Janar Rückenberg
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Loodetavasti on see juhuslik läbilõige toimunust, et ega ometi kogu pildimaterjal ei olegi selliselt küljepealt tehtud???
Postitan teile täna hoopis kellegi teise kirjutise. Postitan selle, Oliver Lomb´i aasta tagasi ilmunud kirjutise, kuna kuulun kindlasti ka ise, sellesse teatud mõttes “riskigruppi”. Tegemist on teemaga, mille peale olen ise väga palju mõelnud ja mis on iga tõsiselt treeniva ning võib – olla hetkel veel tipus tegutseva spordimehe jaoks süvenemist ja mõtisklemist vääriv. Kindlasti ei soovi ma selle artikli valguses näidata, et tippsport on paha või halb, otse vastupidi, lihtsalt, toetegem, tunnustagem ja ärgem unustagem ka neid, kes võib – olla aastaid pakuvad meile “tsirkust ja leiba”. Samuti, paljud ilmselt ei kujutagi ette, kui raske on “areenilt” lahkuda ja mis saab pärast???
Ohud tippspordi järsul lõpetamisel: alkoholism, kaalutõus, infarkt…
21.09.2011
Oliver Lomp
Tippsportlased elavad elu laineharjal surfates kadestamisväärset elu: nad on ilusad, terved ja neid imetletakse. Karjääri lõppedes võib see muinasjutt aga muutuda kõige hirmsamaks unenäoks.
Kahekordne suusatamise olümpiavõitja Andrus Veerpalu vastas kolm kuud pärast karjääri lõpetamist küsimusele, kas pärast valusat dopinguteemalist pressikonverentsi ei tahtnud ta suuski nähagi: «Vastupidi, 14. aprillil läksin Käärikule suusatama, ja ka Otepää matkarada kannatas sõita. Vahepeal, mil olin kodus, läks enesetunne üsna kehvaks. Mu organism vajab pidevat koormust.»
Sõudelegendi Jüri Jaansoni treenerist abikaasa Tatjana Jaanson rääkis spordisauruse karjääri lõpetamisel: «Treeninguid jätkab ta iga päev, kuna nende ärajätmine võiks olla tervisele ohtlik.»
Need vanameistrite sõnad panevad paratamatult küsima, mis siis ikkagi juhtuks, kui nad sportimise päevapealt täiesti katki jätaks. Miks vajab nende organism pidevalt koormust ja kuidas võib spordi lõpetamine tervisele lausa ohtlik olla? Sport ju võrdub ometigi paljude jaoks hea tervisega, kuid kas näpu andnuna oled sellega igavesti seotud ega tohigi kunagi lõpetada?
«Vastupidavusalade sportlaste organism on aastate jooksul kohanenud tavainimese omast hoopis erineva, treeningutele ja tugevale füüsilisele pingutusele orienteeritud eluviisiga. See ühtlasi tähendab ka vastavalt kohanenud organismi, sealhulgas suurenenud südamelihast (vasak vatsake). Sellise kohanenud organismi vajaliku koormuseta jätmine pikema aja jooksul võib organismis põhjustada patoloogilisi muutusi,» selgitas nüüd riigikogus valijate huve esindav, kuid endiselt kõvasti trenni tegev Jüri Jaanson Postimehele.
Jaansoni sõnul ei sunni tippsportlase elu teda aga igavesti looma moodi rassima ning aastatega taastub n-ö tavainimese seisund, kuid seejuures on ülioluline koormuse järkjärguline mõistlik vähendamine.
Tallinna Ülikooli dotsent Kristjan Port selgitas, et kuigi individuaalselt peaks eristama lühiajalisi (hormonaalsed ja südame-veresoonkonna ainevahetuse nihked kord ühes, kord teises suunas) ja aeglasemaid muutusi, on kõige üldisemateks suhteliselt kiire lihasmassi vähenemine ja kehakaalu tõus tänu rasvkoe osakaalu suurenemisele. Seetõttu aga vähenevad nii üldine töövõime kui erialane kompetentsus. Protsess muutub märgatavaks mõne kuuga ja sellega kaasas käiva langeva enesehinnangu ja käegalöömise tõttu jätkub tihti pikalt.
“Suurte koormustega harjunud vastupidavusalade esindajad tajuvad vastupidavuse esmast kiiret vähenemist rohkem ja dramaatilisemalt kui raskejõustiklased, sest argielu ei paku viimastele piisavalt suurte kontrollraskustega koormusi,” võrdles Port. «Vastupidavuse suhtes pole raskejõustiklased kunagi eriti tundlikud olnud. Sellises töövõime languse olukorras tajutakse endisest rohkem ka kroonilisi vaevusi, millest osa röövivad motivatsiooni midagi ette võtta.»
