõttes, ta on teil kaasas mitte niisama, vaid selleks, et võistlejat tõesti aidata. Ma pakun, et Silvar oli veel rohkem pärast väsinud, kui mina olingi. Ta vaatab lapp käes koguaeg, et grimm kuskilt ei jookseks, selleks tuleb mul ju koguaeg järgi käia, ta ütleb mis toimub laval, kuna võiksin pumpama hakata, tassib riideid ja kotte ühest ruumist teise kui vaja, hindab vormi, kohendab veel viimaseid poseerimisnüansse ja on asendamatuks moraalseks toeks. 100 % energia ja keskendumine ainult minu potentsiaali maksimaalsele realiseerimisele. See on tohutu tugi ja abi, kui teil on taga kaasas selline inimene. Kui on öeldud, et lava taga saab kaasas olla üks abiline, siis peakski kõik abilised sedavõrd tegusad olema, kui minu vend. Järgmine võistlus ongi 7. mail Lätis ja ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas ma ilma temata seal välja vean, seda enam, kui veel selline hullumeelne grimm ka on…kes kohendab grimmi ja vaatab, et asi toimiks??? Ma ei kujuta küll ette, võistlejana olen ma hetked enne lava oma mõtetes nii kinni, keskendunud ja teatud mõttes stressis, et ma ei kujuta küll ette ise hakata veel voolava grimmiga jändama, selja taha ju ei näe ja saa ligi ka, siis palu teisi, kel omalgi ilmselt samad probleemid ja tegemist, tulemus kindlasti võib saada seeläbi kannatada…loodan siiralt, et saan oma venna Lätti kaasa võtta.

Igal juhul Silvarile suur aitähh, üksi ei saaks ma selle asjaga maha.

Mis puutub poseerimisse üldse, siis loomulikult hoolimata asjaolust, et seda olen harjutanud, on ikka veel vigu. Üks on kindlasti lailihase näitamine tagant, kus ma vean ennast ette küüru, ent tegelikult ütlen nii, et see ei olegi viga. Tean hästi kuidas seda poosi näidata, kuid minu selja kõverus, süvenenud küfoos ja lordoos nimmeosas ei lase mul seda poosi hästi teha. Eriti veel siis, kui ma pean olema 5 tundi sisuliselt istudes ja seistes (grimmi pärast). Selgroolülid vajuvad ette paigast ära, selg läheb äärmiselt kangeks ja pingesse, ning ma ei saagi ennast lailihas tagant poosis sirgeks lükata ja tekibki selline liialt kumerselgne ja ettekallutatud väline poos, see on näha ka vabaseisus tagant, ma võin keha küll tervikuna taha kallutada, kuid kerge kumerus selga jääb. Ma ise tunnen ja tean seda, kuid puhtfüüsiliselt ma ei saa seda paremini esile tuua, iseäranis veel siis, kui selg on väsinud ja ülipinges. Õhtul kui tulin koju käis naine üle selja ja lülid üle selja liikusid ikka kõrvaga kuuldava raginaga paika .

Mis seal salata, kogu see lugu ei ole mulle veel päriselt ilmselgelt kohale jõudnud. Kahtlemata juhtus eile minu elus midagi väga erakordset, nii erakordset, et ma ei teadvusta seda endale vist praegugi veel. Kindlasti ei läinud ma neid Karikavõistlusi võitma, kohe kaugeltki mitte. Eks pääs absoluuti oli vast enam – vähem kindel, kuid mis seal edasi saab, see oli must maa, sest kõik absoluudi mehed olid küllalt hea vormiga ja olime küllalt võrdsed, vähemasti kaalumisel tundus see nii. Eks Imre oli peafavoriit, see on selge, sooviti talle ju foorumis juba õnnegi. Niisamuti oli favoriit tegelikult ka Marek, seda näitas ka ennustusvõistlus, kus mind vaid üks inimene pani esimeseks ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Kui ma ausalt arvamust võin avaldada, siis Imrele sai saatuslikuks otsus võistelda üle 80 kg – sena. Ma ei tahaks arvata ja ei usu, et sedavõrd kogenud spordimees nagu Imre plaaniski tulla mütsiga lööma, kindlasti mitte, kuid otsus võistelda üle 80 kg – sena ei tundunud mulle juba algusest peale tema puhul mõistlik. Miks…sest kui Imre on siin olnud 77 – 79 kg võistluskaaluga, siis ka sellisel juhul ei ole meie vormi vahe olnud teab mis mägedekõrgune. See oli asi, mis jäi Imrel ehk arvesse võtmata. Ent, loomulikult, müts maha, nii Imre, kui teiste finaali meeste ees, see lahing oli vägev. Ei ole mina mingi staar, kuid mis seal salata, seda eilset olukorda annab suuresti sellega võrrelda sellega, kui Taavi Otti võitis. Eks minu ja Imre vahel on olnud ka vaikselt sarnane rebimine. Kui siin räägiti muudatustest poseerimise osas, siis sellesse ma ei usu, minu arvates on Imre koguaeg nii poseerinud, nagu ta eilegi seda tegi, ent ehk minu muutused poseerimise osas paremuse suunas tõstsid ka võib – olla kuidagi Imre poseerimist esile, milles ei pruugigi kõik alati veatu olla.

