Janar Rückenberg
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Kindlasti nõus Martiniga. Ja eks selle suhtumise muutumine saabki alguse riiki juhtivate isandate tegevusest. Kui ülevalt poolt mingeid toetavaid regulatsioone ja määruseid ei tule, siis saab kogu seda asja tõepoolest suhteliselt võimatu murda olema. Muide, väga head pildid
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.Vaata nightq, siin on üks väike vastuolu. Mina õpetaja ja inimesena võiksin ka ju vastavat rida ajada…sitta see kui palju keegi joosta jõuab, kätekõverdusi teeb, kui lodev on või mida palliga teha mõistab. Vastuolu seisneb selles, et üks asi on ühiskonna tegelik trend ja suunad, teine asi on riiklik õppekava, mis kätkeb endas endiselt suhteliselt korralikke nõudmisi. Kui ühiskonnas valitseb üks moraal ja suhtumine, miks luuakse siis õppekavad sellised, mis siiski endisel õpilastelt üht teist nõuavad? Järelikult, targad inimesed, kes need kavad on kirjutanud on ikka aru saanud, et need asjad on vajalikud, mis nendes kavades kirjas on.
Üldiselt nõustun htilgaga (terves kehas terve vaim), olen juba mõnda aega olnud arvamusel, et minu silmad veel näevad seda, kui kehalise kasvatuse osakaal koolides saab uuesti tõusma. Seda nii tähtsuselt, kui tundide arvu arvelt. See ei pruugi olla lähima 4 – 8 aasta küsimus, küll aga võib – olla juba 10 – 15 aasta küsimus.
Aga veider, et ma siit foorumist üldse loen, et keegi arvab, et füüsilisel tegevusel ja selle propageerimisel ongi aeg taanduda. Ühelt poolt kummardame kõik Einar Laigna suurepärast loengut, kus mees just räägib, et targa vaimu juurde on läbi aegade käinud ka vastavalt arendatud füüsis. Pole kellelegi uudiseks, et sportlik ja kehalisest treeningust tulenev distsipliin kasvatab kujuneva inimese tahteomadusi, mille vajalikkus kandub üle kõikidesse elusfääridesse. Miks selle vastu siis võidelda?
See, et keegi enam midagi ei tee on juba kaasa toonud väga lühikese ajaga vägagi väljendunud muutused. Lihtsalt üks lihtne viide selle kohta:
http://uudised.err.e…ex.php?06231850
Väga napp liikumine kombineerituna tänaste väga viletsate toitumisharjumustega ja rammusate söökidega…see kõik on kaasa toonud selle, et juba 1 – 2 klassi lapsed on ülekaalulised ja tõsiselt ülekaalulised. Samas, ei peagi jõudma, ta on ju paks, ta väsib kiiresti, tal on astma jne jne jne. Kas need kirjeldatud omadused on siis head??? Ei ole, kõik me nendime seda, aga miks me siis soosime seda??? Miks me teeme kehalise kasvatuse tunnist tunni, mis peaks paljude arvates olema lihtsalt kui kaubanduskeskuse lastenurk tõsiste tundide vahel??? Nii kaua, kui ühiskond laseb tavainimesel nii arvata, nii kaua jääbki neid paksukesi peale tulema ja lastaksegi noorsool järjest lödimaks minna.
Nagu ütleb htilga, loeb elu kvaliteet, kuid on väga raske uskuda, et üks ülekaaluline inimene võib ennast oma ülekaalus ja tervise hädades hästi tunda. Ja ei tunnegi, see on fakt, kui siis ehk mingi piirini, kuid ülekaal on peaaegu, et alati süvenev, seega ei jää kauaks kestma ka see heaolu tunne.
Väide, et ainult tarkus ja terav mõistus on need mis tänapäeval maksavad on juba iseenesest mitte eriti intelligentne. Aktsepteerida, et füüsilist arendamist EI SAA KELLEGILE PEALE SURUDA. Selline arvamus ongi suurte hädade põhjus. Midagi ei või nõuda, peale suruda, kõik peab olema valikuline, kõige ja kõikidega arvestame, kõige ja kõigi suhtes oleme tolerantsed. Pederastia ja homoseksuaalsus levivad väga räigelt ja jõuliselt samasugustest arvamustest tulenevalt. KELLELEGI EI SAA JU ETTE KIRJUTADA JA PEALE SURUDA KEDA TA ARMASTAB, VASTASSOOLIST VÕI OMASOOLIST. Saab küll peale suruda ja saab küll nõuda, on asjad, mis on kivisse raiutud ja ei muutugi. Mees peab armastama naisi, olema füüsiliselt tugev, vastupidavam ja sõna otseses mõttes JÕUDMA. Mehe tunnus ja ideaal on läbi aegade olnud see, et rind on ees, õlad on laiad, rüht on sirge ja keha on toonuses. Kehva füüsisega ei peeta ka tänapäeva väljakutsetele kaua vastu. Need asjad ilmnevad ja annavad ennast tunda mõningase viiteajaga.