Porti sõnul võivad juhul, kui sportlane ennast käest laseb, tagajärjed olla väga halvad.
«Krooniline psühhosotsiaalse algega stress ning kaaluprobleemid suurendavad südame-veresoonkonna haiguste riski, näiteks olgu hüpertensioon või halvemal juhul infarkt, mistõttu uudis alkohoolikust, ülekaalulisest ja infarkti surnud tippsportlasest ilmselt ei üllata kedagi,» nentis Port.
Näide on juulis surnud Soome tippsuusataja Mika Myllylä, kelle paljude ekspertide sõnul viis hauda alkohol. Tõsi, Myllylä stressi põhjustasid ilmselt eelkõige doping ja pikad närvesöövad kohtuprotsessid, mis mehe vägijookideni viisid ja lõpuks lõplikult murdsid.
Tervise teine pool on seotud vaimse tervisega. Tihti peetakse sportlasi, eriti aga jalgpallureid, ülemakstuks. Samas aga kiputakse unustama, et kui inseneri või arstina võib inimene teenida terve elu, siis tippsportlaseiga kestab vaid mõne aasta. Pärast sportlaselu tuleb endale leida uus identiteet, kuid ülesanne ei pruugi sugugi kerge olla.
«Kindlasti kogevad paljud karjääri lõpetanud tippsportlased ootamatut eesmärgipuudust, saavutamatust, üksijäämist ja võõristust, mida omakorda mõjutavad töövõime langus, kehakaalu kasv, krooniliste vaevuste esiletulek ja kontrolli puudus ning oskamatus,» loetles Port halvemad stsenaariumid.
«Langevad enesehinnang, eneseaustus, kasvab vimm ja viha, suurenevad ängistus ja depressioonihood. Paljud endised tipud kalduvad seetõttu näiteks alkoholismi. Üldiselt paistab, et tipus olles kõrgema sportliku identiteediga isikud on elumuutusteks vähem valmistunud ja seetõttu kujutavad endast hilisemas elus suuremat riskigruppi,» lisas Port.
Üks Eesti läbi aegade nimekamaid jalgrattureid Jaanus Kuum ei suutnudki eluga pärast sportlaskarjääri lõplikult kohaneda. Kui Kuum mõistis, et tippspordiga on kõik, kolis ta perega USAsse ning püüdis ennast äris teostada – ta lõi firma, mis tootis jalgrattaid. Paraku polnud see Kuuma jaoks unistuste töö.
«Ta tahtis ise vändata ja rabeleda. Poodiumile pääsemine oli tema jaoks alati tähtis,» on jalgrattalegendi õde Hannele Kutser meenutanud. «See kõik avaldas Jaanusele mõju, käisin 1998. aasta talvel tal USAs külas ning nägin, et ta pole enam endine. Nägin, kuidas ta käis jooksmas ning oli naastes täiesti läbi. Kuid ta ei kaevanud oma valusid, temast oli saanud kinnine inimene.»
Ka Kuum püüdis tihti lohutust leida just alkoholist, mis aga süvendas pingeid veelgi ning 1988. aastal Tour de France’il üldkokkuvõttes 24. koha saanud ja kaks aastat hiljem Vueltal üldarvestuses üheksas olnud mehe allakäik jätkus. 1998. aasta juunis suri ta 34-aastaselt saladuslikel põhjustel.
Ühiskond peab sportlased tavaellu aitama
Eeltoodud mustad näited pole aga mitte reegel – tuhanded endised sportlased on näidanud, et elu ei pruugi minna niisugust kurba rada pidi. Võtkem kas või näiteks Eesti nimekad sportlased Jüri Jaansoni, Erki Noole või Jaan Kirsipuu. Tallinna Ülikooli dotsent Kristjan Port arvab, et ühiskond peaks aitama sportlastel paremini tavaellu sulanduda.
«Paraku ei olene see ainult sportase tahtest – kellel enamasti on tahet keskmiselt rohkem kui kümnel nn tavakodanikul –, vaid tema sisenemist tavaellu peaks ühiskond ja lähikond puhtpragmaatilistel põhjustel toetama, sest nii on kokkuvõttes odavam ja kõigile kasulikum,» arvas Port. «Paraku peab ühiskond siin pingutama, mida seni pole harjutud tegema.»
Samal arvamusel oli Soome suusaliidu esimees Matti Sundberg, kui kommenteeris tippsuusataja Mika Myllylä alkoholist tingitud allakäiku, mis tipnes mehe surmaga tänavu juulis.
