Janar Rückenberg

Ja ikka see asi tahab hakata välja paistma nii, et igal pool mujal võib ja kehalises jälle ikka ei või. Võtame selle loovuse. Et mina eeldan 12 – 13 aastastelt loovust? Aga kirjanduse õpetaja luuletuse ja lühikese essee näol võib loovust nõuda? Laulmisõpetaja võib loovust laulmise näol nõuda? Joonistamises võib loovust eeldada, kui laps pintsli paberile paneb? Ka matemaatikas saab loovust rõhutada, seda nõuda või rakendada ja rakendataksegi, kuna paljude ülesannete korral ei pruugi isegi lahenduskäik sama olla. Aga kehalises on muidugi mõne lihtsa mängu või võistluse kokkupanemist palju eeldada. Kurat ma julgen kahtlustada, et 13 aastaselt kaotatakse tänapäeval süütuseid ja hakatakse “vanainimese asjadega” peale, aga mõnda head mänguideed on palju nõuda. Mõtle nüüd Rotter veel korra oma viimase postituse peale.

Kaldun veidi teemast kõrvale, kuid mõelge võrkpalli väljaku peale, väiksemad mängivad samal väljakul ka rahvastepalli, see mees hüppas praktiliselt võrkpalli väljaku otsajoonest keskjooneni, 8.95, võrkpalli väljaku üks kast ehk pool väljakut ongi 9 m ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Ma leian, et selliste faktide ja seoste toomine lasteni, seostades sporti, elu ja kehalist kasvatust ei saa kuidagi igav ja kasutu olla. Sama lugu on kõrgushüppega jne jne. Kõrgushüppe puhul olen võrdluseks toonud ikka korvirõnga kõrguse (3.05) või meeste võrgu kõrguse võrkpallis (2.43), mõelda vaid, keegi on läinud selg ees sellisest kõrgusest üle ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Hullumeelsus, eks!!!

No põhikooli osa on selles suhtes tagasihoidlikum ja seda ka õigustatumalt, esiteks ainekavas sellist teorooriat väga süviti ei olegi ja teiseks, sellises vanuses lastele oleks raskema teooria tuupimine ka mõttetu. Ise käsitlen üldiselt soojendust, venitust, neid nii praktiliselt aga ka paberikandjal. Kestusjooksu põhimõtted, loomulikult erinevad nüanssid, mis puudutavad erinevate alade metoodikat ja tehnikat. Kindlasti on põhiliste pallimängude ja kergejõustiku alade määrused. III kooliastmes võtan sisse ka peamiste lihaste (10 – 12 suuremat lihasgruppi) tundmise, kuna minu meelest selles osas on programm kuidagi veidralt käitunud. Me venitame lihast, aga nagu ei teagi, mida me venitame. Ei ole nii, et venitame jalgu. Peaks olema ikka nii, et venitame reie – kakspealihast, rinnalihast jne. Lisana olen alates II kooliastmest sisse toonud ka maailmarekordite tundmise. Miks küsite te? Kohe vastan, sest ka selle tarvis on mul artikkel olemas, see ilmus kohalikus vallalehes ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>:

Miks peaks laps kehalises kasvatuses teadma kergejõustiku maailmarekordeid???

Tõsi on, just seda olen sellel 2009. – 2010. õppeaasta esimesel veerandil paljudelt klassidelt nõudnud. Kuigi siiani ei ole selle kohta mingisugust nurinat või negatiivset tagasisidet tulnud, tunnen, et pean oma nõudmiste eesmärki nii lastele kui lastevanematele selgitama. Loomulikult ei näe valdav osa lapsi ise üldse selliste kuivade numbrite, sajandike ja sentimeetrite „pähetagumisel“ mõtet. Tõepoolest, ilma suurema süvenemiseta ei suudaks ka ise sellel numbrite jada tuupimisel mingit otstarvet leida. Ent lubage ma seletan, vajadus on siiski olemas ja päris suur. Kui pidada silmas kehalise kasvatuse kui aine eesmärke, siis nendeks ei ole üksnes laste kehaline kasvatamine ja füüsiline tegevus. Tõsi, otseselt kehaline tegevus moodustab valdava osa aine programmist, ent unustada ei või, et ka teoreetilistel teadmistel on oluline funktsioon. Ma julgeksin väita, et sisuliselt kogu „vene aja“, aga kahjuks ka nüüd, taasiseseisvunud vabariigi ajal ei olegi kehalises kasvatuses teooriale mingit tähendust omistatud. Miks midagi tehakse või mis on tunni eesmärgiks jne, sellistele asjadele on paljudel juhtudel null tähelepanu pööratud. Treener/õpetaja ütles, sportlane/õpilane ei mõelnud, vaid täitis ainult käsku. See on vale!!! Ka kehalise kasvatuse kui aine kontekstis on oluline arendada lapse mõttemaailma ja analüüsivõimet ning stimuleerida kehalist tegevust ja vaimu ühendama ning teineteist täiendama. Ma ei väsi kordamast, et ka spordis ja sportimisel peab „aru“ peas olema, tuleb oma tegevuse eesmärke mõttestada, tulemuste põhjuste üle juurelda, aga osata hoomata ka kogu kehakultuuri ja spordi olemust tervikuna.

