Janar Rückenberg
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Tere, hetkel näitab kell arvuti ekraani alumises nurgas 15.07, õhtuse trennini on mõni tund aega ja mõtlesin, et kirjutan miskit. Ehk saab lühidalt
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>, aga ilmselt saab see raske olema, kuna kipun olema selline põhjalik. Sellel põhjalikkusel on ka omamoodi põhjus. Ma ei taha lugejale lahtiseid otsi jätta. Kui midagi kirjutan, on see postitus bloqisse või mõni artikkel, siis üritan kirjutada selle lahti nii, et lugeja saab juba eos kõikidele oma potentsiaalsetele lisaküsimustele ka vastused. Pealegi, olen arvanud, et sellist laadi postitused “Tõusin üles, käisin just WC – s, õhtul teen selga…” ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> rahvale suurt miskit ei paku ka. Mis siis hetkel teoksil??? Kirjeldaksin oma olukorda nii, et naudin ametlikult dieedivaba elu, naudin hetkel sellist lihtsalt “jõusaali jõmmiks” olemist. On harjumatu elada igat suutäit kaalumata, kuna viimased paar aastat on seda praktiliselt tehtud. Süüa läheb sisse korralikult, kaal täna hommikul oli 101.6 kg, kuid pilt ei olegi teab, mis hirmus. Üritan jõunäitajaid kasvatada ja niikaua kuni need kasvavad, nii kaua kavatsen ka süüa seda mida hing ihkab, kui palju ihkab ja kunas ihkab. Ja hetkel hing ihkab
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Otsus katkestada oli raske, aga tunnen, et see otsus oli õige ja vajalik. Vajalik, et võimsa vormiga ükskord taas tagasi tõusta.Täna teen õhtul taas üle pika aja rinda ja surumist, liigun hetkel 5 x 5 – ga, 115 kg, 125 kg, 130 kg, 140 kg ja 150 kg – iga raskusega tuleb teha viiene. Edasi lähen üle kolmestele, järgin seda 5 x 5 edasijõudnute varianti, kus poole pealt minnakse üle kolmestele.
Progressioonid hetkel sujuvad, kükiga on ka väikesed plaanid, näis, kõik sõltub aga sellest, mida selg asjast arvab. 3 – 4 kg kehakaalu lisaks ja selg annab juba tunda. Hetkel on olukord veel venitustega leevendatav.
Käisin ka Tartus laulupeol. Lühidalt – varem pole sellisel üritusel käinud ja loomulikult oli võimas. Mida meediast on aga naljakas lugeda, on see, et “rahvast ei mahtunud enam sisse”. Ümber minu, meie seltskonna oli kohti vähemalt 15 – 20 – le inimesele ja sellist ruumi, mis oli lihtsalt kasutamata, oli näha veelgi. Rahvast oli palju muidugi, kuid ruumi oli ka ja natukenegi tihedamalt paigutudes oleks väga palju inimesi juurde saanud istuda. Aga siin tulebki ka eestlase natuur välja. Ega ju ei taheta väga lähedal ja nii väga üksteise kõrval istuda. Ikka peab mingi vahe sees olema, no vähemalt pool meetrit kahelt poolt, meeter oleks veel parem
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Ja see printsiip kehtis hästi ka laulupeol. Nagu see nali on, et kui tühjas rongivagunis sõidab kaks eestlast, siis üks istub üksi ühes otsas, teine teises otsas. Kui Itaalias rongis sõidab ainult kaks Itaalia inimest, siis nad istuvad kindlasti kahekesi ühel pingil. Kava oli võimas, hea mulje jättis loomulikult Tanel Padar, Ott Lepland, mulle väga meeldis lõpus ettekandele tulnud Veljo Tormise “Eesti muinasjutud”. Ürgne ja võimas oli öösel kell üks sellises rahvamassis hoomata eestlaste hingemaailma, mida koor ehedalt vahendas.
Kolmapäeval läks tütar, kes on 2 aasta ja 8 kuune, lasteaeda. Naine on esimesed päevad kaasas, täna oli teine päev. Käisin ka ise nii eile kui täna korraks läbi. Noor daam on selline röövel, et
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>, hästi liikuv, aktiivne ja elav, eakaaslastest märgatavalt ees. Naine hoidis eile peale katsepäeva kahe käega peast kinni, et kui nii jätkub, tuleb meil küll veel pool aastat oodata. Kasvatajad olid seda pisikest röövlit mööda rühma ruume, laua aluseid ja pealseid mööda taga ajanud ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>, raske on tal mõista, miks midagi teha tohib ja miks midagi teha ei tohi. Aga, eks me seda nimetamegi sotsialiseerumiseks, ilmselt on ka inimhakatiselt, kes pole veel kolme aastatki ilmas elanud palju soovitud, et ta paugupealt uude keskkonda sobinduks. Aga, küll me hakkama saame. Nädalavahetusel on mul ees väike sõpradevaheline kergejõustiku viievõistlus, kust ma ise sel korral osa ei võta. Olen kohtunik ja naudin sel korral teiste pingutusi ja konkurentsi. Aga tõotab tulla korralik lahing, kuna praeguste prognooside kohaselt on 14 meest osalemas. Alad on 200 m, kuulitõuge, kaugushüpe, kettaheide ja 800 m.
Tõin just omale tassi kohvi. Kusjuures, ostsime paar nädalat tagasi paki ube. Ma ei tea, kas see on platseebo või mis, kuid ise ubadest jahvatatud kohvi on ikka kuidagi hoopis naturaalsema maitsega, aromaatsem ja parem, kui pakis valmis jahvatatud kohvi.
Järgmine artikkel, mis tuleb on pealkirja all “Teooria ja praktika..”, soovitan soojalt, see on mu oma sulest ja paljud saavad kindlasti taaskord uusi teadmisi ja ainet mõtlemiseks.
Katkend sellest kirjutisest:
“Kuidas mõjustab ja stimuleerib näiteks viiene suutlikkuseni seeria 90%-se intensiivsusega II A ja I tüüpi kiudusid??? Kas kirjeldatud viiene seeria kutsub ka I ja II A tüüpi lihaskiududes esile ulatusliku lihashüpertroofia??? Paljud kehitavad siinkohal õlgu, ei teagi kuidas sellega täpselt on. See ongi see koht, mida suur osa lihashüpertroofia eesmärkidel harjutajatest ei mõista.”
Mis siis veel??? Jah, lõpuks ometi saan taas nautida väga korralikku õunaaastat. Isakodus õuel on meil klaaripuu ja martsipani õunapuu, mis viimastel aasatel mõlemad korralikku vilja kandud. 2011 ja 2012 sügisel käisin seal ikka istumas ja vahtisin vesise suuga, et küll sööks, kui saaks. Nüüd lõpuks on mul voli süüa niipalju, kui süda ihkab, olen seda ausalt – öeldes ka teinud. Sügis on üldse ilus aeg, kõik aastaajad on ilusad, kui nad on endale omasel ja ehedal kujul. Aga, sügis oma valmivate ja küpsete viljade lõhnadega on mulle viimastel aastatel aina enam hakanud meeldima.
