Janar Rückenberg
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Eile siis poseerisime natuke, eks ta vedi jama on, aga saan ehk hakkama. Aga, kaal on vist küll oma langemise lõpetanud. Täna hommikul peale WC – d 93.7 kg, mis arvstades eilset aeroobset 90 minutit on minu jaoks müstika. Tunnen, et motivatsioon selle kaaluga tõmbelmisel hakkab ka kaduma, ei jõua ja ei taha enam. See 91.9 kg oleks minu jaoks oluline, oleksin saavutanud teatud eesmärgi ja sellest tulenevalt saaksin rahul olla. Ka oleks selle saavutamisega tagatud maksimaalne teravus. Aga jah, ei taha see asi enam kukkuda.
Lisan ühe pildi ka, aga keha on hoolimata kaalust ikkagi jube kurnatud, löss ja tühi.
Ei oska kahjuks uues foorumis pilti lisada!!!
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Loomulikult näete, teen kõik selleks, et löögivalmis olla, kuigi jah, täna on dieedi 132. päev, tüdimus sellest kõigest. Peeglit vihkan täielikult, ei taha ennast sealt enam näha. Viimased 4 – 5 päeva on keha olnud tühi, töss, matt ja elutu, visuaalselt väiksem. Lihastunnetus on väga nadi, trennides suurt täis ei lähe, pluss muidugi nüüd veel see jama ka otsa. Kohe olemegi vennaga minemas ja üritame uuesti poseerida, näis, mis sellest välja tuleb. Hommikul käisime ka, proovisin paar poosi teha, topeltbiitseps eest ja kõht jalad on võimatu näidata, kõhuga pressei teha ei lase. Geelid ja massaazid on loomulikult ligi, venitan ja möllan, aga jah, kange on kange. Öösel üle naise wc – sse ronides käis tõsine oigamine, kuna sügavalt hingata on valus. KIndlasti Diclomelan’i võtan ka ligi…
Põlvega võtsin seda Diclomelani, pikaajalisemalt mõjuv põletikuvastane ja valuvaigistava toimega. Põlve sain 2 nädalase kuuriga enam vähem isegi. Proovin esmaspäeval selle kätte saada. Samas, huvitav, milline on dopingutesti ja selliste valuvaigistite omavaheline suhe. Kuigi, see on retseptiga, usun, et ehk vast ei ole see ravim siiski nii võimas, et proovidega mingid jamad pärast?
Eile oli paljude jaoks maagiline kuupäev, 11.11.11. Lisaks sellele oli eile minu sünnipäev ja tänan siinkohal kõiki, kes mind meeles pidasid. Aga eile juhtus veel midagi, mis paneb mind tahtmatult järeldama ühte kahest varandist, et kas mul on selle aasta jagu juba tõesti niivõrd kuhjaga käes või testitakse mind veel millegi vägevama jaoks. Igal juhul juhtus see, et nädal enne võistlust ehk eile, reedel, õhtuses seljatrennis õnnestus mul ennast vigastada…ja ilmselgelt väga tõsiselt. Ilmselt läksin istudes sõudmistel raskustega hetkeseisundit arvestades märkamatult üle piiri. Viimase seeria ajal lõi kselja keskosa väga kangeks, kangeks ja jäigaks, isegi nii, et jätsin biitsepsi lõpust tegemata. Ennast ilmutas uuesti vana 2007. a. saadud vigastus, mis juhtus ka 2 nädalat enne Läti võistlust. Põhjus ilmselgelt väga suur ülekoormus. Sel korral tegin esimesel päeval tõmmet ja teisel päeval eeskükki ja küki käigus see juhtuski. Tunnen selle ära, täpselt seesama tunne, sama iseloomuga kangus ja valu, samas kohas ja samade sümptomitega. Siis oli aega 2 nädalat, kuidagi kosutasin ennast, kuid päris ära see asi enne võistlusi ei läinudki ja häiris ja pärssis korralikult. Nüüd on aega nädal…ei tea mis saab…Hetkeolukord on selline, et topeltsbiitsepsit eest, kõhtu ja jalga ning lailihast tagant ei saa üldse näidata. Selline kangus ja valu on sees. Seljalihased on ühelt poolt jäigad ja kanged, teisalt tundetud ja nagu halvatud. Isegi sügavalt hingata on raske. Plaanin uue nädala algul võtta perearstiga ühendust ehk on mõni süst või midagi…, kuid pole kahtlustki, et see asi halvab nüüd päris korralikult mu võitlusvõimet.