Praktiseeriva kehalise kasvatuse õpetajana ei saa ma öelda ka kahjuks muud, kui loetutut ainult kinnitada. Asi ongi veel kahetahuline. Üks asi on see fakt, et nii tõesti on, nad on tõesti armetud. Ja teine asi on see ja seda näha, kuidas seda masendavat tendentsi ikka enam ja järjest rohkem soositakse. Periooditi ja nii mõnegi lapsevanema silmis olen siin kodukülas oma nõudmiste osas päris kurjategija staatuses. Kusjuures, panen käe südamele…ma tõesti ei nõuagi midagi erilist, nõuan seda, mis võiks natukese pingutamise või lühikese harjutamise tulemusena vähegi elementaarne olla ära teha. Mis puutub spordipäevadesse, siis tõepoolest on spordipäevi, kus liialdamata on olnud 1/3 kuni ligi pooled vabastuspaberitega. Spordipäev on tänapäeval lastele justkui suur karistus!!!
Kindlasti palju õnne minugi poolt. Olen siin viimasel ajal ka mõtelnud, et nii väike rahvas, aga väga head tulemused suurtelt tiitlivõistlustelt. Ja need ei ole juhuslikud saavutused, kusjuures nii kulturismis kui jõutõstmises (loomulikult lisaks veel teistel aladel ka). Et kuidas see ikkagi võimalik on, meid on ju tõesti nii vähe, võrreldes praktiliselt ükskõik millise riigiga, aga suudame sellegipoolest väga edukad olla. Järelikult see tahe ennast tõestada, ennast nähtavaks teha ja ennast ka maksma panna rahvuse tasandil on sedavõrd suured.
Tere Spordirahvas!!!
Vaatasin, et viimane postitus on olnud 24. märtsil sellel aastal. Kui ausalt ütlen, siis ega midagi põnevat kirjutada suurt ei olegi. Kulgen tavalises rutiinis, selg teeb viimasel ajal minu elu väga kibedaks. Olen käinud mitme aasta peale kokku erinevate taastusravi arstide juures ja nüüdseks olen veendunud, et taastusravi spetsialistidelt ma abi ei saa. Selles mõttes, et kõik need arstid on olnud tasemel, targad ja asjalikud, kuid seda kõike, mida nad räägivad tean juba isegi. Nad räägivad lihaste düsbalanssist, näitavad venitusharjutusi ja nendivad probleeme, kuid kätt nad külge ei pane. Nii palju, kui probleemidega ise tegeleda saan seda ka juba pikemat aega olen teinud. Selles mõttes, et varasemalt arvasin koguaeg, et ka taastusravi arst “väänab”, kuid ei vääna nad midagi. Kiropraktikud on need, kes väänavad ja just sellist väänajat mul vaja oleks. Kogu muu töö, regulaarsed põhjalikud venitused olen korralikult nüüd juba aasta poolteist ise ära teinud ja jätkan sellega. Venitan peale trenne ja vabadel pävadel, ripun, painutan, kuid tunnen ikka, et ristluu on vasakult poolt kinni vajunud. Sellele viitab ka see, et vaagen on viltu, parem jalg on tuntavalt pikem. See asi oleks hädasi vaja lahti saada. Tunnen, kuidas seesama võte sellest videost vabastaks pinged ja valu mu alaseljast:
7:38 käib selline raks ära, et…
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Mind on korra nii väänatud, kuid raks käis ära teiselt, paremalt poolt, vasakult poolt jäi asi ikka kinni. Selles videos “ragistatakse” samamoodi 6:25. Tunnen, et vajan samasugust asja. Häda on ka selles, et tõenäoliselt on selliseid väänajaid mehi Tallinnas, kuid minul see pealinna tulemine on ettevõtmine omaette. Oleks mõni selline väänaja Rakveres…aga, ega kui muudmoodi ei saa, tuleb leida võimalused ka pealinna tulekuks. Siinkohal kutsungi üles, et kui kellegil, mõnel lugejal on kogemusi selliste väänajatega, või lausa konkreetselt mõne mehe nimi ja number, andke teada, sest olen oma seljaga tegelikult viimasel ajal korralikult hädas. See ei ole enam normaalne elu, leebelt öeldes.