Aga, aitab, pidin ju lühidalt: Lõpetuseks veel kaks asja. Soovitan head muusikat, Staind, youtube´s on mitu tervet albumit üleval. Üks näituseks:
http://www.youtube.com/watch?v=s06ZcueKF0Q
Lisaks üks vahva pilt minu seljast peale seda, kui 2012. aasta kevadel käisin seljaga arstil:
Kirjutamiseni…
Sellised asjad minule meeldivad. Igati korralik tulemus. Olen ise samuti 100 kg – ga 200 x teinud ja sellega isegi mitte veel päris lõpuni ribadeks olnud. Huvitav ongi sellise pika seeria vältel jälgida/tunnetada, kuidas koormusest tulenev pinge hakkab järk – järgult seeria kulgedes jala erinevaid osasid silmas pidades muutuma. Endal on samuti nii, seeria algab valdavalt reie esikülje ehk nelipea tunnetuse (rõhuga), mingil hetkel seeria keskel tunnen, kuidas töötan võrdselt terve jalaga (nii esikülg, kui tagumine lihasahel on töös tunda) ja lõpuosas ongi valdavalt reie tagakülg ja tuhar tunda. Tegelikult on sellega nii, et eks terve seeria vältel on terve suruvate lihaste kompleks töös, lihtsalt, kuna tagumine lihasahel on enamuses kiireid kiudusid sisaldav lihasgruppide kompleks, siis need täituvad sellise pika seeria korral õige pea laktaadiga. Kestvast intensiivsest pingutusest lihaskiududesse järjest enam akumuleeruv laktaat tekitabki ühelt poolt sellise pumbatuse tunde, teiselt poolt muudab ka töös osalevate lihasgruppide tunnetuse oluliselt paremini tuntavaks.
Küsin vahepeal hoopis sellist asja, et ega kellegil ei ole müügiks pakkuda vähe kasutatud kükisaapaid numbrile 46, oleks huvitatud??? Kui on ja jõuaksime hinnas kokkuleppele, siis teeks kaupa. Mäletan meie foorumis kunagi keegi pakkus sellised asju isegi müüa ja minu meelest olid ka nr. 46…
Kükk 100 kg – 37 x – kuumust oli sel päeval muidugi metsikult, 28 – 30 kraadi kanti…
Palk 80 kg…
Lihtsalt mees…
Kelk 150 kg…
Suvi 2013…
Ilmselt võlgnen minu tegemistele kaasaelajatele ja toetajatele mõnevõrra põhjalikuma selgituse. Tegelikult ega väga midagi selgitada ei olegi, kõik on tõepoolet nii, nagu esimeses postituses teavitasin. Loomulikult, ega mul ei olnud sellist otsust lihtne teha, ei ole praegugi kerge seda seedida, kuid mingi vaist kuskilt alateadvusest sunnib just nii toimima nagu olen otsustanud toimida. Valida on tulnud kahe väga raske valiku vahel. Loomulikult, Põhjamaade MV ja seda veel Eestis, kuid tunnen tõesti, et ei suuda ennast sügishooajaks taas maksimaalselt mobiliseerida. Kui päevi lugeda, siis peale Moldova EM – sain rahulikult olla vaid umbes kolm nädalat ja siis hakkas režiim taas peale. Algul küll vaikselt, kuid siiski nöörimööda. Kaal käis korra ära ka 100.1 kg peal, see oli vaid ühel hommikul. Poolelijäänud dieedist umbes esimesed viis nädalat käis kaal 99.5 – 98.5 kg vahel, viimased viis nädalat 98.5 – 97.5 kg vahel. Ühel hommikul olin ka 96.9 kg. Täna hommikul oleksin pidanud kaaluma 96.5 kg, kaalusin 98.0 kg, eile olin koguni 98.8 kg. Pilt selle 10 nädalaga, isegi kaaluga 97.5 – 98.5 kg on olnud muutuv ja muutunud ikka kuivemaks, paremaks rohkem vormi poole. Veel eile – üleeile vaatasin, et asi on juba päris ilus. Samas, 10 nädalat, see on 2.5 kuud ja kaal selle ajaga oli kukkunud vaid 1.5 – 2 kg. Selge see, et kaloraaži oleks tulnud hakata nüüd märgatavalt kärpima. Samas, kui tunne juba selle rohkemagagi sant, veel kärpida… Täna hommikuse seisuga oleks mul tulnud võtta veel – 6 kg ( võistluskaal 92 kg) ja aega on 9 nädalat (arvestan alati juba kodusteks tippvõistlusteks enam – vähem võistluskaalu). See läheks punnitamiseks ja lihtsalt ei ole praegu valmis taas loobuma ja jälle „kraane“ kinni keerama.
Süsikaid sel dieedil olen lubanud tavapärasest rohkem, tunne on olnud talutavam, kuid ilmselgelt ei ole see kaalulanguse tempole positiivselt mõjunud. Ja ehkki, nagu ütlesin, on tunne olnud talutavam, ei ole terve see 10 nädalat ka nende rohkemate süsivesikutega olnud sedavõrd teistmoodi ja „lõbus“, et mingeid söögiisusid poleks tekkinud. Kui see vaid nii oleks olnud. Ja, dieedi katsetus tavapärasest suurema süsivesikute kogusega on mulle nüüdseks õpetanud aga veel ühte: see toitaine on täiesti sõltuvust tekitav. Mida rohkem neid omale luban (kasvõi päeva perspektiivis osakaalu üldkaloraažist), seda rohkem ma neid tahan ja pean peale saama. Tean ja saan nüüd väga hästi aru, mida tähendab nn. carb addict fenomen.
Juba praegu, viimased paar nädalat ei ole öösiti eriti maganud, uni on väga rahutu. Kindlasti ei tulene see sellest, et treeniksin palju. Pigem olen üritanud rohkem puhata ja kui on vabad päevad, siis vaba päev ikka teha. Viimasel paari kolmel nädalal olen üritanud vana režiimi (süsikaid kärpida) tagasi minna, ilmselgelt see toimib, kuid taaskord – väga kehva enesetunde hinnaga. Ühte toidukorda tehes õgin vaimusilmas ka juba järgmist plaanitavat toidukorda. Päris sagedased on olnud öised söömised. Olen mõnel õhtul/ööl tunde kannatanud ja passinud, et äkki jään magama ja vean hommikuni välja. Looda sa – lõpuks tuleb järgi anda, sest vastasel korral ei maga öö jooksul tunnikestki.
Niisiis, tegin selle otsuse täna ära. Veelgi enam, sügisese hooaja kaasategemine tähendaks tegelikult ka seda, et kui soovin 2014. aasta Malta EM – i kaasa teha, siis läheks taas ka 2014 kevad jutiga.