Kaal on olnud 92.5 kg – 93.0 kg, seal vahel ta käib, mis tähendab, et 1 kg on võrreldes EMV – ga veel maha tulnud. Igal juhul, see, mis eile juhtus on kõike muud kui hea, kahju, et nii pikk kadalipp sellise pöörde võtab…
Edu ja vastupidamist kõigile valmistujaile!!!
Rääkides mahust ja intensiivsusest, siis peale MM – kavatsen selle kohta anda korralikud kirjutised, mis on viidetega vürtsitatud, avaldan seisukohad, mis tulenevad nii teadusest kui praktikast. Kannatust, las ainult see hullumeelsus saab läbi. Ent kui põgusalt ots lahti teha, siis ainult seeriate arv ei kirjelda mingisugust mahtu. Koormuse mahtu, mida lihas, kehaosa või tõste arenemiseks ajaühikus vajab kirjeldatakse seeriate arv x korduste arv x sagedus ajaühikus. Reeglina antakse soovituslik maht nädalase perioodi peale. Ehk, kui sa tee nädalas 2 x rinda, ühel korral surumine lamades 5 x 10, teisel korral lennutamine hantlitega, siis koormuse maht, mida nädalas rinnale anname on 5 x 10 + 8 x 8 võrdub 114 kordust nädalas. Kusjuures, nagu ütlesin,selliselt korduste summaarina nädalas treeningumahtu käsitletaksegi. On öeldud, et suurele lihasele piisab täiesti nädalasest töömahust kuni 120 kordust, väiksele lihasele kuni 60 kordust. See peab laias laastus vägagi paika, eeldusel, et järgitakse progressiooni. Lähtuvalt konkreetsest treeningu eesmärgist, kas jõud või mass, annaksin isiklikult siin väikesed varieerumisvõimalused, kuid üldiselt kehtib see nädalane soovituslik töömaht lihase/kehaosa/tõste kohta kordustena hästi nii jõu kui hüpertroofia eesmärkide. Uus ja omaette küsimus on nüüd, millise sageduse peale see maht jagada. Milline on optimaalseim sagedus. See teema on mind viimased aastat tõsiselt paelunud ja olen teinud selles valdkonnas korralikku uurimistööd. Kas teha rinnale 1 x nädalas 1 x 120 kordust trennis korraga, teha 2 trenni nädalas 60 x per treeningkord või koguni 120/3 ehk 40 kordust per treeningkord. Seisukohti on siin mitmeid ja seda teemat kajastan põhjalikult koos soovitustega ka oma raamatus.
Aga jah, ainult seeriate arv ei määra midagi. Kui öelda, et teeme rinnale näiteks 8 – 12 tööseeriat, siis ei saa me kuidagi üle ega umber sellest, mis pikkusega seeriad me teeme. Ei ole kaugeltki sama, kas teeme 10 tööseeriat 15 – seid seeriaid, mis teeb summaarseks nädalaseks mahuks kokku 150 kordust või teeme hoopis 10 seeriat 8 – seid, mis teeb summaarseks mahuks kokku vaid 80 kordust. See on VÄGA oluline vahe.
EMV 2011 kokkuvõte…
Järgnev sissekanne on kindlasti minu jaoks ajalooliselt olulise väärtusega, mistõttu läheb käesolev mõtisklus kahtlemata väikese seigana minu kunagi ilmuvasse raamatusse.