Treeningud muidugi jätkuvad, jalatreeningud samuti, kuid teen enda seniste tegemiste kõrval suhteliselt “mõttetuid” asju, selg ei luba suurt midagi teha. Enamus harjutustest, mida jalgadele teen, teen pikkade seeriatega ja väga kergete raskustega. Ühesõnaga, üritan vähegi hoida seda, mis kunagi on raske vaevaga kasvatatud. Rasket kükki on millegagi muidugi väga raske asendada. Ülakeha seis on iseenesest hea, olen taas rõhutatud lõuatõmmete tegemise tagasi sisse võtnud. Midagi ei ole teha, lõuatõmbed toimivad ja eriti, kui teha neid suure sagedusega. Eelmisel nädalal tegin eksperimendi, et proovisin tõmmata iga päev 60 lõuatõmmet, iga päev, 7 päeva järjest tegin 10 x 6, 10 seeriat kuueseid. Sellest tulenevalt tegin analüüsi ja üritan tõmmata edaspidi neljal päeval nädalas, esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja reedel. Kõige parem “pumbatus” oli kolmandal päeval, samas, siis oli ka selg kõige valusam. Neljandal päeval tundsin, et õlad jäid valusaks, “pumbatus” oli, kuid juba veidi väiksem, kui kolmandal päeval. Viiendal päeval olid õlad veelgi valusamad ja “pumbatus” veelgi väiksem. Viimasel kahel päeval kadus õlavalu ära, kuid ära kadus ka lailihase tunnetus, asi muutus lihtsalt ärategemiseks. Sellest nädalast tegingi sellise järelduse, et proovin edaspidi nii, et teen ühel nädalal 2 tavalist ülakeha päeva, mille käigus treenin ka lailihast ja järgmisel nädalal on üks omaette lailihase päev, kuid lõuga tõmban kokku sel nädalal neljal korral, esialgu 10 x 6, proovin hakata lisama 1 kg kaupa ka lisaraskust.
Hetkel tiksun sellise jaotuse järgi:
Põhijaotus (A):
Esmaspäev – Reis, säär, kõht
Teisipäev – Surumine lamades horisontaalselt (rinnale), õlg (1 harjutus), lailihas (2 harjutust), triitseps
Kolmapäev – Puhkus
Neljapäev – Reis, säär, kõht
Reede – Surumine lamades horisontaalselt (rinnale), trapets (õla tagaosa), lailihas (2 harjutust), biitseps
Laupäev – Puhkus
Pühapäev – Puhkus
Abijaotus ©:
Esmaspäev – Reis, säär, kõht + lõuatõmbed
Teisipäev – Surumine lamades, õlg, trapets + lõuatõmbed
Kolmapäev – Puhkus
Neljapäev – Lailihas, õla tagaosa, kõht + lõuatõmbed
Reede – Surumine lamades, triitseps, biitseps + lõuatõmbed
Laupäev – Puhkus
Pühapäev – Puhkus
Lõuatõmbeid teen ka A nädala seljapäevadel (kahel korral nädalas) ühe harjutusena, siis üritan teha raskema lisaraskusega. Olen tagasi pannud ka aeroobse treeningu, sõidan õues rattaga, tõmban kelku ning vahel teen ka sees veloergomeetrit.
Muudest tegemistest niipalju, et on olnud võimalus käia sõitmas ka krossitsikliga, see on omaette põnev asi. Poleks uskunudki, et nii poriseks teeb see asi, aga tõesti teeb. Veel poleks uskunud seda, et mutrid poldid juba pärast 1 – 2 sõitu nii lahti logisevad. Viimane kord käisime, siis hea, et lõpuks märkasin, et tagumise hammasratta poldid olid praktiliselt kõik lahti ja see oli sisuliselt ärakukkumas. Aga tunnen, et mul tuleb see sõitmine hästi välja, tunnetan “pilli” hästi ja olen võimeline isegi väiksemaid hüppeid teostama
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.Mõned päevad tagasi leidis aset veel üks huvitav asi. Ei teagi, kuidas nii kaua oli kahe silma vahele jäänud, kuid juba 5. aprillil oli kirjutanud minule kirja keegi Samuel Ryckenberg rootsist. Mees kirjutas nii:
Samuel Ryckenberg
Hey buddy,
I just googled my last name for fun and all these pics of you came up. My grandpa moved to Sweden from Estonia a long time ago and I have always wondered if we still had relatives over there. His name was Ulo Rückenberg and my fathers name is Tomas Ryckenberg. My grandpa changed the ü to y when he came to Sweden. He also had a sibling that moved to Montreal in Canada. They probably left Estonia during the 40s or 50s i believe. I was wondering if you perhaps recognize anything i mentioned above being told by your older relatives some time? Or is Rückenberg a more common name than i thought it is in Estonia?