Aga, aitab sellest jutust. Loodan siiralt, et keegi seda mulle pahaks ei pane ja minu raskelt langetatud otsust mõistetakse. Kokkuvõttes, jällegi, eks me (võistlevad kulturistid) oleme erinevad ja ilmselgelt need tehtud väga kuivad vormid jätavad oma jälje pikemaks ajaks, kui pealt ehk paistab.
Suvi on olnud tavapärane, loodan, et ehk juba homme ülehomme tuleb üles minu treeningtegemisi kajastav artikkel. Tööd on tehtud, nii jalgrattal looduses kui kangisaalis. Nüüd, kus otsused sellised tehtud nagu nad tehtud on, mõtlesin, et teen oma seniplaanitud progressioonid lõpuni ja siis kui selg lubab, prooviks taaskord kükimax´i numbreid üles viia. Eks näis, mis sellest välja tuleb.
Tõsi, 3. augustil 2013 toimus Rakke Rammumees 2013. Taaselustatud või kaasaegne variant sellest üritusest minu algatusel ja eestvedamisel toimus nüüd juba 7. aastat järjest. Oli 5 ala ja sel aastal otsustasin ka ise kaasa teha, võistlesin ka 2007 – 2008. Miks ise sel korral ootamatult kaasa tegin – sellel oli ainult üks põhjus. Nädal varem toimus minu kodukandi lähedal Väinjärvel ka rammumehe võistlused, kus käisid ka 2 Rakke poissi. Seal oli 5 võistlejat ja võitjaks tuli noor vägilane Sten Karro. Karro olnud kuulduse põhjal teinud seal vägevad tulemused, märgatava eduga teiste ees. Paar päeva pärast Väinjärvet sain teada, et Haljala mees Karro otsustab tulla ka meie rammumehe võistlusele. Kuna, meie mehed jäid Väinjärvel kolmandaks ja neljandaks, siis oli selge, et Karrole nad ka siin vastu ei saa. Minu mõte oli aga üks, et kui mees on sedavõrd kange, nagu jutud Väinjärvelt tulid, siis ei või talle kohaliku Rakke Rammumehe karikat ka lihtsa vaevaga ära anda. Seega, otsustasin, et teen noore vägilase elu raskeks ja pakun vähemalt konkurentsi. Kusjuures olingi arvestanud, et ta võib mind vabalt võita. Mina olen ju ikkagi kulturist, tema spetsialiseerunud täielikult rammumehe treeningutele. Võistluste tagajärg oli selline, et meil osales 7 meest. Õnnestus taas see võistlus (ka 2007 ja 2008) võita ja eelkõige endale ennast tõestada, et vanameistril on veel üht – teist sees. Ehkki võistlejate nimed paljudele midagi ei ütle, toon paremusjärjestuse siiski ära:
1. Janar Rückenberg – 5 punkti
2. Taavi Tamm – 15 punkti
3. Rauno Kõlu – 16 punkti
4. Sten Karro – 18 punkti
5. Pauri Pedo – 23.5 punkti
6. Alari Uudla – 29.5 punkti
7. Simo Vahermets – 33 punkti
1. Raskuse tõmbamine. Tõmmati 150 kg–st raskuskelku. Tõmmatavaks distantsiks on 30 m. Tõmbasin 23.63.
2. Kummi kantimine. 300 kg–se traktori kummi kantimine aja peale 6 x (ühes suunas). Tegin 6 kanti 18.92.
3. Kivide kandmine. Tuli kanda (ei tohtinud veeretada)5 kivi aja peale ühe joone tagant teise joone taha – vahemaa oli 13 m. Kivide kaal on 97 kg, 85 kg, 70 kg, 63 kg, 55 kg. Kandsin kõik 5 kivi 57.94.
4. Palgi surumine seistes sirgetele kätele. Palk kaalus 80 kg (60 kg + 20 kg rippuvates kettides). Ketid tegid nii fikseerimise, kui surumise väga raskeks. Suruda võis ka nn. „nõksuga“. Surusin 11 kordust, oli varu.
5. Kükk. Kükkimine 100 kg – se raskusega (80 kg + ketid 20 kg) kordustele. Kükkimise aeg oli 2 minutit. Kükkisin 37 x, varu ehk 3 – 4 kordust.
Sellised tulemused siis…
Lähiajal on plaanis sõprade ringis pidada maha väike kergejõustiku viievõistlust. Sellest võistlusest praeguse seisuga ilmselt ise ei võta ning olen kohtuniku ja läbiviija rollis.
Mis tehtud ja tulemas – on plaanis ära käia Tartus öölaulupeol. Juulis sai käidud Emajõel ujuva saunaga parvetamas, see oli ka omamoodi elamus. Septembris plaanin kindlasti minna Tartusse teatrisse, „Paanika“ tahaks ära vaadata. Ja ega siis suurt muud ei olegi, hakkabki kool peale.
Täna olen loomulikult tegelenud söömisega, pähklivõisaiadest õunakoogini välja. Siiski, üritan ka tehtud otsustest hoolimata mõistlikuks jääda, sest ilmselt ega see teistpidi transformeerumine ei ole samuti meeltmööda. Siiski, lähengi veel kööki ja lõpetan õhtu ühe puddinguga, mis on ka minu lemmikuks kujunenud
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.Olge mõistvad ja kirjutamiseni…
Naisega Emajõel…
Minu väike tütar Marta Luisa…
õ3. juuni 2013 – 11. august 2013…
Lõpetasin tänasest oma 10 nädalat kestnud võistlusdieedi. Hoolimata juba tehtud tööst ja algsetest plaanidest, sügishooajal mind laval siiski ei näe. Otsus on kindel ja lõplik. Senitehtud töö on osaliselt kandnud vilja, kuid on olnud paras punnitamine ja väga raske. Pean aja maha võtma, lihtsalt vaim ei pea vastu, ei ole valmis taas loobuma ja kannatama, ei ole valmis endast praegu parimat andma.
See otsus tuli ära teha, vastasel korral oleks need asjad läinud nii, nagu on öelnud Benjamin Franklin: “By failing to prepare, you are preparing to fail.”
