Janar Rückenberg

Esmalt ma küsin, et kui palju ja mida sa paksu teismelisena selle heaks midagi tegid, et oma test vähemalt kolmele tehtud saada? Palju sa lõuatõmbeid harjutasid või palju ja mida tegid selle heaks, et ülekaal ei oleks probleemiks??? Mitu korda nädalas käisid jooksmas, nägid selleks kurja vaeva, et kaalust vähemaks saada ja lõuatõmbed paraneksid? Või sa eeldasidki, et niisama ühel hetkel hakkad jõudma, selleks mitte midagi tegemata. Aga kulla mees, kui sa midagi selleks ei tee, siis on ju rumal eeldada, et sa midagi jõuaksid. Ja võin juba ise eos ära vastata, et sa ei teinud selleks mitte midagi, et sa midagi paremini jõuaksid, nii nagu seda ei tee sajad ja sajad noored, kel selliste asjadega on probleeme. Miks siis nutta? Ma ei jõua, aga midagi ei tee ka. Küsin veelkord, käisid sa nädalas 3 – 4 korda jooksmas, üritasid MÕNE KUU JOOKSUL KASVÕI NATUKENEGI TOITUMIST MUUTA? Üritasid olla kehaliselt väga liikuv, et oma kaalu alla saada ja testid tuleval aastal ikka paremini teha? Tegid õhtuti kätekõverdusi, proovisid lõuga kasvõi poole korduse võrra tõmmata, kasvõi natukene ainult staatiliselt hoida?

Ei saa Cooperi testi mõttest aru??? See ongi põhjus, miks nii sina teismelise eas, aga ka paljud teised õpilased ei saa seda tehtud. Igasuguste testide mõte ongi see, et selle eelseisva testi valguses võtad sa ennast kätte ja hoiad ennast regulaarselt ja aastaringselt vormis/tasemel. Ja kui ei ole sellisel tasemel, siis viid ennast rahuldava hinde konditsiooni. On naeruväärne eeldada, et kahe kooli kehalise kasvatuse tunniga saadakse sellisesse vormi, et see test ära teha. Selge see, mõni teeb kohe, mõnele on antud rohkem. Teisele on vähem antud, seega tuleb selleks ka rohkem vaeva näha. Huvitav ongi see, et selle üle, et näiteks matemaatikas on ka õpilaseti taseme vahe tuntav ja nähtav, ei nurise keegi. Mõnel ei jää kodus kunagi midagi teha, sest ta jõuab koolis kõik tunnis alati tehtud. Teisel jääb alati kodus midagi teha, sest ta ei ole nii kiire taibuga. Huvitav, miks kehalises seda ei arvestata.

Selles osas ärge tulge minuga vaidlema. Olen praktik ja nende probleemidega nii palju kokku puutunud. See, mida siin tullakse individuaalsust taganõudes õigustama on ainult alibi leidmine oma tegemata jätmistele. Olge ise õpetajad, siis räägite teist juttu. Siin on nii palju nüansse, mida ette ei nähta, mida ei arvestata ja millest saaks omakorda probleemid.

Kui me soovime, et riiklik hindamissüsteem võtaks hindamise ja hinnangute andmise aluseks õpilaste kaasatöötamise, suhtumise, püüdlikkuse tunnis ning individuaalsed iseärasused, tuleks nii lapsel, aga ka lapsevanemal garanteerida see, et laps annab endast alati parima. Kas me suudame seda tagada? Seda ei saaks mina küll isegi oma laste suhtes kunagi lubada, ilmselt mitte ükski lapsevanem.