Ka sellel, rekordite tundmisel, on tunduvalt perspektiivsem eesmärk kui esmalt tunduda võib. Olen seda ka lastele endile öelnud ja neid valgustanud, kuid mõistagi on teatud vanuses mõningatest asjadest ikka raske aru saada.

Neid rekordeid ei tule kindlasti õppida lihtsalt kui kuivasid ja igavaid numbreid. Oluline on leida seoseid, nendesse numbritesse süüvida. Mis see tähendab? See tähendab seda, et oletame, et õpin näiteks 100 m maailmarekordit: „Ahnii, 100 m maailma rekord on 9.58. Uskumatu, see tähendab ju seda, et 10 meetrit tuleb joosta kiiremini kui 1 sekund. Nüüd mõtlen, kui palju mina ise olen 100 m jooksnud, mis ajaga. Aa, ma ei olegi 100 m jooksnud, kuid koolis tunnis jooksime 60 m ja minu aeg oli 12.77. Oh sa poiss…peab see 100 m maailmarekordimees Usain Bolt ikka kiire olema, tema jookseb 100 m kiiremini, kui mina 60 m ja see on 100 – st meetrist praktiliselt alles pool distantsi.“ Või teine näide kaugushüppest. „Ah aa, kaugushüppe maailmarekord…8.95. Oota, mis see siis tähendab, et keegi maailmas on hüpanud sisuliselt 9 meetrit? Ei ole ju võimalik…tean, et võrkpallis on pool väljakut 9 m pikk. Hullumeelsus, kuidas saab keegi nii palju hüpata, mulle meenub praegu, et ka rahvastepalli mängime koolis võrkpalli platsil. Pool väljakut on ju 9 meetrit, no annab ikka hüpata. Kas see saab üldse võimalik olla? Huvitav palju eestlane on üldse kõige rohkem hüpanud…ah aa, siin see ongi, Erki Nool 8.10, see on ju maailmarekordist 85 cm (peaaegu 1 meeter) vähem…maailmatase on ikka väga kõva. Aga minu enda rekord on ju 3.44, jah, spordipäeval ju hüppasin veel. See tähendab siis, et mul jääb maailmarekordist puudu 5.51…see on viis ja pool meetrit.“

Selline võiks olla õpilase peas asetleidev arutlus ja mõtteviis, kui ta nende numbritega tegeleb. Sellised teadmised võimaldavad aduda inimeste suurte saavutuste tähendust (spordi valdkonnas). Tekivad mingid ideed sellest, mida on võimalik läbi suure visaduse, töötahte ja edasipürgivuse saavutada. Kujuneb arusaam inimkonna absoluutsest tasemest. Võttes aluseks enda tegemised spordi valdkonnas, võiks ja peaks vähegi mõtlemisvõimelisel noorel inimesel tekkima seosed oma „väikeste“ ja nende suurte vägevate tulemuste vahel.

On ilmne, et tüütu jada meetritest, sentimeetritest, sekunditest ja sajandikest on lapse peast pühitud kui mitte järgmisel päeval, siis ülejärgmisel päeval juba kindlasti. Sellepärast tulebki luua seoseid ja õpitavaid asju enese jaoks lahti mõttestada. Pealegi, arvutis ei peaks käima vaatamas ainult seda palju rate`s oma viimase pildi eest punkte olete saanud, vaid kasutage rekordeid õppides ka youtube´i ja vaadake mõni maailmarkordi sooritus ära. Need on enamus internetis olemas. Esiteks, kui näete asja visuaalselt, jäävad asjad palju paremini meelde, teiseks, mõne maailmarekordi vaatamisest saate võib – olla väga positiivse emotsiooni ja tõsise huvi spordi vastu. Mike Powell´i ja Carl Lewis`e heitlus kaugushüppe maailmarekordi püstitamisel 1991. aastal Tokyos on üks sellistest vaatamisväärsustest.