Vastupidi, tehtud seda küsimist väga siiralt, sõbralikult, heatahtlikult ja südamlikul toonil, nii suuliselt kui kirjalikult, nimeliselt ja anonüümselt ning omaloomingu tundide näol (õpilane peab kord 4. veerandi jooksul esitama ja läbi viima vähemalt 10 minutit kestva mängu, võistluse või võistlusliku iseloomuga tegevuse, sellise, mida me ei ole tundides teinud või oleme väga vähe teinud). Viimasest variandist on tulnud säravaid ideid, kuid üldiselt valitseb vaimuvaesus ja ükskõiksus selle suhtes
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Soovin, et õpilased mäletaksid mind ja minu tunde sellisena, et “vot tegime neid ja neid asju, seda ja seda, oli kihvt, vahva, sai nalja, tuli ka kõvasti pingutada, aga vot olid tunnid”. See on minu suur mure. Rõhutan õpilastele pidevalt seda, et “te ise oma hoiakute, suhtumise, entusiasmi ja aktiivsusega tegelikult suures osas määrate kui tore, mittetore, igav või vahva teil kehalise kasvatuse tundides on või ei ole”. Nad paraku ei saa sellest aru. Nad paraku ei mõista seda, et kuidas tegelikult see kaks kolmandikku või pool, kes käib kohal niisama vedelemas, lihtsalt, et peab tulema, hävitavad ja tapavad ka nende kired, võimalused, tahte areneda ja midagi teha, kes tõesti tahavad teha, kes tõesti tahavad vingeid pallilahinguid, ootavad uusi mängulisi harjutuskombinatsioone, tahavad veidi ka vaeva näha, et midagi uut selgeks saada, on valmis tegutsema, on valmis pingutama. Nad ei saa ise arugi, kuivõrd tegelkult nad üksteisest sõltuvad. Võtame näiteks kasvõi võrkpalli, kui üks ükskõikne ja lollitaja vend on platsil, siis korralikku mängu ei teki, sest kõik pallid mängitakse tolle ükskõikse irvhamba peale ja ongi kõik. See tekitab aga nendes, kes tõesti tahavad mängida, vingeid pallivahetusi ja punkte teha suurt pahameelt. Rääkimata sellest, kui selliseid vendi juhtub veel üle ühe olema. Ihihii, ahahaa, selline suhtumine kipub levima nagu kulutuli või nakkushaigus. Selles osas olen tõesti õpilastega alati valmis koostööks…
Jah, jällegi ka minule vana ja tuttav teema. Artikli autori mõtted suures osas ka justkui minu enda peast. Sellest, et olukord järjest enam selline on nagu ta on, on muidugi kahju. Hea meel on selle üle, et näen, et ei ole ainus, kes oma tundides moraalijutlusi peab ja on veel teisigi, kes saavad aru, et asi on jama. Aga, vana jutt, ega ju sundida jumala eest ka ei tohi, laps ei tohi ju stressi kogeda…
Kui rumalad inimesed, stress ongi ju kõige edasiviivam jõud üldse. Alaliselt mugavustsoonis elades oleks inimsugu ammu väljasurnud.
Mis puudutab algatusvõimet, initsiatiivi, teotahet ja entusiasmi, siis nende nähtuste hääbumist näen ka koguaeg. Valitseb ülim apaatsus ja pealiskaudsus kõige ja kõigi suhtes. Hetkelgi on mul käsil tööplaanide koostamine algavaks kooliaastaks. Ja tunnistan, et aasta aastalt olen järjest enam sellega hädas. Minu käsutuses on ka 10. – 12. klass tüdrukud, küsisin veel paar päeva tagasi naise käest, et mis tema soovitab, mida nendega tundides teha??? Mitte, et tegevustest puudus oleks, aga kuidas teha, mida teha, et nad rõõmuga minu tundides oleks, et neil oleks meeldiv, nad tahaks alati kohale tulla. Millised oleks need asjad, mis neile võiks meeldida või kuidas peaks tunde tegema või milliseid tegevusi tegema, et kehalise kasvatuise tunnid oleks tõepoolest meeldivad ja mõnusad, lemmiktunnid??? Ja kõikide klasside kohta kehtib see. Teate, ma mõtlen ja juurdlen selle üle, olen kooliaasta sees ka lastelt endilt korduvalt küsinud, et öelge, mida te tahaksite teha, milliseid tegevusi, mida te tahaks, et ma teile õpetaksin või tahate mingeid oma mänge mängida, öelge ainult ja ma unustan igasugused riiklikud õppekavad. Öelge ainult, mida te sooviks teha tõepoolest entusiasmi, kire ja õhinaga??? Tõsiasi on aga see, et selliseid tegevusi EI OLEGI OLEMAS, sest igasugunegi füüsilist laadi tegevus on raske, kui on raske, siis nõuab see pingutust ja pingutada ei ole meeldiv.
Riiklikes õppekavades on sees tiritammmed, kätelseisud, elemendid rööbaspuudel ja kangidel. Tegevused, mis eeldavad kõik väga tugevaid kere – ja kätelihaseid. Kõik saavad sellest aru. Samas ei taheta aru saada erinevate testide vajalikkusest, kasvõi näiteks lõuatõmmete ja kätekõverduste testid. Puudub võime luua seoseid. Test, kus viie eest tuleb 20 kätekõverdust ära teha iseenesest ei omagi ju mingisugust tähtsust. Mida see annab, et jõuan 20 kätekõverdust teha??? Loomulikult mitte midagi, ent see TASE, see 20 kätekõverdust on vajalik JÕUTASE, TUGEVUSE TASE selleks, et laps suudaks, ennast rööbaspuudel üleval hoida, tiriasendis toetada ja toestada. Kõik need asjad on omavahel äärmiselt suures seoses. Nähakse ainult seda, et miks nõutakse 10 – t lõuatõmmet, aga seda ei suudeta näha seda, et see, kes selle 10 lõuga ära tõmbab, see suudab ka reeglina “iga kell” kangil tireltõusu ära teha, et sealt käärhööre ja muid elemente edasi tegema hakata.
See anonüümne külastaja ei liialdanudki väga. Sinu bloq´id on asjalikud ja sisukad. Oskad kindlasti ennast hästi väljendada ja mõistad sõna seada. Olen seda ka ise ammu tähele pannud. Nii, et igal juhul on sul annet ja üks asjalikumaid bloqisid.
Küsiksin sinult aga soetatud kükisaabaste kohta. Kui sagedasti nendega kükid, kas ost õigustas end, kas tunned olulist muutust ja mõju kükkides nüüd saabastega võrreldes nende aegadega, kui kükkisid ilma saabasteta??? Uudishimutsen, kuna käisin eile ka Spartas ja olen samuti väiksest viisi huviline, et kas need saapad tasuks endale soetada, milline kasutegur nendega kükkides saaks olema ja kas üldse sobivad mulle. Miskipärast on mul nagu nendesse usku. Ikka sel samal põhjusel, et enam rõhku reie – esiosale suunata. Huvituks pigem võimsast reiest, kuivõrd silmapaistvalt suurest tagumikust. Et, kuidas kommenteerid, on need saapad ennast õigustanud???