Sundberg tunnistas toona, et Soomes tuleb senisest tõhusamalt aidata endistel tippsportlastel argiellu sulanduda. «Oleks pidanud midagi oluliselt varem ja tunduvalt rohkem ette võtma. Ta oli juba ammu kehvas seisundis,» kommenteeris Sundberg, kes heitis põhjanaabritele ette, et nimekas ja palju saavutanud sportlane keelatud ainetega vahele jäänuna täielikult jalge alla trambiti. «Soome kultuur ja positsioon on vigane ning primitiivne. Me mõtleme üldiselt vaid ühele asjale. Peksasaanut materdatakse avalikult ja individuaalselt. See on jõhker ja karm ühiskond, kus inimlikkuse jaoks ei näi ruumi olevat.» (PM)
http://sport.postimees.ee/571260/ohud-tippspordi-jarsul-lopetamisel-alkoholism-kaalutous-infarkt/
Tõehetk…
Tänane päev oli minu jaoks kindlasti oluline. Nädalavahetus sai taas läbi ja nädal algab jalatrenniga. Tõehetkeks nimetan tänast trenni seetõttu, et iseäranis jalatrennide järgi olen sel valmistumisel hinnanud oma jõunäitajate säilimist. Jalatrenniks valmistumine, selleks vaimselt häälestumine algab alati juba hommikul, iseäranis suurt keskendumist ja head tunnetuslikku eelseisva trenni läbielamist on vaja eriti dieediajal. Tegelikult on nii, et kui te õpite ennast tundma, olete pühendunud ja hingega asja kallal, siis on võimalik kõik väga täpselt paika panna. Olen juba mõnda aega ise oma asjadega nii kaugel, et tegelikult on ka see juba enne trenni paika pandud, millise enesetundega tahan oma trenni lõpetada. Te lugesite õigesti, ma ei planeeri ette ainult seeriaid, kordusi ja raskusi, mis tulevases trennis tegemisele tulevad, vaid planeerin ette ka enesetunde, rahulolu, kurnatuse astme ja nö. „feeling´u“, millega peab trenn lõppema. Räägin sellest pikemalt ka oma raamatus, kuid uskuge mind, head tulemust silmas pidades, on selline asjade planeerimise võime hindamatu väärtusega.
Niisiis, tänane jalatrenn. Kõik läks hästi ja selgunud tõde meeldib mulle. Tänase 93 kg – se hommikuse kaalu (ilma WC – ta) juures kükkisin:
100 kg – 6 x
110 kg – 6 x
120 kg – 6 x
130 kg – 6 x
140 kg – 6 x
150 kg – 6 x
130 kg – 15 x
115 kg – 15 x
100 kg – 15 x
50 kg – 15 x
Lisaks muu töö, mida ei pea siinkohal oluliseks välja tuua. Jalapress, säärte sirutamised, painutamised, kõhtu ja säärt. Kokku 26 tööseeriat. Trenni kestus 1.20 minutit. Enne trenni loomulikult Workout Shock, ilma milleata ei möödu praktiliselt enam ühtegi trenni. Peale trenni sõin 200 grammi rasvatut maitsestamata kohupiima, 20 grammi pähklivõid ja 175 grammi õunu.
Küki üle on mul tõepoolest hea meel. Raskused ei ole küll absoluutses mõttes teab mis suured, ent, minu hetkekaalu ja pika seljavigastuse kohta küll. Arvestamata ei saa sedagi jätta, et ma ei kükkinud selliseid seeriaid isegi mitte enne valmistumist. Selg on oluliselt paremaks läinud. „Sprinterilihase“ venitustega tegelesin juba enne, kuid kui avastasin lisaks pirnlihase venitused, siis taandusid alaselja valud mõne nädalaga oluliselt paremaks.
Näide ühest venitusharjutusest musculus piriformisele:
Homme hommikul loodan näha kaalu 92.7 – 92.8 kg…
Seoses koheselt toimuva EMV – ga kaks küsimust. Esimene oleks see, et kas siis klassikute pikkust neil klassikuil, kes eelmisel aastal MM koondises olid, ei mõõdeta??? Ei peaks ju??? Kuna, oli ju, et võistlejapassid tehti kohustuslikuks, need osteti välja ning mõõdetud pikkus kanti sinna sisse, mis pidavat nüüd siis 5 aastat paigas olema??? Seega, minul mõõdetud 187 cm peaks kindel olema???