Thank you for reading this, if I am completely wrong I appologize for that.
Best Wishes, Samuel Ryckenberg
Ja mina vastasin talle nii:
Hi Samuel, I explored this subject and it really looks like, that we are relatives. I talked to my grandpa and his brother and it appears, that Ülo (your grandpa) was pretty familiar to them. Although it was long time ago, as I realized, my grandpa`s brother remembers Ülo pretty well, he even told, that he also remembers how he had talked with Ülo. But on more time, all this was very long time ago.
I am sorry, that I am answering to you so delayed time. It is so, because I noticed your letter only yesterday. Reading your letter, I thought right away, that apparently we must be relatives, because as much as I know, there are no other Rückenbergs in Estonia. We are the only one and all who are named as Rückenberg are our relatives, that is sure fact.
I just gave some more information about how we are related. My grandpa´s father was Oskar Rückenberg. Oskar´s father was Tõnu Rückenberg. Ülo or your grandpa is Tõnu´s brother´s son.
…and Ülo or your grandpa is Johannes´s son, then it comes Tomas Rückenberg and finally you, Samuel.
Pretty complicated at first sight, but nevertheless, it looks like we are pretty closely related.
It is nice to meet you Samuel Rückenberg and definitely great greetings to you from Estonian Rückenbergs.
By the way, my name is Janar Rückenberg…
Ühesõnaga, maailm on väike ja tundub, et mul on sugulasi ka laias maailmas…). Sain selle info kenasti järgi uuritud, kuna meil on emapoolne sugupuu koostatud.
Aga, aitab selleks korraks, mõtteid on iseenesest igasuguseid ja kui saaksin oma seljaga asjad korda, siis, kes teab ehk saavad fännid mind juba varasematest plaanidest varem laval näha, kõik sõltub seljast!!!
Seniks, kohtumiseni!!!
Täpselt nii Aimar, kuivus oli see, mis tõepoolest vajaka jäi. Te vennad olete kõik fantastiliste kehadega, väga ilusad proportsioonid, väga korralik lihasmass, kuid tõsi, pisut pehme. Kui istusin kohtunike laua taga ja hinnanguid tegin, siis, no näen kõike seda, seda massi, neid ilusaid proportsioone, polnud ka poseerimisel midagi viga, samas, tõepoolest, pehmeks jäi veidi. Ähmaselt hoomatav separatsioon, andis tublisti aimu sellest, mis selle nahakihi all tegelikult kõik on ja mis võiks olla lõpptulemus, kui saaks kuivust juurde. Potentsiaal teha supertulemus ja võimas vorm on, no tohutu suur. Paraku jah, hinnanguid potentsiaali eest panna ei saa. Aga väga tublid vennaga mõlemad.