Ega ühest vastust sinu küsimusele ei ole, kuid kulturismi ja fitnessi maailmas peetakse pigem paremaks varianti, kui vorm tuleb (rasvaprotsent väheneb) üksnes toitumise korrigeerimise arvelt ja jõutreeninguga. Ent, keegi ei saa väita, et ainult nii peabki tegema ja on õige, seda enam veel juhul, kui kaalualandaja ise soovib aeroobset (mis iganes eesmärkidel) lisaks juurde teha. Lihtsalt, tuleb jälgida, et päevane defitsiit liialt suureks ei kujune. Aga, miks soovitatakse või eelistatakse rasvapõletamist pigem ainult jõutreeninguga ja toitumise arvelt??? Sellele on suhteliselt ühene vastus – kestev aeroobne treening, eriti veel kaloridefitsiidis, teeb raskeks kvaliteetse lihasmassi säilitamise. Ja lihaste allesjäämine kaalu alandamise käigus on oluline nii tavainimesele kui sportlasele. Mida suurem on kaloridefitsiit ning kui toitainete proportsiooniline jagunemine ka ei toeta individuaalseid iseärasusi/vajadusi, sellele kõigele lisaks veel kestvad aeroobsed treeningud ja lihasmassi kadumine ongi rohkem kui tõenäoline. Eelnev ei tähenda muidugi, et aeroobset ei tohi üldse teha – tohib ikka, kuid vastavalt vajadusele, tunde järgi ja pigem mõõdukalt. Võistlusvormi tegevate kulturistide jaoks teenibki lisanduv aeroobne kahte eesmärki: saab ka dieedi ajal veidi suuremat kaloraaži lubada ja kellel kaloraaž niigi suur, kuid ei soovi seda väga kärpida, see lisabki lisakulutuste eesmärgil aeroobse tegevuse treeningplaani juurde. Sama põhimõte rakendub tegelikult kõikidele kaalu alandajatele või säilitajatele. Lõppkokkuvõttes ongi ikkagi kõige olulisem see, milline on päeva lõpuks kulude ja tulude suhe. See määrab, kas, kui kiiresti ja millises suunas kehakaal liikuma hakkab.
Mis puudutab aeroobse tegevuse iseloomu dieediperioodil, siis üldjoontes, mida suurem on päevakaloraažis süsivesikute osakaal, seda suurema intensiivsusega (lihaseid tühjendava) aeroobne tegevus on näidustatud ja aeg – ajalt isegi soovitav.
Meie ühine veredoonorlus oli tore ettevõtmine. On öeldud nõnda: “Nobody can do everything, but everybody can do something.” Inglise keeles eestikeelse tõlketa kõlab see mõttetera ehk veelgi paremini, selgemalt ja väljendusrikkamalt.
Elagu doonorid…
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> 
„Mõned asjad on rahast tähtsamad…“
Läbi ongi need rasked ajad, selleks korraks. On aeg möödunut meenutada ja teha kokkuvõtteid. Tegin sel, 2013. aasta kevadhooajal neli võistlust: LELKV, EKV, Balti Matš ja EM. Täna, siin Moldovas, hotellis „Vila Tulip“ kokkuvõtet kirjutades saan tagasivaadates tegelikult ainult nentida, et oli edukas hooaeg. Mul läks hästi!!! Loomulikult, alati saaks paremini, kuid vahest tuleb võib – olla ka seisatada või teinekord isegi sammuke tagasi astuda, et siis jälle kaks sammu edasi teha. Minu kategoorias oli 15 meest, 8 meest jätsin enda selja taha, kokkuvõttes 7. koht. Mis puudutab finaali pääsemist, siis loomulikult on kahju, et sedavõrd napilt välja jäin, aga ma ei kurvasta enam. Olen teinud analüüsi, mõttetööd, järeldused ja kokkuvõtteid. Kulturismis sõltub paremusjärjestus ikkagi sedavõrd subjektiivsetel alustel, et tihtipeale on raske mõista, mis jäi puudu, miks ei saanud edasi jne. Tuleb lihtsalt leppida ja edasi püüda. Aga usun, et tulemusega leppimine, sellest edasise motivatsiooni leidmine ja järelduste tegemine, need on ka ühed SUURT SPORTLAST iseloomustavatest tunnustest. Pealegi, kui unustada kuue esimese mehe järgi tõmmatud tinglik kokkuleppeline „finaalijoon“ ja arvestada kategooria suurust, siis mul läks väga hästi. Näiteid sellest, kuidas MM – ide või EM – ide võitjad ja hõbedad ei saa järgneval suurvõistlusel isegi mitte finaali lähedale saab ilmselt kümnete kaupa tuua. Selge see, et vahetult pärast võistlusi on emotsioonid võimsad ja tekivad küsimused, et mis jäi puudu, mida oleks saanud paremini teha jne. See on inimlik, loogiline ja isegi elementaarne, vastasel korral mind ju ei huvitakski see, mida ma teen ning puuduks igasugune ambitsioon, mis ei ole ka kuidagi normaalne. Kusjuures, me räägime ikkagi EM- st, neid asju peab teistele selgitama, aga kindlasti ka omale meelde tuletama. Mis seal salata, kuna jäin esimesena ja nii napilt finaali ukse taha, siis esmane emotsioon ei olnud kerge, seda enam, et ülejäänud meie mehed said finaali. Selge see, et finaali pääsemine teeb head meelt, meeleolu on ülev, motivatsiooni on järgmiseks päevaks veelgi enam, sest algab võistlus ju praktiliselt otsast peale. Samas, ise väljajäänuna tundsin ennast väga kehvasti, üleliigsena ja tarbetuna. See on ka umbes selline tunne, nagu oleksime neljakesti jaamas rongi oodanud, Ott, Raigo ja Rain said peale, aga mina jäin maha. Olete bussist või rongist maha jäänud, mis tunne teil on??? Ja „rongi“ tuli ennem oodata 4 tundi ja järgmine tuleb alles 6 tunni pärast, mõistate??? Aga, on ka öeldud, et „selleks, et oma alal või spordis üldse paremaks saada, selleks tuleb vahepeal ka kaotada ja mitte alati saada seda, mida võib – olla tahaks“. Tase oli üldiselt kõrge, eriti seesama esimene ots. Ja kui esmalt, pilte nägemata oli rohkem rahulolematust, siis pärast piltide nägemist saan tõdeda, et vorm oli korralik ja enda kodutööle midagi ette heita ei saa.
Ei salgagi, et Silvarist tundsin meeletult puudust. Need võistlusteks valmistumised on meid sedavõrd kokku kasvatanud, et tundsin ennast siin Moldovas nagu poolikuna. Väliselt on kõik justkui olemas ja meeskonna kohta ei ole mitte midagi halba öelda. Ent, on mingid nähtamatud pisidetailid, millele ainult Silvar oskab tähelepanu pöörata ja mis võivad minu enesekindlust ning seeläbi kõike muud väga olulisel määral mõjutada. OLULISELT!!! Need on võib – olla imeväikesed, teiste jaoks nähtamatud ja ebaolulised nüansid, kuid nende täitmisest või kõrvaldamisest piisab, et mind paremaks, enesekindlamaks ja sportlikus mõttes võimsamaks muuta. Igal juhul on selge plaan, et kui minu sügisene valmistumine tagab vähemalt samasuguse vormi ja meie koondis osaleb Austria MM – l, siis plaanin iga hinna eest leida ressursse, et Silvar kaasa võtta. Vaatame, mis siis saab…
Igati positiivselt mõjus 2011. aasta klassikalise kulturismi MM – e pronksmedali kättesaamine. See oli minu jaoks väga oluline ja olen selles suhtes kindlasti Otile ja alaliidule tänulik. Ott tegi omalt poolt kõik, et IFBB meestel minu medal ikka meeles püsiks. Sedavõrd suur süsteem, nagu see IFBB on ja ilmselt ühele Rakke mehele medali tagantjärgi andmine ei taha just väga hästi meeles püsida.