Teiseks, vahepeal mingil ajal sai lugeda, et ka “alkoholi tarbimine” toob nüüd kaasa suisa sportlase diskvalifitseerimise. Kas on asjad tõepoolest nii??? Kindlasti ei pea ma plaani minna meistrivõistlustlustele lava taha jooma, kuid olen võistluskarjääri algusaegadest alates enne lavaleminekut pumpamise ajal kasutanud väikeste lonksudena vaskulaarsuse tõstmiseks konjakit. Kas tõepoolest selline asi loetakse ka nüüd keelatuks???
Tõsi on, et kergelt mul see asi ei tule ja võistlusvormi tegemine on minu jaoks raske. Ei arva samuti, et sa (Ott) vähe või vähem teed trenni. Olen kindel, et eks see stsenaarium on paljudel juhtudel, meil võistlevatel kulturistidel suhteliselt sama. Aga, eks sellega on nagu valu või igasuguse muu taluvusegagi ilmselt. Üks saab hoobi kõhtu, kukub seepeale pikali ja nutab. Teine saab samuti sama tugevusega hoobi kõhtu, võib – olla nihkub kergelt kohalt, köhatab seepeale veidi ja ongi asi unustatud. Miks see nii on, eks see tuleneb juba taustsüsteemist, iseloomu omadused, geneetika organismi talitluse poolest, ainevahetus, aga kindlasti veel paljud faktorid, nagu keskkond, varasemad harjumused, mingis osas ka võimalused (pean silmas toitumist) jne. Olen siin isegi sellele mõelnud, et mõned istuvad stabiilselt valmistudes 2200 – 2500 kcal peal. No, sellise kaloraaziga poleks minul laval enam midagi näidata. Inimesed ilmselt ongi sedavõrd erinevad, et sama kaalu juures, enam – vähem isegi sama rasvaprotsendi juures tunnen mina ennast võib – olla 3200 kcal – iga sama sandisti, kui teine mees 2000 – 2200 kcal – iga. Hämmastav võib olla jah see erinevus…
Järeltõuge…
Mis seal salata, võistlusteks valmistumine on tõepoolest taas teoksil, kuigi tõepoolest, pidin ju pausi võtma. Paus tuleb, kindlasti, selle vajadust kinnitab ka seekordne valmistumine. Kui kogu eelmine aasta oli kindlasti minu aasta (absoluutne karikavõitja kevadhooajal, Eesti meister sügisel, parim klassikaline kulturist ja MM – i kolmas), siis nimetaksin seda kui minu karjääris aset leidnud “võimsaks maavärinaks”. See valmistumine sel sügishooajal, mis algas tegelikult juba 16. aprillil on pigem nagu selle võimsa eelmise aasta “kärgatuse” järeltõuge. 16. aprillil olin järjekordselt trennis, tegin oma tegemised ära ja siis tabas mind justkui mingi selgusehetk (ilmutus või kuidas iganes seda nimetada), ühesõnaga mingi “krõps” käis ära. Pool aastat järjest oli maiustatud, glasuurkooke söödud ja mis seal salata, pilt peeglist ei meeldinud mulle. See ongi tegelikult mingis mõttes nagu kahe raske variandi vahel valimine, valmistumine on raske, kulmineerub suure kurnatusega, nälja ja kannatustega. Samas, valge võdisev kõht ja aina enam ähmastuv üldine lihaste separatsioon ei ole võistluskulturistile kergemad taluda. Mis siis, et võistlussport ja tavaelu on kaks eri asja, kuid, kui “latt” on olnud kunagi mingil korralikul kõrgusel, siis on raske edaspidi “madalamate kõrgustega” rahul olla.
Mingeid eesmärke, panen käe südamele, mul otsust langetades ei olnud, see lihtsalt tuli. Ei ole seda ka praegu, lihtsalt, miski sees ütleb, et peaksin selle võistluse veel tegema. Ei mingeid ambitsioone kohtade või tulemuste osas ega muud sellist, lihtsalt, kõik see, mis 2011. aastal aset leidis lõppes minu jaoks kuidagi liiga kiiresti ja järsku ära. Valmistumine hakkas ja kulges, kulgeb tegelikult praegugi selles vaimus, et ajan lihtsalt rahulikult oma asja, vaatan, mis tuleb. Isegi, kui asi jääb katki ei ole hullu. Kui tuleb, siis tuleb, kui ei, ei juhtu ka midagi. Samas, kõik kulturismivõistlusteks valmistumise protsessi läbi teinud teavad, et mingist hetkest ei ole enam tagasiteed. Kuigi, ütlen ausalt, et sedavõrd arvukaid katkestamise mõtteid ei ole mul veel ühelgi valmistumisel peas olnud. Iseäranis raske on olnud september, mil olin vist vähemalt 4 – 5 – l korral “veerandmillimeetri” kaugusel, et “kuradile see kõik”. Ütleme nii, et ma ise oleks võimeline asja ka praegu pooleli jätma, kusjuures seda konditsioonis, mis pole tõepoolest üldsegi paha, kuid õnneks suudavad teised minusse niipalju usku ja püüdlust süstida, et enam pole mõtet ja nüüd oleks see lollus. Selge see, et nüüdseks on asi juba lõpufaasis. Mulle endale lähebki korda vaid see, et ei tahaks oma Venda, teisi toetajaid ja fänne enam alt vedada. Kuid, nüüd sel sügishooajal teen siiski vaid ühe võistluse, needsamad Eesti meistrivõistlused ja kõik, kuna esiteks ei ole rahaliselt rohkem võimalik, teiseks, eks see valmistumine on taaskord olnud väga pikk ja kurnav.