Selline kajastus toimunule on meile ja meie alale kahtlemata suur tunnustus ja äärmiselt vajalik. Olulisemad võistlused, saavutused nendelt, finaali pääsemised, rääkimata suurvõistluste medalitest. Sain sellest juba ammu aru, kui oluline on ennast nähtavaks teha. Oluline on see juba sellepärast, et see üldsuse arvamus ja teadmine või teadmatus võivad mingil hetkel hakata suuresti minu (meie) tegemisi väga oluliselt mõjutama. Kui keegi ei saa aru, mis asja ma ajan, mis tasemel mängu ma mängin, siis rasketel dieediaegadel ei saada aru minu närvilisusest, minu tujudest, minu käitumisest, minu meeleolust, mind ei toetata moraalselt, pigem mõistetakse hukka ja põlatakse. Mees ajab mingit ähmast asja, pidevalt on närviline, et on vist mingi halb ja paha inimene. Pane “õhtulehte” pilt üles, kiri juurde, et “100 kg kohupiima ja Eesti meistriks” ning õlalepatsutajaid, toetajaid, innustajaid ja sinu tegemistele kaasaelajaid on nagu seeni peale vihma. See on õige, see on hea ja see on sportlasele vajalik. See võib tihtipeale kõige olulisem asi üldse olla. Teadmine, et sinu tegemistest huvitutakse, sulle hoitakse pöialt, sulle elatakse kaasa, see annab jõudu, paneb veelgi pingutama ja aitab vastu pidada. See ongi põhjus, miks ma ei nõustu nendega, kes ütlevad, et “oh, polegi oluline, mis hall mass sinust ja sinu tegemistest arvavad, et peaasi, et ala siseringis teatatakse sinust ja sinu tegemistest”. Ei ole see nii lihtne!!! Üldsuse teadmine ja arvamus võivad su teinekord nii pihuks ja põrmuks teha, samas teinekord võib sind ümbritsevate inimeste toetus ja poolehoid olla sinu ainus motiiv veel edasi liikuda. Selge see, teod on tähtsad ja tühjast-tähjast kära tegemist ma kindlasti ei poolda, kuid suures osas ja paljuski määrab meedia, selle, kes on kes, keda teatakse ja keda mitte. Kui ise ei ennast ja oma tegemisi ei promo, siis ei teaks sinust suurt keegi midagi. Olen seda ise omal nahal siin oma pisikeses alevikus korduvalt läbi testinud. Kui ise poleks kohalikus vallalehes oma tegemisi kajastanud, oma võistlustest, saavutustest ja ettevõtmistest läbi artiklite teada andnud, siis 110%, et vallarahvas ei teakski, mis mees ma siin selline olen. Kuulda võib ainult mingeid moonutatud jutte ja kõmu, karm ja nõudlik kehalise kasvatuse õpetaja, aga üldiselt peetakse mingisuguseks salapäraseks “undreground” tüübiks, kes käib juba aastaid üksi “ennast pumpamas”, ilmselt mingi tüüpiline madalalaubaline loll jõumees. Aga, et asja näol, mida ma ajan on tegemist siiski tõsisel tasemel võistluspordiga, minu tegemistel on selge ja suurte sihtidega väljund, on tulemused jne jne…seda vaevalt, et siin suurt keegi üldse teaks. Nagu ütlesin, meedia on võimas vahend, võimas vahend arvamuste kujundamisel ja arvamus on maailmavalitseja. Üldsuse arvamuse pärast on inimesi pandud läbi aegade seinda äärde ja tõmmatud rattale. Arvamus või laialt levinud teadmine ja arusaamad asjadest määravad meie elus tihtipeale rohkem, kui me seda arvatagi oskame või me seda teinekord isegi tahame. Inimesed saavad aru lihtsatest asjadest, tihtipeale polegi rohkem vaja, kui ta näeb postimehest või õhtulehest sinu nime või loeb sõna “kulturism”, kus all on paar rida selgitavat teksti ning see avabki silmad ning teadvustab, mille või kellega on tegu.
MM – i pronksmedal…
Kindlasti esimese asjana tänan veelkord neid, kellel ma ikka ja jälle, ikka ja veel meeles olen. Tänan neid, kes minu aastatepikkust mässamist siin pisikeses külajõusaalis on kõrvalt jälginud, tänan teid, kes te minu tegemistele kaasa olete elanud ja olen tänulik neile, kes te proovite mõista, mis on kulturism ning mida tähendab kulturismivõistlusteks võistlusvormi tegemine. Aitäh teile!!!
Loomulikult, eks mina olen ikka see, kes ma olen. Olen alati arvanud, et kõige tähtsam sedasorti suurte saavutuste ja nendest tulenevate tunnustuste korral ongi oluline jääda ikka iseendaks. Ja mina olen ikka seesama Janar, kes ma olen alati olnud. Samas, ma ei eita, et lõppkokkuvõttes on tegemist tulemusega, mis on midagi suurt. Seda ei saa tähelepanuta jätta ja seda ei tohi teadvustamata jätta, vastasel korral ma “tõmbaks lihtsalt iseendale vee peale”, ma ei peaks lugu iseendast ning ma ei austaks seda ala, mida ma teen. Või, miks ma siis seda asja üldse ajan, kui mul nö. suht suva oleks, kas olen viies, seitsmses või kolmas. Maailmameistrivõistluste kolmas koht on kindlasti midagi sellist, mis väärib tunnustust ja tähelepanu, vahet pole kas see tuli kohe või nüüd tagantjärgi. Nagu ütles Indrek Otsus oma intervjuus, mis tehti pressikonverentsil enne võistlust, et “suuremat ja tähtsamat võistlust ei ole võimalik korraldada”, mis teiste sõnadega tähendabki seda, et sellel momendil (klassikalise kulturismi maailmameistrivõistlustel Tallinnas) oli koos selle ala maailma eliit, selle ala parimad. Seega, hindan loomulikult tulemust kõrgelt.