Alustan kindlasti sellest, et tänan oma venda, absoluutselt kõiki toetajaid, nii neid, kes olid otseselt saalis, kui ka neid, kes kaugelt kaasa elasid. Väga suur tänu kõikidele konkurentidele, iseäranis neile, kellega olin koos absoluudis ja oma kategoorias. Oli suur au olla laval koos kõikide Eesti meistrivõistlustel osalenud võistlejatega. Hetkel on kell 04.14, on esmaspäeva varahommik, und praktiliselt ei ole, kuna aju tegeleb endiselt intensiivselt kõige selle seedimisega, mis mõned tunnid tagasi aset leidis.
Mis seal salata, ilmselt minu jaoks juhtus midagi suurt ning kogu emotsioon ja arusaamine toimunust tekivad kuidagi tagantjärgi. Juhtus palju, kulmineerus see, mis oleks pidanud eesmärgiks olema, kuid minul pole tegelikult kunagi sellist ambitsiooni olnud, tulla Eesti meistriks, pole julgenud pidada ennast sellise tiitli vääriliseks. Taavit ma sellele võistlusele kindlasti võitma ei läinud. Samuti ei arvagi ma, et olin jube hea ja oleksingi pidanud võitma, sellest räägib ka punktiskoor. Ent, võit on võit ja pärast kaklust rusikatega ei vehita ning võitjate üle kohut ei mõisteta. Niisamuti ei oodanud ma kindlasti mitte parima klassiku tiitlit ega ka absoluudi 2. kohta. Veelkord, oli suur au sedavõrd kõva tasemega absoluudilahingus osaleda. Aitäh teile, mehed!!!
Mõni sõna ka detailidest minu enese silmade läbi. Ei väsi seda kunagi kordamast, et see, mis ühel kulturistil enne lavale jõudmist tuleb läbi teha on tõeline Sparta. Väljendasin seda ka oma uues vabakavas, mis kindlasti ei olnud midagi sensatsioonilist, ent mõningane üllatus siiski minu enese jaoks küll. Tõsiselt, hämmastas ennastki, et ma nii natukenegi loominguline suutsin selle kavaga töötamisel olla. Vabakava on minu jaoks alati suur peavalu olnud ja on seda ilmselt ka edaspidi. Ent, sõnum, mille ma läbi oma kava üritasin anda võiks peegeldada ühelt poolt minu enda treeningtingimusi läbi aegade, aga samuti ka treeningualast mentaalsust ja olemust. Teiselt poolt võib Sparta askeetliku varjundiga karmi elulaadi võrrelda võistluskulturismiga tervikuna. Ma ei tea kuidas kulgevad viimased päev või paar teistel võistlejatel enne võistlust, kuid minu jaoks on tegemist totaalse hullumeelsusega. Ehk, minu kui võistleja jaoks algas võistlus tegelikult juba kaalumisel. Kas ja kuidas teistele, kuid psühholoogiliselt on need kaalumised üks kõige pingelisemaid ja stressi tekitavamaid momente üldse kogu tervikprotsessi juures. See passimine, see salapärasus, ühelt poolt teeseldud ükskõiksus ja “pea püsti” olek. Teiselt poolt, keegi ei ole ei enese headuses ega konkurentide konditsioonis kindel. Ei saa sada protsenti kindel olla oma vormi täielikus paremuses, kuna ei või unustada, et kõik realiseerub ju lõplikult alles laval. Samas, on inimlik ja loomulik, et me üritame üht teist enese jaoks juba eos fikseerida. Üksteist varjatult jälgida üritavad kompavad pilgud, kõik on tegelikult kõiki konkurente salamisi silmitsemas ja mõõtmas. Kahtlused, kõhklused ja vastuseta järeldused, mis muudavad kogu selle kaalumise protsessi vaimselt pingeliseks ja psühholoogiliselt rusuvaks eelmänguks.