Aga mis siis hetkel toimumas on? Toimub see, et hetke madalaimad kaalunumbrid on olnud 93.4 kg, millega ma olen tegelikult edestamas kõiki valmistumisi. Ei saa öelda, et olen rahul, kuid kõik justkui sujuks. Eesmärk on kaalumisel näha numbreid vähemalt 92.0 kg (või vähem), siis peaks laval olema pakett, mida ei peaks häbenema, kes iganes seal kõrval seisab. Hetkel on kõik võimalused selliseks kaalulanguseks kenasti olemas, kuigi, ma ei saa eitada, et kaalu alanemine toimub nüüd juba suhteliselt visalt. Hästi pikalt istusin kinni 94.3 – 94.7 kg peal. See seisak on loodetavasti nüüdseks ületatud. Järgi ei ole loomulikult enam kuskilt anda, kruvi on juba korralikult kinni ja nüüd tuleb seda veel maksimaalselt peale pingutada. Mingeid rabavaid pilte sellest valmistumisest ei olegi, seda põhjusel, et sel korral ei ole mul võimalust niivõrd palju pilte klõpsida. Pole head aparaati. Kui Silvar on maal, siis saab, vastasel korral midagi head ei tule. Odavate aparaatidega ei ole suurt mõtet pildistada, valgus on kehva ja suurt aimu vormist tegelikult ei saa.
Kaal kaaluks, kuid, mis puutub peegelpilti ja teravusesse, siis loomulikult, maksimalistina ise veel rahul ei ole. Loomulikult on veel minna, kuid aega on ka veel 17 päeva ja minu puhul muutub selle ajaga paljugi, loodetavasti siis paremuse poole.
Täiesti müstilised on olnud selle valmistumise jõunäitajad, iseäranis jalgade korral. Eilne jalatreening ja 130 kg – ga täiskükis 8 x 8, Taevane Isa on päris kindlasti olemas. Üleelmine jalatreening olid numbrid kükis: 60 kg – 12 x; 80 kg – 12 x; 100 kg – 12 x; 115 kg – 12 x; 130 kg – 12 x; 145 kg – 12 x, kusjuures, ilma sidemeteta ja juhiksin veelkord tähelepanu sellele, et mitte tippseeria ei olnud ainult 12 – ne, vaid kõikide nimetatud raskustega 12 – sed ette, sel on oluline vahe. Surumisel istudes hantlitega on seis hetkel selline, et 42 kg – stega 3 – 4 seeriat 8 – 10 kordust, muid näitajaid ei pea vajalikuks esile tõsta. Kaua selline seis jätkub, kes teab, see plõks võib käia väga järsku, eriti sellises hapras seisundis ja dieedi lõpufaasis. Täna kirjutan siin, kuidas kükin 145 kg – ga 12 x, samas, väike valearvestus kaloridefitsiidis, enesetunde väärtõlgendamine, liigne aeroobne ja järgmisel jalatreeningul on võib – olla 90 kg – ga 7 x ja korras. Selles suhtes on tegemist üheotsa piletiga.