Mis seal salata, mõnevõrra hämmingut tekitav ja veider on, et spordialases meedias meie mehe medalile tõusmine sel korral sedavõrd tagasihoidlikku tähelepanu pälvinud. Mäletan, kui Imre aasta tagasi kerkis samadel asjaoludel neljandalt kolmandale olid portaalid kära täis.
http://sport.delfi.ee/news/varia/muu/eesti-kulturist-tousis-dopingukontrolli-jarel-mm-pronksile.d?id=39442383
http://sport.postimees.ee/380372/dopingut-pruukinud-konkurendi-porumine-toi-vahile-mm-pronksi/
Ei teagi, millest see täpselt sõltub. Miks ma seda räägin??? Räägin seda sellepärast, et viimaste aastate jooksul on olnud aega mõelda ja analüüsida ning kokkuvõte sellele mõttetööle on olnud see, et kogu selle “verevalamise”, nende nälgimiste, vigastuste ja lõhkumiste peale võiks siiski midagi tagasi ka tulla. Vaeva on palju nähtud ja loomulikult, see, et meist keegi seda asja raha pärast ei aja, on juba ammu selge. Ega seda rahalist tasustatust on väga käputäie alade korral üldse. Ent, kui on tulemused ja MM – i kolmas koht nüüdse lõpliku seisuga on kahtlemata tulemus, siis kindlasti on suur tasu juba väiksemgi kajastus, tähelepanu või huvi minu tegemiste ja saavutuste vastu. Nimetagem mind selle jutu peale kuidas iganes, kuid nii on, nii ma mõtlen ja tunnen.
Aga, elus toimuvad sündmused ongi tihtipeale sellised kahtlased. Toon siinkohal sisse sellise võrdluse. Mäletate, alles mõni kuu tagasi valiti aasta parimat 2011. aasta meesportlast. Veel enne, kui jutuga jätkan ütlen veel, et Gerd Kanter on mulle siiralt sümpaatne ja pean temast väga lugu ja järgnevas arutluses ei ole midagi isiklikku. Mida ma võrrelda tahan, on see, et Gerd Kanter sai eelmisel MM – l hõbeda, Taavi Koovit sai MM – l kulla ehk tuli maailmameistriks. Kuidas see võimalik on, et aasta parimaks saab sporlane, kes saab MM – il hõbeda, mitte see, kes saab MM – l kulla. Kusjuures, lisan veel, et tegelikult, oli konkurents mõlema ala korral sisuliselt üks ühele, kettas on neid seal eliidis ka 12 meest, Taavi Kooviti kategoorias oli mäletamist mööda tol korral vist 14 meest. Veelgi enam, ka treeningute iseloomud on väga sarnased, kettaheitjate treening koosneb sõltuvalt treeningperioodist minu teada ka kuni 75% ulatuses raskest jõutreeningust. Usun, et eliitkettheitja ja tippkulturist teevad ka vägagi võrdses mahus ja raskusastmes trenni. Kas siis tõesti määrav on vaid see asjaolu, et üks on olümpiaala ja teine mitte??? Igaljuhul tundub kuidagi väga ebaõiglane!!! Kuld versus hõbe, isegi sama tasemega võistlused (mõlemal MM) ja parimaks osutub hõbe??? Aga elu selline on!!!
Mis puudutab enese ootustesse, siis tegelikult ei oodanud suurt enam midagi. Isegi ei teadnud, kas peale minu veel keegi kontrolli läks. Seda, et esimese ja teise koha mees peale minu veel kontrollis käisid, seda kuulen ka alles nüüd. Olin ülimalt rahul juba oma viienda kohaga, rääkimata nüüd sellest kolmandast kohast. Loodetavasti jõuab ka medal kunagi minuni, siis on mida mäletada, lastele ja lastelastelegi näidata.