See „kaasatöötamise ja püüdlikkuse hindamine“ tundub teoorias nii õiglase ja „ilusana“. Tegelikkuses oleks see aga veelgi halvem variant, kui tagasiside andmine erinevate nõuete alusel. Miks? Sellepärast, et siis muutuks hindamine puhtalt subjektiivseks. Õpilane võib öelda, et ta püüab maksmaalselt, kuid võib – olla õpetaja, aga ka mõni teine õpilane näevad selgelt, et see laps ei pinguta ega püüa tunnis tegelikult kohe üldse mitte. Minu kui õpetaja silmis ta tõesti ei püüdnud maksimaalselt. Ikka ju jama, sest sellest subjektiivsest nägemusest siis vastavalt ka hinne. Või kuidas kujutada ette sellisel juhul 3, 4 või 5 kriteeriumite täitmist? Püüab natuke saab 3, püüab veidi rohkem saab 4, püüab palju, saab 5 – kas see liialt abstraktseks ei lähe? Kust jookseb piir „püüab natukese“ ja „püüab veidi rohkem“ vahel? Kui on konkreetne arvestus, siis ei ole mingit mitmetimõistmist, tegemist on õppkava alusel adekvaatselt koostatud arvestusliku nõudmisega. Vahe on vaid selles, et tugev õpilane täidab nõude võib – olla kiiresti ära, nõrgem peab lihtsalt rohkem vaeva nägema ja teeb seda suurema eeltöö tulemusena. Ükski õpetaja ei koosta sedavõrd utoopilisi arvestusnõudeid, et neid pole võimalik isegi maksmaalse soovi korral omandada. Minu senine praktika näitab seda, et pärast esmast ühtede ja kahtede sisseladumist on alati nii lapsevanemate, laste kui ka teiste pedagoogide poolt palju kära, kuid järeleaitamise tundides likvideeritakse sisuliselt 100% oma mitterahuldavad sooritused ja saadakse kokkuvõttev hinne vähemalt rahuldav. Tõsist püüdlikkust näeb järjest vähem ja kahjuks näen seda alati alles siis, kui e-kool ühtedest ja kahtedest „punane“ on.

Veel. Kehalise kasvatuse tund ei ole mõeldud füüsilise mahajäämuse likvideerimiseks. Kahe tunniga nädalas ei jõua õpilane ette areneda ega ei ole võimalik mahajäämust vähendada. Selleks peab õpilane tegelema spordiga ka pärast kohustuslikke koolitunde. see ongi igasuguste testide ärategemise eeldus ja mõte, stimuleerida ennast koguaeg harjutama.

Küsiksin nii lapsevanematelt, aga ka õpilastelt endilt, et kui palju tegeletakse kooliväliselt aktiivse spordiga, et tundides asjad ladusamalt sujuks? Mõelge sellele. Tegutsedes ise võistlussportlasena ja olles spordirajatiste juures näen väga hästi, kui palju keegi spordile vaba aega kulutab. Neid ei ole just meeletult palju, kuid olgu öeldud, et need, kes spordile panustavad, neil ei ole ka tundides ükskõik milliste nõudmistega erilisi probleeme. Kooliväline sportlik aktiivsus oleks samuti väga suureks eelduseks ja abiks, et tundides probleeme ei tekiks. Õigupoolest sisaldub see eeldus ka kehalise kasvatuse hindamisjuhendis. Miskipärast ei pöörata sellele kunagi tähelepanu.

Hindamisjuhendites sätestub väga selgelt ja ühemõtteliselt:

Kehalise ja motoorse arengu seisukohalt on väga tähtis õpilaste endi aktiivsus – oma oskuste – võimete taseme teadmine ja soov end arendada loovad eeldused regulaarsele harjutamisele/treenimisele.

Kui palju seda arvestatakse ja sellest kinni haaratakse küsiksin ma?

Kodune osa ja kodutöö on ka kehalises kasvatuses, see on niisama elementaarne kui aamen kirikus. Puudutagu see siis testi sooritamist või mõne elemendi selgeks saamist. Kui tunniajasest nominaalajast ei piisa, tuleb võimaluse korral harjutada ka kodus (paljusid võimlemise asju saab ka kodus harjutada – poomikava selgeks, kätelseis seina najal, tiritamm, põhiasendid, kätekõverdused õlavöötme tugevdamiseks jne) ning käia harjutamise aegadel koolimajas harjutamas!

Mis me räägime lapsevanemate kärast ja pahameelest, kui isegi paljud kaaskolleegid ei saa veel aru, et ka kehaline kasvatus on tund nagu kõik teisedki tunnid. Ka matematikas ei saa lapsed selle eest hindeid, et lahendavad õpetajaga koos tahvli ees ülesandeid. Mis siis, et kõik teevad tunnis kaasa ja PÜÜAVAD. Ei panda püüdlikkuse eest hinnet ära. Ikka on nii, et võetakse uus osa, mõned tunnid õpitakse, harjutatakse ja korratakse ning omandatu kontrollimiseks järgneb tunnikontroll või kontrolltöö. Nii on ka kehalises kasvatuses. Ei nõua keegi kuskil, et kohe peab midagi vastama või ühe tunniga selgeks saama. Iga asja selgeks saamiseks või harjutamiseks antakse õpilastele aega ja nõuded on enamasti teada.