Samuti olen loomulikult tänulik sellise vastuvõtu ja meelespidamise eest, isegi kohmetuma paneb selline tunnustus ja soe vastuvõtt, aitäh selle eest!!! Nagu Silvargi kirjutas, ehkki tegemist on pisikese metallist kettakesega, ent siiski markeerib ja sümboliseerib see pikka, tõsise töö ning vaevaga täidetud perioodi (18 aastat) minu elust.
Moldova. Palju rohelust ja rohelist on selles riigis. Eestiga on see riik suhteliselt sarnane, alustades poes müügil olevate kaupade võrdlusest, lõpetades sellega, et selle riigi rahaühik lei on krooniga praktiliselt, et sama vääringuga. Tegemist on maaga, kus levinud on põllumajandus. Erinev on see, et Eestis ei tundu kerjuseid nii palju olevat ja sellisel tasemel kerjavat nagu seal. Suurel ristmikul ratastooliga liikudes ning foori taga seisvate autode akendest raha küsimine tundub seal maal tavaline asi olevat. Aga jah, kerjuseid on nagu rohkem märgata, tegin isegi 5 leise annetuse.
Poes on asjad suhteliselt sarnased. Olingi kerge probleemi ees, et lastele tuua mingeid kohalikke maiusi, aga esmapilgul tundus, et ega seal ka suurt palju erinevaid asju polegi, kui ka ikka „Snickers´id“, „Milka´d“ ja „Mars´id“. Mis sa sellest „Snickers´ist“ ikka siis Moldovast Eestisse vedama hakkad. Aga, üht teist erinevaid asju ikkagi leidsin ka, erinevaid lahustuvaid kohvisid, mõne lõhnaõli ja Moldova komme. Huvitav „asi“ oli kohalik kohuke, 100 grammine, kandilise paki sees, väga maitsev ja maksis 4.20, umbes nagu 4 krooni ja 20 senti, kui meil veel kroonid olid. Ühesõnaga väga odav. On sealgi maal suuri kaubanduskeskusi, mis näevad välja ja toimivad ka enamasti nagu meil siin Eestis. Tesipäeval, kui olime „Vila Tulip“ hotelli end sisse seadnud mööduski nii mõnigi tund hotelli lähedal asuvas „Bomba“ kaubanduskeskuses. Ostsime süüa, vaatasime ringi ja üritasime kodustele meeneid leida. Ise sõin seal korralikult, praktiliselt järjest läks 2 suurt wrapp´i, 3 jäätist ja hunnik õunu.
Huvitavamad tegemised, jutud ja mõtted. Sai omavahel palju rääkida, mõtteid vahetada on ikka tore. Rääkisime kulturismist, siis veel kulturismist ja kulturismist rääkisime ka veidi
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Ei, päris nii hull asi ei olnud, aga, eks kulturismiteemadel sai palju mõtteid vahetatud, kuid selle sekka oli loomulikult ka muid jutte ja mõttevahetusi. Samuti jälgisime ja elasime kaasa Margus Silbaumi võistlusele.Minul oli eriline au veeta kaks ööd ühes voodis oma 100 – nda võistluse teinud Ott Kiivika endaga. Saime kenasti hakkama
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Chişinău hotellis olid omaette voodid, esimeses, hotellis „Gloria“ ja kolmandas, „Vila Tulip“ hotellis jagasime taas voodit. Hotellidest ma pikemalt kirjutama ei hakka, kuna nendest tuli reportaaži käigus ilmselt piisavalt pilte.Mida veel, toitlustamine, ilmselt halvemat teenindust ja toiduvalikut on raske leida. Sain süüa vaid kahel korral, hea oli, et olid oma söögid kaasas ja sai käia poes. Rootsi lauda ei olnud, suure saali peale tassis 2 – 3 taldriku kaupa karjale saalitäiele näljasele kulturistile toitu ette vaid kaks ettekandjat. Taldrikutäis tehti vist vahetult enne ettekandmist valmis, kuna sellega läks meeletult kaua aega. Läksin sööma teise päeva lõuna ajal, ootasime Rainiga äkki mingi 30 – 35 minutit, näpp püsti talong pihus, ei tulnud seda sööki. Mina ei jõudnudki ära oodata, lihtsalt lahkusin. Oli näha, et kõik olid väga pahased kogu selle asja peale, kõik ootasid metsikult kaua.
Viimase õhtu bankett pidi hakkama kell 22.00. Ott, Raigo ja Rain aimasid kohe, et head nahka sellest ei tule, kuna kogu see toitlustamine kõikide päevade jooksul oli üle mõistuse kehv. Iga päev ainult kana ja riis, hommikul siis mingit kuivetunud kokkukleepunud putru ka vahelduseks kapsasalatiga. Niisiis bankett, kuna tahtsin siiski ühel korral ikka ametlikku sööki ka süüa. Esimene teenindaja ilmus kell 22.50. Koondised ootasid 50 minutit (banketi aeg oli 22.00 – 00.00) ja järk – järgult hakati pahaselt ka lahkuma. Lõpuks sain siis nii öelda viimase õhtu „piduroa“ kätte. Väike peotäis keedetud kartuleid, törts jahusousti, kõrval paar viilu tomatit, värsket kurki, mõni roheline sibul ja 2 pisikest tükki ülimagedat liha. Sõin selle umbes 4 minutiga ära ja läksin oma tuppa, kus sõin korraliku portsu kaasavõetud laadimismakarone, 400 grammi kodujuustu ja paar õuna.
Tagasilennul mängisime Chişinău lennujaamas mõne mängu „Turakat“, paar mängu saime teha ja siis astus juurde lennujaama turvamees, kes keelas kaardimängu, vot selline lugu.
Tagasilend ja ümberistumised sujusid ka kenasti. Meeldiv üllatus oli see, kui kuulsin Silvarilt, et ta on otsustanud mulle Tartust Tallinnasse spetsiaalselt vastu sõita. Selle peale, kui juhtisin tähelepanu, et ei ole tarvidust, vaata, mis see maksma läheb, kostis mees vaid, et „Mõned asjad siin elus on rahast tähtsamad…“.