Selge see, et finaalist puudusid seekord teise planeedi mehed Ott ja Taavi, kuid ülejäänud meeste tasemelt oli finaal ühtlane, ettearvamatu ja tugev. Andreil kindlasti väga hea ülekeha, kuid jalad karjuvad, tõsiselt karjuvad ja ma soovitaks mehel tõsiselt mõelda kahele jalatrennile nädalas, üks nädal 2 jalatrenni, teine nädal üks trenn, nii, nagu ise teen, see toimib. Martti…üldiselt ka tõusvas joones liikunud, kui seda hooaega arvestada. Jääb aga mulje, et mees jõuab lavale pidevalt alalaetuna, lihased tühjad. Tegelikult see on peamine, mida kardetakse ja olen ise palju samamoodi laval olnud. Võib – olla peaks järgmisel korral julgemalt laadima. Seda peab mees kindlasti ise hindama, heaks indikaatoriks on pilt peeglist järgmisel päeval. Martti on lähiaegadel kindlasti väga arvestatav tegija. Samuti peab jalga veel teravamaks saama. Nikolai on tõsiselt artistlik ja respektiväärt spordimees. See kuidas ta laval käitub, kuidas ta auditoorimuga suhtleb…see on võistluskultuur. Väga head jalad minu arvates, ülakeha vajaks veidi teravust juurde ja arvan, et mees on võimeline taas väga kõrgete kohtade peale kaasa rääkima. Marek, nagu juba lava taga nentisime, just ülakehal jäi veidi teravust puudu. Ent, kui ma üldse omale kellegi jalgu tahaks, siis olekski need Mareki või Miku jalad. Mareki jalad minu arvates väga võimsad ehk mitte ka oma sajaprotsendilise teravuse tipul, ent kahtlemata võimsad. Mees ise väga heade proportsioonidega minu arvates. Vend räägib ikka, et kui Marekit kaalumisel nägi vaatas, et mehel on püksi taskud midagi tihkelt täis, kuid kui püksid jalast läksid, tuli välja, et see on reie välimise pea klots, mis karjuvalt välja punnitas ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Imrest juba rääkisin. Ma muidugi ise saalist ei saanud asja näha, et kas ja mis muudatusi ta poseerimise osas tegi, kuid jah, arvan, et primaarselt kaal üle 80 kg – sai selgelt saatuslikuks, veel hullem oleks olnud asi 83 – 84 kg – sena välja tulla, nagu ta vist foorumis vahepeal korra kuskil kirjutas (võin ka valesti mäletada). Sest selge, et massiga ei löö niikuinii ja kui teravus maksimaalne ei ole, siis oli selge, et pidi raskeks minema.

Võistlusgrimm…totaalne jama ja ma tegelikult ei saa aru, kuidas selline praak asi saab üldse kehtida. Kõik võistlejad, kellega võib rääkida, omavad ainult negatiivset kogemust. Olen nüüd proovinud ka ise mitut moodi, ennem eelmisel õhtul kihtidega ja pestes. Nüüd proovisin samal päeval grimmimist alustades, tulemus on see, et mingi aja pärast oled ikka laiguline ja roheline ning näed välja nagu röövel. Kuivgrimmist on asi väga kaugel, kleepub ja määrib ikka nagu see eelminegi, kuid mulle tundub aina enam, et see eelmine grimm oli vaat, et veel paremgi. Enne Revalit alustasin eelmisel õhtul, koorisin, panin ühe kihi peale, pesin maha, õhtuks uus kiht peale. Hommikuks olin ikka roheline, pesin maha panin uue kihi peale, kuid see jäi juba õhukeseks ja grimmist tuli puudugi. Ent, ka see üks kiht oli selleks ajaks, kui võistluseni oli jäänud umbes tund, läinud jälle laiguliseks ja roheliseks. Pidin maha pesema ja ostma koguni uue grimmi, et üldse lavale saada, kuna üks pudel oli selle kihitamisega ja pesemisega juba tühi. Pealegi, metsik hind on ka asjal.

Eile proovisime siis grimmeerimisega alustada juba hommikul pärast kaalumist, umbes 10.30, ei saaks öelda, et ei jäänud aega kuivamiseks, kuid ikkagi, silmnähtavalt grimmi all olles ja suisa silme all tõmbub see grimm higiga reageerides kehal roheliseks. Teine kiht läks peale umbes 3 tundi enne lavale minekut. Ikka, ei kuiva korralikult äragi, laval jookseb kõik maha ja läheb täpiliseks.