Mis puudutab möödunud EMV kaalumist, võistlusi ja seda, kuidas see kõik kulmineerus, siis ütlen vaid seda, et meie üle vaadatakse ja meid jälgitakse…Usun nii jumalat, kui seda, et õiglus seatakse lõpuks ikkagi jalule ja kõik lõppes nii, nagu pidigi lõppema…
Kaalumine on valmistuvale kulturistile muidugi vaid üks lõpufaasi raskustest. Tegelikult ma üldsegi ei liialda, kui ütlen, et suure osa laupäevast ja pühapäevast veetsin sõna otseses tähenduses seistes kahel jalal. Muudatused grimmi osas on kulturisti elu kõike muud kui kergemaks teinud. Grimmimist alustasime vennaga laupäeval kell 9.00. Ajavahemikul 9.00 – 13.00 kandsime peale 2 esimest kihti, mis minule tähendas laias laastus 4 tundi seismist. Kell 13.00 tulime linna, kell 18.00 – 19.00 kaalumine. Kohe koju jõudes, umbes 19.30 alustasime kolmanda ja neljanda kihi kandmist. Et kolmas ja neljas kiht kannataks enam vähem lamamist seisin ma käed laiali jalad harkis umbes 22.30 – ni, mis teeb lisaks 3 tundi. Laupäeval kokku 7 tundi seismist. Pühapäeval 12.00 võistluspaika, kus 13.00 – 17.00, taas 4 tundi seismist grimmimise tõttu. Alles viie paiku kannatas istuda. Igal juhul, selline kahepäevane seisumaraton ei on lavale minevale kulturistile kindlasti vajalik. Kõike seda garneeris omakorda võrdlemisi jahe olemine, kuna nii korter, kus ööbisin, kui ka võistluspaik olid õhukese pekikihiga inimese jaoks suhteliselt jahedad. Kahe päeva peale 11 tundi sõna otseses mõttes seismist. Väga raske on pärast sellist seisumaratoni reielihaseid laval veel näidata, kuna liigesed ja lihased olid muutunud kuidagi tundetuks, külmaks ja tuimaks. Põlved külmetasid ja valutasid.
Mehed absoluudis olid kõik väga heal tasemel. Jällegi, milliseks kulmineerib lõplik pingerida peale esimese mehe, oli eos raske öelda. Ott oli muidugi kindlasti klass omaette. Paigas kõik, proportsioon, definitsioon, kuivus, võimas poseerimine. Kadestamistväärt, kuid igati õigustatud ja võistlejale vajalik enesekindlus. Kuivad ja EMV tasemel olid kahtlemata kõik mehed. Ise ei ole ikka rahul oma jalgadega, kuid tean, et oma roll oli siin ka eelneval kahepäevasel seisumaratonil. Eks palju määrasid tulemuste osas lisaks kuivusele ka mass ja proportsioonid. Poseerimisega jään rahule, teen vigu, võiks üht – teist teha paremini ja teisiti, kuid olen rahuldaval tasemel. Seda enam, et imestusväärsel kombel näen, nendin ja kuulen, et ka teised, hea poseerimise poolest mulle varemalt korduvalt eeskujuks ja näiteks toodud mehed teevad ka veel vigu küll ja veel. Aga, eks me kõik õpime ja areneme selles osas.
Võistluskaal oli minul 94.4 kg ja pikkus 187 cm. Lootsin kergemat kaalu, kuid tean hästi miks see kaal selline oli. Minu senised kaalumised olid olnud kõik hommikul ja pärast WC – d, madalaim enne võistlusi 93.7 kg ning mõistetavalt, kui õhtul on kaalumine on päev otsa ette söödud.