Veel…sellistel teadmistel on üldist silmaringi avardav väärtus ja otstarve. Vahet pole, olete te spordiinimene või mitte, kuid on ütlemata tobe ja naljakas, kui kuskil sünnipäeva lauas tuleb juttu spordist või otseselt rekorditest ja keegi siis tulihingeliselt kinnitab, et „tema teab täpselt, et maailmarekord kõrgushüppes on 3.88.“ Muide, selliseid kummalisi andmeid sisaldavad paljud seni vastatud tööd.

On tulemused, mida võiks teada täpselt, 100 m maailmarekord on üks sellistest, kuid paljude teiste saavutuste korral on oluline lihtsalt see, et last saadaks ettekujutus üldisest suurusjärgust, kus mingi ala rekord paikneb. Ei ole ju palju nõutud, et õpilane omaks ettekujutust, et kõrgust on hüpatud umbes 2.5 meetrit, maratoni on joostud 2 tundi ja mõni minut peale ning kümnevõistluses on sportlane teinud kümne ala peale kokku juba üle 9000 punkti.

Kindlasti ei soovi ma osasid aineid alaväärtustada ja teisi ületähtsustada, see on viimane asi, mida ma öelda tahan. Kõik õpetatavad ained, kui nad jubaõppeprogrammis on, on sisukad ja õpilastele vajalikud. Ent siiski, kui juba võrdluseks läks, siis ma ei arva, et tangens või siinus matemaatikas oleks lapse hariduses ja harituses oluliselt vajalikumad ning praktilisema otstarbega, kui need, võib – olla tunduvalt enam silmaringi avarust suurendavad elulised faktid ja teadmised.

Janar Rückenberg

Rakke Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja

Lisan siia veel, et kui ma kasvõi paar õpilast suudan jällegi seeläbi spordile lähemale tuua ja innustada kasvõi sedasama Lewise Powelli lahingut netist youtubest otsima olen ka juba oma eesmärgi täitnud.

Aga, mis puudutab gümnaasiumit, siis eal käsitlen viimases kooliastmes selliseid teemasid, nagu:

1. Eelsoojenduse olemus ja selle tähtsus.

2. Kehalise koormuse mõju organismi talitlusele.

3. Lihaste struktuur ja lihaskiud I ja II osa.

4. Küki kui universaalseima harjutuse tutvustus ja rakendatavus erinevate kehaliste võimete arendamisel.

5. Sporditreeningu üldprintsiibid.

6. Sporditreeningu printsiibid, treenituse teke ja olemus.

7. Vastupidavus ja vastupidavustreening.

8. Spordi funktsioonid ühiskonnas.

9. Tippspordi plussid ja miinused.

10. Peamiste lihaste paiknemine kehal ja nende funktsioonid.

11. Eesmärkide püstitamine ja motivatsioon spordis, platseebo efekt ja sportimise kasulikkus noortele.

12. Rahvusvahelised kergejõustiku määrused ja pallimängude reeglistik.

Gümnaasiumi osas olen tüdrukutele teinud seminare ja loenguid kaalu langetamise osas, poistele räägin kehakaalu tõstmisest ja lihasmassi arendamisest.

“Minumeelest on absurd kästa lastel end vabal ajal treenida, kui juhiseid pole antud kuidas ja mida teha.”

Mis puudutab seda osa, siis trenniringid on olemas, aga nendest läbikäidavus on väga suur, seltskond vahetub tihti ja midagi püsivat ei teki. Ja pealegi, juhiste puudumise tõttu ei jää küll kellelgi midagi tegemata, see on ikka oma tahtmine. Olen ise poisse kutsunud, et mehed tavai, te näete, käin õhtuti staadionil ketast lennutamas, tulge ligi, küsige, proovige ka, õpime harjutame. Aga miskipärast ei tule, koolimajast 20 m kaugusel üle tee on skatepark, kambad istuvad seal heki taga ning suitsupilved kerkivad. Ja kohaliku õpetajana olen ma alati kõikidele kättsaadav.