Selge see, et ma ei pääse mööda teiste vormide nägemisest. Taavi on TASE omaette, on nüüd ning on seda alati olnud ja eks tema kvaliteet on suures osas ka minu etaloniks. Samas, viimasel ajal olen järjest enam leidnud ennast mõtisklemas, et “mida tähendab ikka kuiv vorm?” Minu mõttetegevuse tulemus on see, et eksisteerib tegelikult kaks kuivuse tüüpi, mis mõlemad on omamoodi efektsed ja loovad väga võimsa üldmulje. On nn. “kiukuivus” ja nn. “soonekuivus”. Mõistagi, kes on hästi sooniline, see on ka “kiukuiv”, kuid mõnevõrra domineerivam on võib – olla ikkagi siis just see soonilisus või vaskulaarsus. Ja vastupidi, kes on “kiukuiv”, sellel tulevad ka sooned välja, kuid mõnevõrra enam avaldub selliste tüüpide kuivus just läbi lihaskiududest tuleneva triibulisuse. Praktikas need kaks asja kombineeruvad, kuid isegi maksimaalsete vormide korral on ühe või teise kuivuse tüübi domineeruvus näha. Palju võib kindlasti sõltuda ka poosist. Kusjuures, eelist ei saagi kummagile nagu anda. Kui rasv on maksimaalselt ära põletatud mõjuvad võimsalt ja efektselt mõlemad. Kusjuures, on veel kolmas tüüp, on ka selliseid, kel ei triibuta ega sooneta, kuid proportsioonid on head, lihased ning lihasgrupid lihtsalt defineeruvad ja separeeruvad üksteise suhtes. Ennast liigitaksin “soonekuiva” kategooriasse, samas nii mõnigi piirkond on võimalik korralikult triibuliseks saada. Ott on ka pigem “soonemees”, Taavi pigem “triibumees”, kel ka soonilisus olemas. Niisiis, “soonekuivusega” jään vägagi rahule, nüüdseks olengi selles faasis, kus taotlen juba kiukuivust, niivõrd kuivõrd see minu geneetika korral võimalik on.
Mis puutub selle ettevalmistuse toitumisesse, siis tavapäraselt kõikide viimaste valmistumisega on ka käesolevas valmistumises mingid uued elemendid. Ricotta 8% – ne kohupiim, nisukliid ja päris pähklivõi on selle valmistumise uuteks tegijateks. Ricotta oli menüüs kuni septembri keskpaigani, sealt edasi jätsin välja. Ta on toimiv, hea, odav ja valgud saab imehästi kätte, kuid, kuna mingist hetkest on vaja rasvade proportsiooni menüüs üldises kaloraažis edasise kaalu languse huvides vähendada, siis Ricotta abil on see raske, kuna 3 – 5 pakki päevas on tavaline, lisaks tulevad veel juurde rasvad mujalt toitudest. Loomulikult rasvata kohupiim ja 4% – ne kodujuust ka, nagu alati. Süsivesikutest olin pikalt tatra peal, enamasti õhtupoole tatar, hommikupoolne aeg enne trenni kaerahelveste peal. Klassikaline variant hommikuti on 50 g kiirkaerahelbeid pluss 50 grammi nisukliisid, kuhu on sisse segatud 15 grammi Hera 80 – t. Kuum vesi peale, lisaks 200 grammi rasvata kohupiima. Selliselt alustatud hommikuid on kümneid ja kümneid. Nüüdseks on kõikide toitude ja toidukordade kogused muidugi mõnevõrra vähenenud või vähenemas. Palju läheb toorest kapsast. Samuti, palju joon kohvi, tunnen, et liiga palju, kuid, kes asja sees, see teab, et abi on kõigest, mis vähegi püsti aitab hoida.
Kaloraaž käib 3000 – 3500 kcal vahel, kuid see ei olegi ju tegelikult mingi näitaja. Kõik on suhteline. Oluline ja määrav on tegelikult ju kehale reaalselt tekkiv defitsiit, mis on olemas ja isudele tuginedes korralik. Nüüd tuleb vaid kannatada!!!
Nagu juba kirjutasin, siis, jõutreeningud sujuvad, kuigi, mis seal salata, tuleb sundida, tuleb keskenduda. Keha on dieedi lõpufaasis ja suhteliselt ettearvamatu. Kas täna teha jalatrenn (või mis iganes trenn) või mitte, see selgub päeva jooksul. See võistlusteks valmisumine on selles mõttes täiesti omamoodi. Väga tihti tuleb ette, et ei jõua enam kaks päeva järjest treenida. Ma ei tea, kas mingi vanusest tulenev põhjus on sel asjal, kuid nii on. Kuigi kava näeb ette 2 trenni ja 1 puhkus, 2 trenni jne, olen päris palju pidanud ka nende kahe järjestikkuse päeva vahele võtma puhkepäeva. See ei ole loomulikult päris täielik puhkepäev, kuid plaanitud tõsisem jõutreening on sageli tulnud edasi lükata. Usun ja tunnen, et terve eelmine aasta on veel nii kehas kui vaimus sees.