Tulles veel tagasi algusesse, siis meie reis algas kohe kergete probleemidega. Nimelt taheti minult järjekordselt midagi ära võtta
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Kui eelmisel korral ei meeldinud neile minu kohupiim, siis sel korral olid „nad“ otsustanud mind traumeerida sellega, et võtavad ära minu võistlusgrimmid. See oli minu jaoks muidugi katastrofaalse tähendusega. Kui te olete kulturist ja lähete võistlustele ning teil pole peale panna grimmi, siis on asi paha. Võib ju alati öelda, et küll kohapealt oleks midagi saanud, kuid minusugust „plaanimeest“ ja „numbri-inimest“ selline suhtumine ei rahulda kaugeltki. Igal juhul, nad ei lubanudki käsipagasisse seda kaasa võtta, kuna grimmipudelid, mille milliliitritele keegi tähelepanu ei pööranud osutusid nende arvates liiga suureks. Õnneks, kriitilistel hetkedel asus Ott niite tõmbama. Kuskilt ilmus välja päästeingel Eduard, kelle abiga sain tagasi oma suure pagasi ja grimmid sellesse soetada. Eduardile suur aitäh selle eest!!!Lennud ja ja ümberistumised Tallinnast Moldovasse kulgesid kokku iseenesest kiiresti, kokku 4 tundi, 11.20 – 15.25. Moldovas oli võrreldes Tallinnaga korralik palavus ja praktiliselt terve meie sealveedetud aja jooksul oli iga päev 25 – 30 kraadi sooja.
Ööbisime kokku kolmes hotellis, esimesel ööl hotellis „Gloria“, siis hotellis „Chisinau“ ja viimase ööl hotellis „Vila Tulip“. Esimene hotell oli nagu esmapilgul hea ja soliidne, aga õige pea ilmnesid ka pisikesed puudused. Toad olid ok, samas ei käinud lahti aknad, mis tegi olemise umbseks ja lämbeks. Toas puudus ka nii elementaarne asi nagu prügikast, samuti ei olnud raatsitud väga ka vooluvõtu kohti panna. Suurt elamust pakkus mulle duššikabiin, mille sarnast ma polnud varem näinud ning mille funktsioon tundus olevat kõike muud, kui enese pesemine. Selleks, et sellest „ulmeasjast“ vesi kätte saada kulus mul ehk mingi 15 minutit vähemalt, isegi rohkem. Kraan kui selline oli lihtsalt üks munakas, mida andis küll igas suunas liigutada, ka pöörata, kuid vett see välja ei tahtnud anda. Oli ka teine, väiksem munakas, mida andis samuti keerata, kuid mitte pöörata. Kabiini ühel seinal külgedel olid lisaks väikesed pihustavad duššikesed. Keerasin, liigutasin, pöörasin ja väänasin seal kapslis, kuid jupp aega suhteliselt tulutult. Mingil hetkel mõtlesin, et leian abi kabiini siseseinal olevast arvukate nuppudega puldist, otsustasin seda näppida. Pärast mitmeid minuteid möllamist õnnestuski mul esimese asjana tööle saada kabiini valgustav tulekene. Pärast veel mõningast kruttimist käivitus väga valjult kohalik Moldova raadio, mis mind päris ehmatas
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Tuli põles, raadio mängis ja ventilaator töötas, kuid vett veel mitte üks tilk. Nagu komöödiafilmis, endale tuli ka naer peale. Väga ei julge väänata ka. Tõmbad midagi küljest ära ja oledki oma 100 eurosest tagatisrahast ilma. Lõpuks avastasin siis, et lisaks vasakule/paremale liikumisele käib munakas kraan suhteliselt jäigalt ka üles alla. Mõnda aega veel kahe munakast kraaniga möllates hakkas lõpuks vett lendama, aga mitte ülevalt vaid külgedelt seinal olevatest duššikestest. Vähemalt vesi oli käes, kuid nüüd tuli saada see veel voolama mitte külgedelt, vaid ülevalt alla. Lõpuks õnnestus ka see. Sellistel hetkedel taban ennast ikka mõtlemas, et kas olen tõesti mina nii rumal või…Meeskond. Töötas, toimis ja aitas üksteist. Ott seisis kõigi meie eest, alates sellest, kui oli vaja poes küsida mõne kauba kohta, lõpetades sellega, et võitles minu medali kenasti tagasi. Viimasel hommikul enne Eestisse tagasilendamist hellitas ta meid vägeva hommikusöögiga, aitäh selle eest. Mehel on aukartust äratav võistluskogemus, täitus ju Moldovas sajas võistlus. Sellest pikast kogemusest loodan endiselt läbilõikelist ja kokkuvõtvat artiklit lugeda. Lisaks muidugi sotsiaalsed oskused ja omadused, teiste koondiste, delegaatide, sportlaste ja muude asjapulkadega suhtlemine – mees on kõikidega praktiliselt „sina“ peal. Sellised oskused kujunevad muidugi ajaga, samuti, kindlasti on inimese iseloomul siin ka oluline osa. Minusugusest mehest ei saa kunagi sedavõrd avatud ja igal pool läbilöövat persooni. Ei oska kohe kuidagi nii – mitte, et ma sellega tahan väljendada, et Oti sellised oskused ei oleks vajalikud – otse vastupidi. Lihtsalt, mina ei suuda kõike ja kõiki asju nii pingevabalt ja lõdvalt võtta.
Kuusnõmmed, „Karupojad“, nagu Ott neid hellitlevalt nimetab
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Eriti Rain, natukene on „karumõmmiku“ moodi küll (ära pane pahaks Rain). Potentsiaalikad vahvad spordimehed. Väga heade vormidega mõlemad. Ja ma ei ütleks enam isegi mitte „tulevikukulturistid“, vaid juba ongi tegijad kulturistid. Eks õppida on neilgi veel väga palju ja kogemusi tuleb juurde saada, aga see tuleb loomulikult ajaga. Kogemusi nii võistlemise osas, aga pigem on vaja nüüd aega ja mõtteid katsetamaks erinevaid võistlusvormi saavutamise strateegiaid (mitte, et kellegi vorm oleks kehva olnuud, lihtsalt, et saaks alati veelgi paremini ja seda just talutavama enesetunde pealt). Selles osas pean ka ise eksperimenteerima. Kogemusi pole meil kellelgi kunagi küllalt, kui siis võib – olla tõesti ainult Otil ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Raigoga olen mõningal määral nagu varem kokku puutunud, Rainiga vähem. Huvitav oligi Rain´i põgusamalt tundma saada. Mees on mõnevõrra aeglasem, rahulikum ja tagasihoidlikum kui Raigo. Samas, teab selgelt, mida tahab, omab vestlustes kindlaid seisukohti ja mulle meeldis eriti see, kuidas ta mõnes olukorras, mõnes vestluses ei häbenenud vennas Raigo seisukohtasid kriitiliselt korrigeerida. Tore on vendade vahelist suhet kõrvalt jälgida. Eks sellega ongi nii, vahest on kergeid eriarvamusi ja nagistamisi, samas on näha, et üksteist hoitakse ikka väga, nii peabki. Kindlasti näeme mõlemaid mehi veel palju lavalaudadel. Ja ehkki, nagu sain aru, kumbki ei pidanud sügisel välja tulema, arvan, et kahest ühte (ma ei tea kumba) näeme ikka ka uuesti juba sügisel ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. See on lihtsalt minu arvamus, mis ei pruugi täide minna ja kui ei lähegi, ega ei juhtu ka midagi. Usun ka ise, et Rain´ile tuleb juba ka sellest korrast EM – i medal tagantjärgi.Samuti sain vist lõpuks selgeks selle vennaskonna vanuselise hierarhia:
Gunnar, Rain, Raigo, Aimar, alates Gunnarist kui kõige vanemast noorema suunas, kas oli nii??? Ei anna pead, et ikka valesti panin
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.Ja kulturismisõbrad, võtkem teadmiseks, Rain on küll Kuusnõmm, aga ta ei ole jõutõstja. Raini põhialaks on kulturism!!! Mitte „jõutõstja Rain Kuusnõmm saavutas…“, vaid „kulturist Rain Kuusnõmm saavutas…“
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.Kokkuvõttes saavutas meie väikese Eesti riigi kulturismi koondis 28 riigi seast 12. koha, mis riikide rahva arvusid ja koondiste suurusi arvestades on ikka ülikorralik tulemus, ülikorralik!!!