Aga kokkuvõttes on mulle ammu selge, milles on selle asja võti. Asja võti ongi selles, et ajad on muutunud. See ei ole pelgalt sinna žanrisse kuuluv jutt, et “meie ajal oli muru rohelisem, taevas sinisem ja päike kollasem”. Rääkige mis tahte, paarkümmend aastat tagasi ja enam olid noored aktiivsemad ja füüsiliselt tegusamad, sellest kõnelevad selgelt ka kasvavad ülekaalu protsendid ja seda ka meil Eestis. Kõik, mis alati kooli kehalise kasvatuse programmides on olnud, on alati möödaminnes ära tehtud või vähemasti on see olnud võimalik väga väikese kokkuvõtmisega saavutatav. Ent, kuna liikumine ja aktiivsus on üldiselt vähenenud, kuid programmid laias laastus siiski üht – teist endiselt nõuavad, tekivadki vastuolud. Selles ongi kõige võti, millega seonduvalt peaks esiteks vaatama nende programmide koostajate poole ja teiseks esitama ikkagi ka küsimuse, et kas ja kui palju peaks järeleandmisi ikkagi tegema, neid on tehtudki, kuid kuskilt jookseb piir ja asjad võiks pigem tõusuteele tagasi minna. Pigem hakata kehalist kasvatust riiklikul tasandil senisest hoopis enam propageerima, toetama ja karmistama. Muide, ma olen selgel veendumusel, et see aeg, kui kehaline kasvatuse osakaal suureneb, tuleb veel tagasi!!!

Oi Rotter, on ka selliseid tunde tehtud, kus paarilised saavad järgmiseks tunniks ülesandeks mõelda mõni mäng või võistlus, midagi sellist, mis meeldiks endale, teistele, pakuks liikumist ja emotsionaalsust. Ka sellisest eksperimendist ilmnes on pooltel paaridest olematu loovus ja viitsimine midagi teha ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> . “Me ei osanud midagi välja mõelda” jne.

“Antud artiklis on palju asju ikka väga ulmelised, ei hakka neid siinkohal välja toomagi.”

Aga tavai, too need ulmelised asjad välja. Olen kirjamehena selle poolest eriti kuulus, et kirjutan pikalt, toon oma kirjutistes asjad välja detailselt, teen näited ja olukorrad puust ette ja punaseks. Ma tahaks väga teada, mis on teisiti, kus ma nii väga eksin??? Ma väidan otse vastupidist: õpetaja, kes pole viitsinud erinevaid standardeid välja töötada on laisk ja motiveerimata. Ja täpselt nii on, olen selle kallal kurja vaeva näinud, mul on tiritamm ka kooliastmeti tükkideks tehtud, kust saab kolme, nelja ja viie. Need standardite mittepooldajad on needsamad õpetajad, kelle tundides domineerib 90 protsenti ajast pallimäng (kas korvpall või rahvastepall), kui väljas kannatab olla, siis hüpatakse lihtsalt kaugust või visatakse palli, kuid õpilased teevad üldiselt seda mida meeldib JA MIDA VIITSITAKSE. Võimlemiskangist ja rööbaspuudest ei tea nad suurt midagi ja kui teatakse, siis vaid hooglemist ja mahahüpet ja kangil kahe jala tõukega tireltõusu, need on aga ainult gümnaasiumi osas nõutavate elementide algus ja lõpp. Ära tule mulle rääkima, et sa suudad lapsi sedavõrd motiveerida, et paned nad etteandmata orientiirideta maksimaalselt pingutama, endast maksimaalselt panustama, räägime läbivalt kõikidest ainekavas sisalduvatest valdkondadest. See on võimalik, kuid see on käputäis klassist, kelle puhul see kehtib ja need on ka need, kes ongi juba sportlased. Mul on ka poisse, kellele ei pea midagi eriti ütlemagi ja juba tehakse, tahetakse teha, samas suurem osa on lontrused. Ma olen oma tunde üritanud teha väga huvitavateks, ühes tunnis üritan tegevused hoida mitmekesised ja vahelduvad, naljalt harjutusi ei korda, üritan pakkuda alasid ja valdkondi seinast seina, teen igal aastal eranditult uue tööplaani, ka nüüd, kui mul ei olnud aasta otsa saali kasutada ja mees sa tuled vihjama, et ma ei ole motiveeritud??? Mida iganes sa ei tee, kaks kolmandikku või pooled on absoluutselt apaatsed või ükskõiksed kõige suhtes. Ma selle eest ainult vastu pead olengi saanud, et ma olen liiga motiveeritud ja pakun siin asju, mida pole selle kandi lapsed kunagi varem teinud. Valikute mitmekesisus kehalise kasvatuse tunnis on samuti hea, seda pole ma väitnudki, et see on halb.