2005. aasta kevadel tulin ma Eesti klassikalise kulturismi karikavõitjaks. Tol korral oli see kategooria Eesti võistlustel kavas esimest korda ja klassikalist kulturismi toona nimetati meil meeste bodyfitnessiks. Samal kevadel toimusidki Euroopas Brasow´s esimesed klassikalise kulturismi Euroopa meistrivõistlused. Minu vorm sel kevadhooajal oli hea ja alaliit tahtis mind kindlasti Euroopa meistrivõistlustele esindama saata. Ma loobusin sellest võimalusest ja minu asemel läks Imre Vähi, kes sai seal 3. koha. Minu dieet oli olnud raske ja pikk, nälg oli suur ja sellest pisikesest võidust siin Eestiski oli minusugusele maapoisile rohkem kui küllalt. Mind käisid moosimas nii Indrek Otsus, kui Arnold Tokko, loobusin ikkagi. Mis ma selle jutuga tahan öelda on see, et viimane, kes minuga rääkis, oligi Arnold. Olin dušši all, pesin ühe käega maha võistlusgrimmi ja teises käes oli samal ajal šokolaadistritsel, mida aplalt kugistasin. Arnold ütles, et kindlasti tasub see pakkumine vastu võtta, sest see on elu võimalus, vorm on hea ja tase selles uues kategoorias ei ole veel ülemõistuse kõrge. Loobusin ikkagi. Vend Silvar oli ka samas ruumis, ka tema arvas, et peaksin Euroopasse minema. Ega loomulikult, segased tunded olid sel korral, äsjane võit, hea vorm, samas pikk dieet selja taga, nüüd räägitakse veel kuhugi Eestist välja minekust….Põhjus, miks ma seda lugu räägin on see, et kui Arnold lahkus, ütlesin Silvarile, et “kui mulle on määratud mingid võidud, mingi edu või läbilöök tulema, siis tulemata need asjad ei jää…kui see üks loobumine ongi minu ainus võimalus, siis järelikult ei olegi ette nähtud, et ma kuhugi jõuan…”.
Järelikult, õigeks osutus minu filosoofia sel korral
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.Tervitused siinkohal ka kõikidele kaasvõitlejatele!!!
Sellised emotsioonid äsjaste südmuste kohta…
No aga siit saab ju lugeda, et proovid on tulnud või on ainult meie proovid tulnud või kuidas???
http://www.fitness.ee/uudis/4180/aastakokkuvote-aasta-2011-eesti-kulturismis-ja-fitnessis/3
Kindlasti soovin ma Arnoldile “paksu nahka” ja tugevat tervist. Et oleks motivatsiooni ja tahtmist Eesti kulturismiga ikka ja veel “jännata”!!! Ikka edasi!!!
Eks muidugi, ega “valet” või “õiget” lähenemist ei ole olemas. De – load on muidugi jah üks võimalus, kuid see, miks rakendan sellist lähenemist, tuleb tõdemusest, et heaks kulturistiks saamiseks paraku ainult sellest esimesest nädalast ei piisa. On fakt, aga ka minu enese peal korduvalt tõestust leidnud, et tehes ainult seda kahenädalase tsükli esimest nädalat tekivad ikka mingi aja peale lihased/kehaosad, mis jäävad arengus maha ja tahavad suuremat koormust/mahtu. Seda kontsentreeritud koormust saangi anda sel teisel nädalal. Lihased ei arene kindlasti kõik võrdselt, meile meelepärasel kiirusel. Vajadus jalga aeg – ajalt ka 1 x nädalas teha tekib, kuid see ei olegi iseenesest probleem, et koguaeg nii teha ei suudaks. Olengi teinud ka nii, et näiteks vahest teen A, A, A, A ja siis võib olla alles abijaotused C. Vahel teen võib – olla AACAACAAC, siis mingil perioodil võib – olla ACACACAC jne, ühesõnaga tunde järgi. Aga jah, vajadus selle teise nädala järgi tuleb pigem sellest, et kõik lihased ei kasva mitte soovitult minu meele järgi, usun, et nii on see kõigil. Ainult selle esimese, jõunädala najal on raske heas konditsioonis lavale jõuda.