Kodus on hea olla, hetkel kulgeb endiselt kõik korralikuma söömise tähe all. Mis seal ikka, päris lolliks ei lähe, samas, midagi väga ei piira ka ja toitu läheb sisse ikka kenasti. Kohe kolmapäeval tegin juba 2 x 20 km ratast looduses. Neljapäeval 25 minutit veloergomeetril ja 2 km kelguvedu 50 kg – ga. Kaal kolmapäeva hommikul peale esimest 20 km – st ringi ja peale WC – d oli juba kenasti 96.8 kg (+5 kg nelja päevaga). Neljapäeva hommikul 96.0 kg. Eks näis, kuhu see asi välja jõuab, loodan, et varsti isud ehk taanduvad. Juba Moldovas olles mõlkusid peas uue jõutreeningu tsükli trenniplaanid. Kuidas uuesti alustan, mõtteid on mitmeid, kuid 1 – 2 nädalat tuleb asja kindlasti rahulikult võtta. Ent, mis seal salata, tänaseks, 23. maiks, kui teen viimaseid korrektuure, et postitus üles laadida on kaal tõusnud juba 98.5 kg – ni ja söögiisud pigem aina suurenevad.
Dieedist ja treeningust. Viimase 35 päeva numbrid enne 2013. aasta EM – i räägivad järgmist:
Valgud: 327 grammi päevas = 1308 kcal (41%)
Süsivesikud: 257 grammi päevas = 1028 kcal (33%)
Rasvad: 91 grammi päevas = 819 kcal (26%)
Keskmine päevane kaloraaž: 3155 kcal
Selline oli selle valmistumise toitainete proportsionaalne jagunemine. Mõttekohti nende numbrite valguses on mitmeid. Kaloraaži koha pealt on asi ilmselt paigas, kui kulutused saavad järgmisel valmistumisel olema enam – vähem samasugused, siis kaloraaži jätan ilmselt ikka sinna keskmiselt 3000 kcal kanti. Mida ma kindlasti järgmisel valmistumisel katsetan on süsivesikute proportsiooni suurendamine ja seda just valkude arvelt. Teen seda ühel eesmärgil, tahan proovida teha järgmist dieeti oluliselt parema enesetundega, kui eelmised on olnud. Seoses sellega on ainult üks küsimus: kuidas valguratsiooni alandamine mõjutab lihasmassi ja selle säilimist??? Aga, ma usun, et miinus 50 – 75 grammi valkude arvelt süsivesikute arvele ei tohiks suurt kahju teha, küll oleks + (50 – 75 grammil) lisasüsivesikutel enesetunde kvaliteedile ilmselt märkimisväärne mõju. Pigem võimaldab lisasüsivesikutest tulenev parem enesetunne kokkuvõttes päevakaloraaži isegi mõnevõrra vähendada. Väike varu oleks vähendada ka päevast rasvaratsiooni, nii 20 – 30 grammi jagu, mis tähendaks ka mõningast üldkaloraaži vähenemist. Aga, kui enesetunne on talutav, kaalu langus kulgeb soovitud tempos, siis ei oleks ju vahet, millise kaloraažiga dieedil olla. Rääkisime nendest asjadest päris palju ka Otiga. Üritan teha mõningad muudatused järgmisel korral, näis, mis hakkab saama. See on vajalik ennekõike ka juba seetõttu, et sedavõrd raske ja tühja enesetundega ei jõua neid dieete lihtsalt nii sagedasti teha. Igapäeva elu kvaliteet ja ümbritsevad inimesed kannatavad seeläbi meeletult. Aga näeb siis, kas ja kuidas selliselt see vorm tulema hakkab.
Arvan, et järgmise valmistumise keskmised numbrid võiksid olla midagi sellist. Võrreldes selle, 2013. aasta kevadhooaja numbritega on süsivesikute lisa + 12%, mis võiks juba oluliselt talutavamas enesetundes väljenduda.
Valgud: 250 grammi päevas =1000 kcal (35%)
Süsivesikud: 325 grammi päevas = 1300 kcal (45%)
Rasvad: 65 grammi päevas = 585 kcal (20%)
Keskmine päevane kaloraaž: 2885 kcal
Jõutreeninguid tuli nädalas keskmiselt 5, aeroobset tegin kokkuvõttes keskmiselt vähe. Viimased 3 nädalat tegin väga minimaalselt, vahepeal, enne EKV – d oli aeroobne üleval ka. Seda selleks, et kaalu langema saada. Samas, aeroobse tegemisel üritasin arvestada ja jälgida koguaeg sellega, et selle liigne maht ei hakkaks jõunäitajaid alla kiskuma. Jõunäitajad praktiliselt siiski ei langenudki, lõpus, viimasel paaril nädalal ehk mingi 5%.
Toidulisanditest: Workout Shock, BCAA, glutamiin, ZMA, panangiin, Joint +.
Oma emotsioonidest äsjalõpenud Tartust Tallinna“ „jalgsimatka osas pajatan juba eraldi artikli näol…
Kohtumiseni ja tänud sportlaste peredele, kaasaelajatele ja toetajatele…
Moldovas, 6 tundi enne kaalumist…
Ta on päris pikk jah, mina olen 187 cm, Silvar on seal 190 cm kandis, aga Mart Sander peaks vist 196 cm olema.
Silvar, kui koju tuled, siis võiks minna koos JALUTAMA
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>…Minu umbkaudne arvutus annab sellised numbrid, et teised käijad kõndisid ligikaudu sellised distantsid:
Allan Nikopensius ca. 50 km
Edmund Pilt ca. 50 km
Jüri Juurikas ca. 115 km
Janar Rückenberg ca. 70 km
Esta Pilt ca. 55 km
Need on tuletatud eeldusel, et Silvar läbis üksi terve distantsi, mille pikkus peaks olema umbkaudu keskmiselt 180 km.
Aga loomulikult, väikesed nihkumised võivad reaalselt +/- 5 km kõikide puhul olla.