Aeroobset olen sel korral teinud nii veloergomeetril kui sõudeergomeetril, kuid pean ütlema, et sõudeergomeeter kurnab mu liialt ära. Ei, see on hea, kulukas ja ma jõuan seda teha, kuid tunnen, kuidas see muudab seljalihaste tunnetuse kehvaks ja selja “pehmeks”. Aeroobne on hetkel sees 4 – 5 korda nädalas 35 – 45 minutit korraga.
Kõige muu kõrval olen sisse võtnud tõsised venitused. Venitused, ütleme nii, et õigete lihaste (iseäranis alakeha, tuhar, pirnlihas ja niude – nimmelihas) venitamised ja piisavas mahus on minu selja ikka väga palju paremaks teinud. Sellest kõnelevad ka praegu, sellise kaalu juures kükitud raskused, seeriad ja kordused. Venitustega seoses meenub mulle üks seik üheksakümnendate keskelt, kui lugesin ajakirjast “Atleet” välismaiste tegijate soovitusi ja “nippe” treeninguteks. Omaaegne mitmekordne Ms. Olympia Lenda Murray tõi siis omapoolse kogemusena välja, et “venitage, venitage ja veelkord venitage, ma ei tea, kuhu oleksin välja jõudnud, kui ma poleks ennast korralikult venitama hakanud”. Mäletan enda emotsiooni selle mõttetera kohta tol korral: “mis asja, trenni on vaja teha, mis venitused, need ei kasvata ju lihast ega ma kergejõustiklane ei ole, ütle parem, mitu korda seerias tõsta, et lihas kasvaks.” Kui rumal võisin olla, nüüd ütlen teile täpselt sama, “venitage”!!! Kui mina poleks ennast korralikult venitama hakanud, siis ei oleks mind tõenäoliselt juba 4 – 5 aastat selle ala juures ja te ei loeks siin seda teksti.
Aga, ootame, vaatame ja näeme, mis sellest asjast saab. Teie aga tulge kindlasti võistlusi vaatama, see läheb meile võistlejatele vägagi korda!!!
Luban, et annan pöidlahoidjatele, toetajatele ja huvilistele oma tegemistest, mõtetest ja plaanidest õhtu jooksul põhjaliku ülevaate!!!
Tean täpselt, millest räägid. Olen ise tegelikult juba viimased 2 – 3 aastat samas olukorras. Suuri raskusi ei saa praktiliselt samuti enam üldse kasutada. 150 kg isegi on minu jaoks juba luksus. Pikka juttu ajamata, kõik oleneb eesmärgist. Kui eesmärgiks on jalalihaste mass, võimas väljanägemine ja hüpertroofia, siis on võimalusi nende saavutamiseks küll. Kükid suhteliselt väikese raskusega, kuid pikad seeriad, töötavad väga hästi. Olengi oma haavatud seljaga viimased 2 – 3 aastat sellist lähenemist rakendanud. Kui võistluste pilte vaatad, siis näed, et asi on toiminud ja jalga häbenema ei pea. Hetkel hakkasin taas uue lähenemisega minema, kükk kergete raskustega. Kükin 2 x nädalas, esmaspäeval ja neljapäeval. Esmaspäeval 5 x 16 ja neljapäeval 4, 8, 12, 16, 20, 24. Mõlemal päeval teen kõik seeriad sama raskusega. Lõppeval nädalal oligi tööseeriate raskuseks 70 kg. Järgmisel nädalal 72.5 kg jne. Mõlemal päeval kergelt natuke veel peale ka, kuid mitte palju. Kuna maht on suur ja treeningsagedus samuti jala kohta suur, treenin nii summaarse mahu suhtes, kui suutlikkuseni minemise suhtes seeriates varuga.