Ma väidan ka seda, et standardite mitterakendamisega tõmbab õpetaja omale paljudel juhtudel lihtsalt vee peale. Kuidas??? Kui käsil on korvpalli põrgatamine ja põrgatusharjutused, siis ausalt öeldes mina õpetajana tahaksin küll saada läbi põrgatusarvestuse tagasisidet kuidas keegi on asjasse suhtunud. Kuidas kellegi palli käsitsemine on paranenud. Ja kahjuks läbi mängu vaatluse pole see kuidagi võimalik, kuna mõni lihtsalt ei ole oma temperamenditüübi tõttu eriline rahmeldaja ja ei saa söötugi. Indivduaalne harjutus – arvestus või mõni kergem liikumine on selles osas mulle kõige paremat ülevaadet andev. Kui me oleme 4 – 5 tundi korvpalliga tegelenud, võtnud erinevaid harjutusi ja lihtsamaid liikumisi, siis kas on mingi eriline patt õpitu kohta lastelt tagasisidet nõuda??? Jumalukene ma olen ju ka vaeva näinud, koostanud harjutused, valmistanud ette tunnid, tahan neile midagi pakkuda, tahan, et kõik midagi omandaksid ja ma ei tohiks siis seda läbi individuaalse põrgatusarvestuse saada. See on ju enesele vee peale tõmbamine, oma töö mitteväärtustamine, enesest mitte lugupidamine. Mina hingega teen ja annan, aga tagasi ei pea midagi saama??? Ja nii on mul igal pool, võrkpalli ülaltsööt, altsööt, paigalpõrgatus ja liikumiselt põrgatus, söötmine ja püüdmine jne jne jne. Minu arvates on see elementaarne!!!

Kui ma räägin valikutest, siis ma räägin asjast palju suuremal tasandil, kui aru ei olnud saada. Terve ühiskonna tasandil valikutest ja võimalustest, mis annab ka koolis tunda ning mis röövivad nii täiskasvanud inimeselt kui lapselt pühendumisvõime ja keskendumisvõime. See annab endalgi tunda ja absoluutselt igal pool, meie ühiskond tänapäeval polegi muud, kui valikute ja võimaluste ühiskond, alustades poelettide kirevusest lõpetades erinevate vähemuslaste ühiskonnagruppide variatsioonidega ja sinna kuulumise võimalustega. See on ju jama. On jube tore eks, et homod on põranda alt välja roninud ja nüüd avalikult lapsendamisõigust jms. nõuavad. Need asjad kõik on seotud, kui te suudate vähegi sügavamalt analüüsida.

Või võtke ajakirjandus, netiportaalid, kui palju on neid tekkinud, infi on nii palju, võimalusi on nii palju, et ei viitsitagi enam lugeda. Klikitakse ainult piltidel ja loetakse esimesed esiletoodumad read üle. Üks kiire hüppamine ühelt asjalt teisele. Lõpuks vaatame ainult pilte. Vahe on ainult selles, et jube jama kui laps kasvades ei õpigi raamatuid lugema, vaid kasvab netiportaalides pilte klõpsides ja kahjuks see tendents kaldub praktikasse ka kooli tundidesse üle. Kui tiritamm on vaja selgeks saada, kuid keskendumist jagub vaid 7 – 8 proovikatseks või 4 – 5 minutiks siis on midagi võimatu selgeks saada. Tunnis ei saa kohe uut harjutust “klikkida”.

Liiga palju tehakse järeleandmisi ja töötatakse välja mingeid eriprogramme, tugisüsteeme, mis pakuvadki neid nn. negatiivseid valikuid ja võimalusi. Kes viitsiks pingutada, kui on võimalik valida kergem variant, eriti veel lapsed. Lihtsustatud õppekava, individuaalne õppekava, need asjad võiks paljude laste puhul olemata olla, KUI POLEKS SEDA VÕIMALUSTKI NEID NII KERGEKÄELISELT SAADA. Mul on selles osas kogemus olemas!!!

