Janar Rückenberg

“Jama ongi minu arust, kui “laikidel” baseerub kogu noore inimese enesehinnang ja ego.” See omakorda kujunebki sellesamase liigse küberruumis istumise põhjuseks.

MÕTTEID…

„Laik laigi vastu…“

Janar Rückenberg

Naljakaid käitumisi ja trende on olnud niikaua, kui inimkond on eksisteerinud. Oli ürgajal, keskajal ja ei tule koomilistest (veidratest) trendidest ka nüüdisajal puudust. Käitumine, millest räägin on osaliselt koomiline, aga mitte ainult. See on minu arvates väärarusaamu, silmakirjalikkust ja pealiskaudsust produtseeriv. Kõik teavad tänapäeval, mida tähendab „laikimine“. Just, räägin sellest samast facebook´ist (vist) alguse saanud üleslaetud piltidele (ka kõigele muule) oma positiivse hääle (meeldimise) andmisest. Ega selles „laikimises“, kui seda tehakse mõõdutundega ja põhjendatult, ei olegi midagi halba. Teen isegi aeg – ajalt nii mõnegi pildi all kliki, et seeläbi avaldada omapoolset tunnustust või kiitust pildil nähtud inimestele või olukorrale. Kellele ei meeldiks kiitust või tunnustust saada? Loomulikult kõikidele meeldib, aga seda juhul, kui see tunnustus tuleb tõepoolest tajutavalt südamest ja asja eest. Kas suusoojaks öeldud või tehtud tunnustusel (laigil) on mingit väärtust? Vaevalt. Usun, et kõik nõustuvad minuga. Sellisel suvaliselt lendu lastud kiitmisel pole mingit kaalu ning selle tunneb kohe ära. Samas, facebook´is ringi liikudes enam suurt muud ei näegi, kui laikide näol jagatavat devalveerunud kiidulaulu. Nagu aru olen saanud jagavadki noored oma „meeldimist“ ehk laike suisa sellepärast, et ise siis samamoodi laigi saajate poolt laigitud saada. Milline ülim totrus!? Annan sellepärast kellegi pildile oma positiivse tunnustuse, et ise siis sama vastu saada. Kui odav??? Odav ja võlts! Loomulikult, kui mul on pildil ikka „347 laiki“ all, siis „ma olen korralik tegija“. Tegelikkus on minu arvates aga väga väga paljudel juhtudel halenaljakas, tehislik ja äärmiselt silmakirjalik. Sajad põhjendamatult antud meeldimised produtseerivad tunnustust, mis on kehtetu ja ei maksa reaalses elus suurt midagi. Toimub ego´de kasvatamine millegi sellise arvelt, mida ei ole tegelikult olemas. See on vale, väga vale ja eriliselt vale, kui see toimub kujunevate inimestega (noored). Võib juba praegu aru saada, et laikimiste arv pildi all ongi väga paljude jaoks ainus määrav ja oluline asi siin elus. Mõelgem hetkeks (nii noored kui vanad), mis maksavad need laigid, need tunnustused, kui need on saadud enamus tegelikult selle arvelt, et mina olen kunagi nendele inimestele laike andnud (kes nüüd kõik minu piltide laikijad on). Valitseb olukord, kus väga paljusid laikijaid absoluutselt ei koti laigitava pildi (kirjutise) sisu. Nad teevad oma „kliki“ sinu pildi all lihtsalt harjumusest või sellepärast, et tõenäoliselt oled ka „sina“ iga „nende“ pildi laikija. Vahet pole, on tegemist sõpradega või mitte. Minu arvates on ülimalt nõme oma heakskiitu lihtsalt „laikimise“ pärast jagada, et siis samadelt inimeselt ka kindlasti laigitud saada. Sellise käitumisega devalveerime me ka ju ennast ja oma sõna. Väga lihtne näide teile. Mis maksab õpetaja kiitus tunnis, kui ta kiidab tegelikult ju koguaeg, täiesti tühiste ja väärtusetute asjade eest??? Mitte midagi.

Mul on kodus kaks kassi, olen tähele pannud, et loom ei taha ka, et teda koguaeg paitatakse ja silitatakse. Kiitusel on väärtus, kui see tuleb tõepoolest asja eest, pigem mitte koguaeg, vaid siiski teenitult ja aeg – ajalt. Kiitus ja tunnustus on head asjad, aga kui head „asja“ palju ning koguaeg saada, siis see hea asi ei tundugi enam hea. Pealegi, kui kiidetakse asja eest, mis kiitust ei väärigi, siis tunnustaja ju tegelikult mingis mõttes valetab meile.

Ma ei saa rääkida terve maailma eest, kuigi vahest tahaks nii väga. Aga ma räägin sellest tegevusest ja toimuvast, mis minu facebook´i seinalt nähtav on. Vahest vaatan, et on mingi pilt X ja siis vaatan, et kes kõik seda laigivad. Mõne pildi all on selliste inimeste „meeldimised“, kellele ei tohiks mitte kuidagi ei see inimene ega ka olukord pildil korda minna. Ma ei hakka nimelisi näiteid tooma, aga päris selgelt puudub sageli vähimgi seotus või põhjus, miks peaks see inimene „Y“ pildile „X“ oma laigi andma. Aga antakse…

Niisamuti on nende lühikeste fraasidega, mida ka päris tihti lugeda võib. Näiteks, „tõusin üles, pesen hambad ja kihutan kohe tööle“ ja vaatad postituse alla – inimesed laigivad ja mõnuga. Aga, MIDA on selles laikida??? Mis neile meeldib??? Vahest tahaksin ma väga teada. Täitsa tõsiselt tahaksin, et mis toimub inimese peas, kes luges mingit suhteliselt tühist fraasi ja tegi selle all siis laigikliki. Rääkides kasvõi antud fraasist „tõusin üles, pesen hambad ja kihutan kohe tööle“, meeldib neile see inimene, kes üles tõusis, meeldib, nendele laikijatele see töö, mida see inimene teeb või hoopis see, et see inimene peseb hambaid??? Tõesti, ma tahaks väga vahest kohe küsida mõne laikija käest, et mis sulle selle ilmselgelt täiesti tühise postituse juures siis meeldib. Lihtsalt, see tundub kohati sedavõrd absurdne, et ei saa mitte vaiki jääda.

Lõpetuseks. Minu arvates kindlasti ei ole eriti täiskasvanulik ja siiras kui te jagate oma „meeldimisi“ lihtsalt sellepärast, et siis saada ka ise nendelt inimestelt tunnustust. Laikida võib, aga minu arvates on sel mõte ikka siis, kui tunnustatav olukord laikijat tõepoolest kuidagi puudutab või liigutab.

Loomulikult, on neid, kes ütlevad, et „pole sinu asi, mida keegi laigib või mitte“. Ei olegi, kuid eks nii võib iga asja peale öelda. Lihtsalt, vahest tasub mõelda, miks me midagi teeme, kas see on kohane ja vajalik või millised on tagajärjed.

Laikimine on tore, kuid see peaks olema siiski mõttestatud ja põhjusega. Niisamuti on käesoleva kirjutisega, kui sa selle sisuga nõustud, see sulle korda läheb, siis laigi. Kui ei lähe, siis ära laigi. Nii lihtne see ju ongi.

Minu sõnum – laikigem kõik rõõmsalt edasi, aga laikigem siis, kui on mida laikida!!!

„Jõudsin just trennist koju, käin si..al ära ja hakkan siis süüa tegema“…

Kas see on ikka nii väga laikimist väärt???