Aga, kui su eesmärk on maksimaalne jõud, siis selle arendamisel pikk seeria ei tööta. Midagi pole teha, nägu ütlesin, pikk seeria maksimaalse jõu arendamisel ei anna tulemusi. Maksimaalne jõud nõuab suhteliselt lühikesi seeriaid ja suuri raskusi. Selles osas, kui ikka selg teha ei lase, loobu sellest. Ma tean, mida tunned, võiks öelda, et elan seda siiani korralikult üle. Kes viitsiks enam kükkida 70 – 80 kg – ga seeriaid, kui oled kunagi möllanud 200 ja enama kilodega. Mõelda vaid, oli trenne, mil ma tegin isegi esimese soojendusseeria 90 kg – ga
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Aga, armastan kükki siiani ja üritan endale pidevalt teadvustada, et kui mul tuleb valida, kas ÜLDSE MITTE KÜKKIDA või KÜKKIDA KERGETE RASKUSTEGA PIKKI SEERIAID, siis valin ennem selle viimase variandi.Tragl´i postitusest tuli sisse veel üks nüanss, mis vajab lahti mõttestamist nii lastele, lapsevanematele, aga ilmselt ka nii mõnelegi selle foorumi külastajale. On äärmiselt primitiivne ja lühinägelik võrrelda a la “arvuti kasutamise oskus versus võime teha 50 kätekõverdust” või “inglise keele oskus versus võime teha Cooper´i test viiele”. Neid asju pole vaja võrrelda ja sellised võrdlused, kui tuuakse, aga ka testide vajalikkuse osas näitavad seda, et miskipärast ka enamus täiskasvanutel puudub võime kaudselt mõtelda. Ükski õpilane ei võida ega kaota otseselt mingist konkreetsest testist peale hea või halva hinde suurt midagi. See on aga jäämäe väike veepealne osa. Kui koolis teha näiteks iga aasta septembris sedasama Cooper´i testi, siis 3, 4 ja 5 taotlejatele tingib see automaatselt selle, et vastava soovitud hinde saamiseks tuleb võib – olla terve suvevaheaja, õhtuti, nädalas 2 – 3 korral jooksmas käia. See on jäämäe veealune osa. Ja see on ju ainult hea. See ongi seesama sportlik eluviis, mida propageeritakse, mis on vajalik ja peaks kõikidele taotlemist väärt olema. Inimene sisustab aega väljas, regulaarselt aktiivselt ja tervislikult. Nii mõnegi testi mõte ongi selles, et see eeldab regulaarset tegelemist spordiga, kas siis otseselt testiks valmistudes või kaudselt, tuleb lihtsalt olla aktiivne. Ükski test otseselt iseenesest ei annagi suurt midagi, vaid on indikaatoriks, et inimene on järelikult kehaliselt aktiivne olnud. Tal ei saa ilmselgelt olla ülekaaluga probleeme, tal on hea jõudlus ja ta näeb hea välja. Sellised on testide kaudsed taotlused. Loomulikult on erandeid, on neid kellele tuleb allahindlust teha, kuid ärme seda toome siia sisse, see on sootuks teine teema. Meie räägime keskmisest, hälveteta noorest inimesest. See on täpselt sama, kui, et inimene on võib – olla istuva tööga, aga paludes tal 1000 m joosta ajaga 4.00 või 4.30 või teha 50 kätekõverdust, mille ta vabalt ära teeb, siis järeldame kohe, et “ah ah, see nimene on küll sellise tööga, aga ilmselt harrastab vabal ajal ka sporditegemist”. Teatud tasemel funktsionaalse võimekuse omamine on iga inimese normaalseks toimimiseks hädavajalik. Needsamad testid näitavadki, kas see võimekus on olemas või mitte.
Sama on nende testimistega koolis. Väga lihtne, teeb ära, teeb heale hindele, järelikult on pidanud selleks ka veidi harjutama. Ei tee ära, pole ilmselt mitte üritanudki harjutada või on seda teinud ebapiisavalt. Me rägime keskmisest, tervisehädadeta lapsest. Seda viimast (pole vaeva nähtud) on mul 100% alati alust järeldada, sest ok, ei tee korra ära, teeme allahindlust, võtame vabandused vastu ja üritame aru saada. Aga, aastast aastasse kipub jama olema ühtede ja samade inimestega. No võta ennast käsile, kui selles septembris said Cooper´i testi napilt kahe, siis tuleb ju eesmärgiks seada, et järgmisel aastal 3 kätte saada. Järgmisel aastal on asi aga võib – olla veel hullem. No mida see mulle näitab??? Seda, et inimene on olnud täiesti inaktiivne ja pole grammigi selle kallal vaeva näinud. Siit aga kasvabki koheselt välja uus häda. Nad on välja raalinud, et nii saabki, sest midagi ei juhtu. Kui õppenõukogudes arutatakse ka 5 – 6 kahega õpilastele võimaluse andmisest ja viiakse neid pärast paarinädalast suvetööd ikka edasi järgmisesse klassi, siis polegi midagi teha. Selline on riiklik hariduspoliitika, mitte meie kooli eripära. Keda kotib kehalise kasvatuse 2, kui suvetööga saab edasi ka siis, kui matemaatika, kirjandus või ajalugu on kahed.
Mis puutub Tank´i ideesse, et vabastused teooriaga asendada, siis seda nii teengi ja juba ammu. Mõningate õpilaste puhul see töötab, eriti nende puhul, kellele tunnistus siiski oluline. Aga palju on neid, kelle puhul ei toimi ka see. Lihtsalt jäetakse ka need teooriad vastamata.