Kokkuvõttes on pinged maas, nii kogu minu karjääri kui selle aasta tegemised on realiseerunud maksimaalse potentsiaaliga. Käesolev aasta on olnud juba kuhjaga edukas, üle igasuguste ootuste kordaläinud. Et teha sellised esitused, sellest pole ma kunagi unistada julgenud ja sedavõrd vägevaid ambitsioone pole mul kunagi olnud. MM – ks on nüüd kahtlemata pinged maas ja kuidas iganes mul seal läheb, ei põe, ei noruta, tegelikult ka. See pole lihtsalt jutt, vaid nii on. Minu töö on juba tehtud ja ma ei kurvastaks ühegi tulemuse üle. Loomulikult, kui sada protsenti aus olen, siis päris viimane võiks mitte olla ja tore kui ka eliminatsiooni voorust edasi saaks. Rohkem mõtteid küll selles osas ei ole. Nagu olen kirjutanud ja öelnud, 1.5 – 2 kg võiks veel alla saada. Oleme nii mina, minu vend kui ka Indrek Otsus nentinud, et see paar kilo tõenäoliselt ainult rasvaga alla ei tule. MM – ks peaks prioriteet olema vorm ja see saab naturaalselt tulla ainult koos mõningase lihase hinnaga. Eks ma tööd selle nimel teen, samas, kui see kaal alla ei tule, siis lolliks ka ei lähe. Sest, piirid on selgelt käes. Olen mõelnud, et kui näeksin kaalunumbrit 91.9 kg, oleksin rahul, samas, kerge see ei ole. Tööd selle nimel teen ja ei salgagi, et mingeid lihase kao ilminguid nagu juba märkaksin, eelkõige jõunäitajad räägivad sellest. Aga, keha on üldiselt väsinud, väsinud, stressis ja kurnatud. Dieet ja kärpimine on olnud pikad. Trennides ei taha lihas enam täis minna, lihastunnetust ei ole, tunnen, et kehal ei ole enam ressurssi ja aega taastuda. Magan äärmiselt kehvasti. Ilmselt väga kõva ületreenitus ja kurnatusseisund. Teen päevas sageli 2 jõutrenni pluss 2 aeroobset päeva kogukestusega 45 minutit. Viimase viie päeva keskmine kaloraaz on olnud 3150 kcal, millega päevast koormust arvestades olen selges defitsiidis.
Kaal on olnud viimasel kaheksal päeval selline:
30. oktoober pühapäev – 94.4 kg (õhtul kodus pärast söömist)
31. oktoober esmaspäev – 93.8 kg
1. november teisipäev – 93.8 kg
2. november kolmapäev – 92.8 kg
3. november neljapäev – 92.4 kg
4. november reede – 93.2 kg
5. november laupäev – 93.2 kg
6. november pühapäev – 93.9 kg
Tänane pühapäevane vahetu emotsioon: alla 93 – 92 kg on seda kaalu mul ikka väga raske pressida. Eilne päev oli selline, et kaloraaz 2700 kcal, 50 minutit ratast ca. – 700 kcal, päevast liikumist ka juurde, kuid täna hommikul müstiliselt ikka 93.9 kg, ratast väntan juba niigi sel piiril, et jalad kas kaovad alt või mitte. Ööläbi jälle sisuliselt üleval, nälgas noh, ja kaal ikka üleval. Pilt peeglist on hea, ent loomulikult pole sellist paberteravat lõikavat kuivust, nagu olen näinud EM – i finaalimeestel. See päevane keskmine võib mul küll 3150 kcal tulla, kuid arvestuste järgi kulutan ma päevas ka keskmiselt 1000 – 1500 kcal, millega peaks asi ikkagi toimima. Võtta eilnegi päev, 2700 kcal, ratas – 700 kcal, päevast liikumist ka juurde – 300 – 400 kcal ei jäägi alles muud kui 1600 – 1700 kcal. Kopp on sellest jamast sedakorda igaljuhul väga ees…peegel, aeroobne, kaal, jõutrenn, toidukaal, aeroobne, kaal, peegel, fitnessi kaloriarvuti…suletud ring…hullumeelsus…
Jõunäitajatest niipalju, et reedel proovisin hommikul kükkida, oli hommikul kell 9.30 ja sisse jäi kindlasti veidi varu:
50 kg – 8 x
75 kg – 8 x
85 kg – 8 x
95 kg – 8 x
105 kg – 8 x
115 kg – 8 x
125 kg – 8 x
135 kg – 8 x
150 kg – 8 x
90 kg – 8 x
Aga ikkagi, pinged tulemuste osas on maas, tuleb mis tuleb, peaasi, et mahuks ikka oma kategooriasse kaalu ja pikkuse alusel sisse ning päris viimane ei tahaks ka olla.