Kokkuvõttes üks ilgelt jama kraam ja ma ei saa aru, kuidas selline asi saab ametlikult olla kohustuslik, asi, mis on ilmselgelt praak. Ei ole ju normaalne, et võistleja peab niigi pingelisel perioodil nagu dieet ja valmistumine muretsema ja mässama grimmiga. See on kuri vaev, et selle grimmiga normaalse väljanägemisega lavale jõuda, ausalt.

Kuidas ise vormiga rahul olin? Tõsi, nende piltide järgi, mida nüüdseks näinud olen, ilmselt pidi see võit tõepoolest koju tulema. Kindlasti 1,5 maksimaalselt 2 kg on veel pekki võtta, siis ei pea jalgade pärast ka muretsema. Muretsema selles mõttes, et kas satub võistlustele see päev, kui jalad on heas konditsioonis. Jalgade teravus on päeviti jubedalt kõikuv. Panengi lisaks ka vormipildid, mis tehtud 21. aprillil, kui tegin 400 g jogurtiga kerge proovilaadimise. Jalg läks tol päeval tõsiselt võimsaks, isegi oluliselt paremaks, kui ta 23. aprillil võistlustel üldse oligi. Võistluspäeval kannatas jala separatsioon kõvasti ka sellega, et peale kaalumist ainult seisin või istusin, grimmi pärast. Teravamaks on kindlasti võimalik saada oluliselt veel kogu paketti, eriti jalgu.

Kokkuvõttes, tunnistan ausalt, et kuigi peaks olema teisiti, siis minu peaeesmärk sellel kevadel oligi EKV, kuidas läheb Lätis või Bulgaarias (muidugi juhul, kui koondis sinna üldse läheb), siis need võistlused sel kevadel on minu jaoks isegi teisejärgulised. Tulla Eesti Absoluutseks Karikavõitjaks…see oli tõepoolest rohkem, kui ma üldse arvatagi oskasin.

Kaal täna hommikul oli 94.8 kg, ilma WC – ta, täna söön veel kõike ja vabalt, üsna kindlalt. Homme üritan taas dieedireziimile tagasi minna. Maganud tegelikult ei olegi, käisin öösel korduvalt näksimas, olin voodis üleval, seedisin ja elasin eilset sündmust tagant järgi uuesti üle ja läbi. Hea on süüa, hea on olla ja tunda paar päevakest vahele ennast ka normaalse inimesena .

Noortele meestele soovitan kindlasti pidada ka oma numbrite üle võimalikult täpset arvet. Need numbrid on aastate pärast ja hiljem võisteldes hindamatu väärtusega. Kalorid, kehakaal enne ja pärast võistlemist, võistluspäeva õhtul ja hommikul, kuidas treenisite viimasel nädalal, millal viimane trenn, kuidas, kas ja millega laadisite. Neid numbreid on ise hiljem pärast väga huvitav analüüsida. Näiteks eile võistluspäeva hommikul minul kaal ilma WC – ta oli 94.2 kg, mis peale WC – d oleks reaalselt olnud ca. 93.7 kg. 7.45 pärast esimest sööki ja WC – d 94.6 kg, Tartus kaalumisel 95.15 kg, õhtul peale võistlust kodus koos söödud päevase toiduportsuga 94.4 kg ja pühapäeva (täna) hommikul ilma WC – ta 94.8 kg. Mida see näitab, see näitab seda, kui tühjaks üks võistlus omakorda tõmbab ja et paar päeva pärast võistlust võib vabalt täiesti tavaliselt süüa, seda selleks, et kaal pidurdamatult ei hakkaks langema, lihast ei kaotaks ja auku ei kukuks. Seda eriti veel siis kui võistlushooaeg jätkub. Eile kaalusin esimest korda tegelikult kuni lavani välja ka oma sissesöödavad toidud, nii saan teada üsna täpse laadimiskoguse.

Igal juhul, hea võistlus oli, karm lahing, tänan kindlasti oma toetajaid. Suured tänud ka teistele fännidele ja pöidlahoidjatele, keda minu imestuseks oli saalis isegi vististi päris palju. Kes te seal kõik olite ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>, ma poleks oodanudki omale sedavõrd suurt ja häälekat poolehoidu, aga see on ainult tore ja hea üllatus.

Samuti suured tänud kõikidele võistlejate, kohtunikele ja alaliidule korralduse eest. Muide Vanemuises oli ka minu elu esimene võistlus 2001, seal on alati hea võistelda, grimmitoad, pesemisvõimalused, hea ja avar lavatagune ja soojad ruumid.

Nüüd plaanin sööma minna pannkooke kohupiimaga ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>!!!

Selline oli seis neljapäeva õhtul 21. aprillil 2011.