On igas mõttes info ja võimaluste üleküllus, mis rikub meie lapsed!!! Tegin kuuenda klassiga ükskord eksperimendi. Meil oli üksiktund ja tunni algul teatasin, et täna on täiesti vaba tund, mina ei dikteeri midagi, lihtsalt seisan ja vaatan kõrvalt. Teie võite mängida, mida tahate, võite kasutada kõiki palliruumis olevaid vahendeid, palle, reketeid jne. Noo, muidugi, super hea meel kõigil. Siis hakkas asi peale. Algul üritati koos terve klassiga midagi teha, see ebaõnnestus kapriiside tõttu kohe. Seejärel grupeeruti ja hakati erinevaid asju kahekesi või kolmekesi proovima ja välja vedama. Palliruum oma vahendite külluses tassiti tühjaks, kusjuures igal paaril oli alustatud tegevuseks kannatust ja viitsimist vaid 2 – 3 minutitks. 2 minutit hüppepallidega, siis mõned korrad hüppeööridega, siis loobiti natuke korvpalli, siis taoti juba jalgpalli, siis mängiti natuke reketitega jne, kuni umbes 15 – 17 minuti pärast istusid kõik paarid põrandal ja oli igav ja midagi ei olnud enam teha. See on kõik seesama piltidel klikkimine!!!

Vot sellised nad ongi, ühelele asjale on null püsivust. See palliruumist asjade sisse ja väljaviimine oli nende jaoks justkui netis surfamine. Tegevused vaheldusid kiiresti prooviti üht ja prooviti teist…ja mis oli sellise tegevuse või tunni kasutegur…ümmargune null, seda nende jaoks. Nii juhtub, kui anda palju valikuid ja võimalusi!!!

Just just, juba hakkab tulema ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>, standardid on vajalikud, kuid seejuures ei kõhkle ka mina hetkekski selles, et ülimalt oluline on olla ka paindlik õpetaja. Just nii olen ka ise üritanud tegutseda.

Jah, eks kokkuvõttes kõik taandubki sellele, et oma tervis, välimus ja enesetunne oleksid head. Paraku, see seos, et “tee sporti, sport on tervisele kasulik” jääb neile väga kaugeks. See on sama nagu viieaastasele öelda, et ära pane kätt kuuma pliiti raua peale ja nad küsivad, et miks. Küsivad nii, kuna puudub võime abstraktselt mõelda ja seoseid luua.

Elulistest näidetest rääkides olen just tüdrukutele üritanud selgitada seda, et miks peaks sportima või selle sportimise pisiku ikka sisse saama. Nimelt, me teame kõik, kui raske on midagi tegema hakata, kui ei ole midagi harjunud tegema. Ehk, kui noores ja oma õitsvas eas regulaarset sportimise harjumust ei teki, siis hiljem, kui ülekaalu probleemid käes ja aastad vegeteerides mööda saadetud, on ennast väga raske, suisa isegi võimatu kokku hakata võtma, et ennast vormi saada.

Olen ikka öelnud, et praegu puudute tundidest, kaasa teha ei viitsi, otsite vabastustõendite abil haledaid vabandusi, teile ei saagi füüsiline tegevus kunagi meeldima, te ei harjugi sellega. Samas needsamad türdukud, kes võib – olla 7., 8. ja 9. klassis vilistavad mu jutule, naeravad ja mõtlevad, et “vana” ajab mingit järjekordset “tee sporti, sport on kasulik juttu”, tulevad juba paari aasta pärast abituuriumis mu käest küsima, et mida ma peaksin tegema, et reitelt rasva vähemaks saaksin või kuidas ma saaksin kehakaalu vähemaks jne jne jne. Hea kui tullakse siis ja minu käest, siis on abi tasuta ja pole hilja alustada. Aga tihtipeale oodatakse veel kümmekond aastat ja minnakse siis mõne eratreeneri jutule või hakatakse üüratut raha maksvaid kavasid tellima, mis viivad tegelikult ikka ja jälle kõik tagasi ühe asjani…tuleb lihtsalt ennast liigutama hakata. Ühesõnaga, üks kummi venitamine ja kaua ei saada lihtsalt aru, et see tuleb omale kasuks. Tuleb kasuks kui teil on sportimise harjumus ja te armastate ennast liigutada.

Matroxx, mina ei saa jälle sinu lause esimese poolega nõustuda