Täna plaanis lihtsad asjad, surumine istudes hantlitega 10 x 10 – 35 kg – ga lõuna ajal + ratas 30 minutit. Õhtul lõuatõmbed 10 x 6 keharaskusega ja biitsepstõste kangiga seistes 50 kg – ga 10 x 6 + ratas 30 minutit!!!
Muide, Metsatöll’ul tuli uus plaat välja, tsekkige ja nautige, ise plaanin detsembri algul minna Tartusse “Illusioon’i” plaadiesitulsele. Siis saan juba süüa, jeeee……
Edu kõikidele MM – ks valmistujaile, pidagem veel kõik koos see 12 päeva vastu!!!
Väga hea vorm Ott, selge, et tase on kõva ja nende hulludega annab seal konkureerida. Samas, nagu alati, võib vaid spekuleerida, mis kütuse peal seal suur osa meestest. Aga tõepoolest, vorm on ilus, mass, definitsioon, kõik on kahtlusteta sellisel tasemel, mida naturaalselt maksimaalselt annab saavutada. Piltide pealt võrdlustes ei ole absoluutselt midagi häbeneda. Raske on pigem arvata, et miks siis mõni tõesti ikka parem oli. Respect!!!
Esimese asjana kindlasti õnnitlused korraliku tulemuse puhul, kuid teise asjana uuriks kohe grimmi kohta. Isegi piltide pealt, kust reeglina kehva, tilkuva, laigulise ja roheka grimmi kohta aru ei saagi, on väga hästi näha, et asi ilmselt väga hästi ei ole. Rohelised laigud ja laustilkumine on näha nii Otil endal, hästi on näha Martti rohekad laigud, samuti Raigo rohelus ja laigulisus. Raini ja Imre grimm tundub enam vähem, Imrel vist isegi kõige parem, kas Imre asutas midagi muud?
Õnnitlused minugi poolt, ei jõua ise ka ära oodata, kuna juba lavale saaks
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>!!!6 kg, mis on iseenesest väga vähe, kuid sellest tulenevalt ongi mul kuri kahtlus, et lihasmassi on pidanud kindlasti väga oluliselt juurde tulema sel vahepealsel ajal, kuna, ma ei ole ka selle 6 kg alla võtmiseks mitte vähe vaeva pidanud nägema. Kevadel sõin palju rohkem, tegin aeroobset poole vähem kohe kindlasti. Ilmselt on kindel ka see, et kõik, mis kadunud on on 100 protenti rasva arvelt ja ei millegi enama arvelt. Kuigi, ega ma tunde järgi ka kevadel väga lihasmassi omaaarust ei kaotanud.
Panin samad pildid ka Facebook’i, sealt ülevaade veidi parem, lõikamisega läheb veidi kaduma. Raamatusse saab nii üht kui teist, oma tehtud treeningtegemistest, minu mõtted kulturismist, tahtejõust ja pingutustest üldse, dieedist, treeningust, aga kindlasti saab sinna ka korralikke nõuandeid. Eriti sügavaid mõtteid on kirja panna seonduvalt valmistumistega ja sellega, kuidas see, aga toitumine üldse võib ühte inimest väga tõsiselt muuta ja mõjutada.