Sellest artiklist aga ka enda varasematest kogemustest lähtuvalt soovitangi kulturistidel ja/või valdavalt kosmeetilistel eesmärkidel treenivatel harjutajatel rakendada selliseid jaotusi, mis on koostatud kahe nädala peale. Esimesel nädalal treenitakse jõutõstjate stiilis, baasharjutused, lühemad seeriad, ei minda suutlikkuseni, suurem sagedus ehk kehaosa/tõste/lihas 2 x nädalas, teisel nädalal treenitakse rohkem kulturistide stiilis, igat tõstet/lihast/kehaosa 1 x nädalas, igale kehaosale tehakse rohkem harjutusi, pikemaid seeriaid, seeriate arv on suurem ja seeriad tehakse suutlikkuseni. Rakedan ise sarnast lähenemist juba viimased paar aastat, efektiivselt toimis sarnane lähenemine ka võistlusteks valmistudes. Esimesel nädalal treenin nagu jõutõstja, trennis suuremate raskustega, kuid maht tõste kohta on suhteliselt väike ja seeriad varuga, sel esimesel nädalal saab hästi rakendada 5 x 5 – t näiteks. Teisel nädalal treenin nagu kulturist, pikad seeriad, erimeetodid, kasutan palju pikki seeriaid, superseeriaid, sel nädalal on teretulnud 10 x 10 ja teised sellised meetodid. Esimene nädal on rohkem tõstete peale üles ehitatud ja pigem müofibrillaarset hüpertroofiat stimuleeriv, teine nädal on rohkem kehaosade või üksikute lihaste järgi jagatud ning rohkem sarkoplasmaatilist hüpertroofiat stimuleeriv.
Põhijaotus (A):
Esmaspäev – Reis, säär, kõht
Teisipäev – Surumine lamades horisontaalselt (süsteem), õlg (1 harjutus), lailihas (2 harjutust), trapets, triitseps
Kolmapäev – Puhkus
Neljapäev – Reis, säär, kõht
Reede – Surumine lamades horisontaalselt (süsteem), õlg (1 harjutus), lailihas (2 harjutust), biitseps
Laupäev – Puhkus
Pühapäev – Puhkus
Abijaotus ©:
Esmaspäev – Reis, säär, kõht
Teisipäev – Surumine lamades (süsteem), õlg, trapets
Kolmapäev – Puhkus
Neljapäev – Lailihas, õla tagaosa, kõht
Reede – Surumine lamades (süsteem), triitseps, biitseps
Laupäev – Puhkus
Pühapäev – Puhkus
Tegelikult on selline lähenemine päris universaalne, sobides nii kulturistile, kui jõutõstjale. Esimesel nädalal tegeletakse jõunäitajatega, teisel nädalal rohkem lihasmassiga. Samuti saan teisel nädalal rakendada suuremat mahtu ja tegeleda nõrgemate kehaosade järeleaitamisega. Samuti on jalgade treenimine üle nädala kord nädalas närvisüsteemile ja vaimule vajalik kosutus. Alakeha treenimine pika perioodi vältel kahel korral nädalas on päris kurnav. Selliselt olengi ise leidnud lähenemise, mille korral saan treenida suhteliselt samaaegselt suurte raskustega ja suurema sagedusega, samal ajal ei pea ma loobuma suutlikkuseni minemisest, pikematest seeriatest, suuremast mahust ja erimeetoditest.
Vigastab surumises ka ja korralikult, neid vigastatud õlaliigeseid on ilmselt väga paljud meist kogenud.
Omakorda, kui eesmärgiks on näiteks jõunäitajate kasvatamine ehk maksimaalne jõud baasharjutuses peame tegema valiku, kas “palju korraga ja harvemini” või “korraga mitte nii palju”, kudi see eest veidi sagedamini. Suutlikkuseni minek, eriti veel baasharjutuste korral ei lase aga kindlasti sagedasti treenida. Miks??? Sellepärast, et närvisüsteem ei taastu ära. Samas, juba suhteliselt pikk praktika on jõutõstjate jaotuste valguses näidanud, et jõu juurdekasvu silmas pidades on produktiivsem just korraga väiksemas mahus ja sagedamini treenimine. Kavade kokkupanemisel, sageduse, mahu ja harjuste valikul on neid asju oluline teada!!!
Kindlasti ei saa seda teemat käsitleda nii, et “kas tohib või ei tohi”, reeglid ongi tihtipeale selleks, et neid aeg – ajalt rikkuda. Kõike seda, mida artiklis räägiti, tuleks lihtsalt teadmiseks võtta. Võid kükkida esmaspäevases trennis ka 10 – 12 seeriat, kõik seeriad pikalt ja suutlikkuseni, kuid siis ära plaani taastunult ja puhanud enesetundega juba neljapäeval või reedel uut ja sarnast jalatrenni. “Mida suurema ja sügavama augu kaevad, seda rohkem kulub aega ja materjali selleks, et see auk ära täita.”