Paljude arusaamade kohaselt on kehalise kasvatuse tund nagu laste mängunurgake kaubanduskeskuses. Ema läheb shoppama ja viib oma maimukese nii kauaks hullama. Nii käsitlevad üsna selgelt kehalise kasvatuse tundi ka paljud lapsevanemad, lapsed ise, kahjuks ka teised pedagoogid. „Saadame lapsed tõsiste tundide vahepeal paariks tunniks sinna spordipoolele rahmeldama ja hullama. „Tõsised pedagoogid saavad siis vahepeal võtta ka mõne muu klassi oma tundi“. Ei sooviks kuidagi olla iroonitsev, ent nii see suhtumine tegelikkuses väljendub.

Lõpetuseks küsiksin nii:

Miks nn. oskusaineid ei peaks hindama või ei peaks kõigile viisi panema? Miks matemaatikas ja eesti keeles tohivad olla hindenormid, aga muusikas või kehalises mitte?

Vähesed lapsed on üldandekad, enamikul on tugevam üks või teine külg, mõni asi jälle nõrgem. Ühel on keelevaist, teisel hea arvutamisanne, kolmas peab hästi viisi, neljas on tubli spordis. Miks mõnda võimet võib objektiivselt hinnata, mõnda mitte? Miks halva edasijõudmise pärast matemaatikas minnakse järeleaitamistundi või võetakse koduõpetaja, aga keegi ei pusi peale tundi käsitööd teha või ei jookse staadioniringe?

Miks muudes ainetes tublil lapsel ei või kehaline tunnistust ära rikkuda, aga tublil viisipidajast spordipoisil, kes lisaks veel hea meistrimees, võib eesti keele hinne tunnistuse ära rikkuda?

Kehalises ei tohi sellepärast norme jälgida ja (halbu) hindeid panna, et see võtab liikumisrõõmu? Aga arvutamislusti (halbade hinnetega) tohib rikkuda?

Ütlen päris lõppu veel vaid seda, et kogu kehalise kasvatuse probleemide jada lõpetaks see, kui abituuriumi lõpul oleks kõikidel kohustuslik kooli eksam, mille hindel on kaalu. Ja näeksite, kuidas noorte, teismeliste kehaline aktiivsus ja jõudlus kasvab kolinalt tagasi üles.

Tahate minguga edasi vaielda, siis teeme seda. Mul tervelt 9 A 4 pikkune avaldatud argument kehalise kasvatuse hindamisest ja hindamisjuhenditest. Loete selle läbi, siis ehk jutt muutub!!!

See jutt individuaalsusest hoidke vaka alla, see on laisa inimese lorin. Nõustun, et on olukordi, kus tuleb olla paindlik, teha järelendmisi ja kohelda õpilast erinevalt ja seda teen oma tundides ka mina, kuid selliste õpilaste hulk on tilk meres. Seni kuni ei anta enda poolt mamsimumi, seni on põhjendamatu midagi ka nõuda. Mõeldes kasvõi nendele samastale testidele…selleks, et midagi saada, selleks tuleb midagi ka anda. Iseasi, kas tahetakse saada ja anda. Nii on igas elu valdkonnas, huvitav, et kehalist selles osas koguaeg erandlikuks tehakse!!!

Neid kavasid, mille järgi treenitakse on palju. Tegelikult ei pruugigi rammumehe treeningkava kuidagiviisi tavalisest jõutõstmise kavast erineda ja paljudel juhtudel ei erinegi. Teatud päevadel või perioodidel lisanduvad lihtsalt ehk võistlusalade harjutamised. Aga üks võimalus rammumehe kavast siinsamas lehel, minu enda tehtud kava:

http://www.fitness.ee/index.php?act=articl…i-rammumeestele

Suured õnnesoovid, õiglane ja teenitud tasu raske töö eest, palju õnne veelkord!!!

“Pelgalt muusika valik võib määrata juba selle, kelle lugu meeldib kohtunikele rohkem ja kelle kava vähem. Mõni ei pea klassikalisest muusikast suurt midagi ja tunnistab ainult Rammsteini ja Metallicat , teisel võib – olla hoopis vastupidi ja ongi korras.”

Selle peale võib ka öelda, et kohtunikud on ikka ju professionaalid ja ainuüksi loo valik ei saa tulemust nii palju mõjutada. Ma ütlen selle peale ainult nii, et elus võivad teinekord väga lihtsatest asjadest olulised tulemused sõltuda. Nii sõltus minu koht sel korral minu jaoks täiesti ebaolulisest vabakavast , aga niisamuti võib kehtida see lugude meeldimine või mitte meeldimine kohtunikele. Loomulikult, ma ei tule antud juhtumi korral väitma, et minu lugu ei meeldinud, et sellepärast vabakavas kaotasin ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Väidan aga seda, et selline asjadekäik on praktikas vägagi reaalne.

Kahju jah, et nii läks…