Pole kahtlustki, et käes on aeg, kui tuleb hakata tõsisemalt kannatama ehk käes on kannatuste aeg, päevad on rasked, õhtud veelgi raskemad minu jaoks, kuna olen õhtuse söömisega. Kaloraaž on 2500 – 2800, süsikad 150 – 180 g, rasvad kuni 100 g ja valkudega lähen isegi kuni 300 – 350 grammini. Midagi pole teha, mina ei oska madala valguratsiooniga vormi teha. Samuti, minu puhul on üsna selge, et hea enesetundega ka vormi ei saavuta. On fakt, et enesetunne peab viimasel nädalal paaril ikka sitt olema ja päevad tuleb üle elada tõsiselt ägades, muidu teravaks ei saa, vähemalt mina mitte. Aga mis siis toimub, kaalu olen langema saanud, no vist tundub nii, kõigub päeviti 94.2 – 94.5 kg, kuid kahtlemata on Eestikateks eesmärk vähemalt eelmise aasta kaalumise kaal 93.5 kg. Aeroobset lasin siin praktiliselt iga päev 45 – 60 minutit, see tegi jala ka uduseks, paar päeva olen rahu andnud ja kohe on ka jalg terav, kuid on jalalgi veel paremaks minna küll ja veel. Jõunäitajad, sisuliselt 2.5 n enne võistlust muutumatud, täna surusin lamades 150 kg – ga 4 x, eelmisel nädalal 5 x, – 1 kordus, kuid selline erinemine võib olla ka massi ajal. Kindlasti tuli see ka sellest, et kuni kella 16.00 – ni oli söödud alles 100 g süsivesikuid. Igal juhul, on selge, et mingi ime läbi on massi minu staažiga mehe korral väga tublisti juurde tulnud ja lõviosa ilmselt selga. Kuidas, varuge kannatust, peagi pajatan, muudkui luban, kuid küll ta tuleb, asi veel endalgi eksperimendi käigus. Tõlketöö on hetkel tagasihoidlik, kuna nupp väga ei noki sellises seisundis, aga midagi on ees ka, mis ka kindlasti ilmub. Muide niipalju veel, et umbes kuu aega tagasi hakkasin raamatut kirjutama. Kes teab, ehk kunagi mingis väikses koguses võiks see isegi ilmuda. Hetkel sõin just 500 g keedetud kapsast ja 150 g 4 protsendist kodujuustu, kõrvale kaneeli tee suhkruasendajaga. Tegin täna ka pilte, need jäävad enne võistlusi viimasteks piltideks…
Maris, palju palju õnne sulle. See, millega sa hakkama said on midagi tõeliselt suurt. Olid kindlasti täna säravaim, sinu etteasted ja liikumine olid parimad. Palju õnne!!!
Mõni sõna viimaste päevade olulisematest tegevustest. Kaal on 95.4 kg, mis on küll selle valmistumise madalaim, kuid siiski ei taha langeda. Aga saagu mis saab, kui Eestikateks klassikalise kulturismi kategooriasse ei mahugi, siis olen lihtsalt meeste kulturism 90 + ja kõik. Kui MM – i koondisesse saan, siis selleks ajaks olen kindlasti klassiku kaalus.
Neljapäev
Kükk Smith’il laia jalgade vahega
90 kg – 10x
90 kg – 10x
90 kg – 10x
90 kg – 10x
90 kg – 10x
100 kg – 10x
110 kg – 10x
120 kg – 10x
130 kg – 10x
140 kg – 10x
Lisaks muidugi muud harjutused.
Reedel surusin taas üle pika aja:
100 kg – 6x
115 kg – 6x
125 kg – 6x
130 kg – 6x
140 kg – 6x
150 kg – 5x
Edasi oli lailihas ja trapets. Reedel peale jõutrenni sõitsin ka 90 minutit ratast, mis tegi kokku 1000 kcal. Polegi nii pikalt kunagi järjest sõitnud. Tuleb aeroobse arvelt jalgadega riskida, midagi pole teha, muidu see kaal liikuma ei hakka. Kaloraaz viimastel päevadel on ka olnud 2500 – 3000 kcal. Eile kõndisin 7 km.
Täna, pühapäev on tegelikult puhkepäev, mis nägi välja selline, et hommikul 10.00 – 11.00 poseerisin, siis ratas 30 minutit ja nüüd tunnike tagasi täitsin taas ühe väljakutse, mille peale olen ammu hammast ihunud.
Lõuatõmbed keharaskusega 10 x 10, pausidega 2.30, kokku kulus täpselt 100 lõuatõmbe jaoks 30 minutit, SUPER.
Lõpetuseks ka paar pilti:
