IVARK

Neid pilte vaadates ei peaks sa välimuse pärast eriti muretsema, mis jätab sulle rohkem võimalust keskenduda täielikult treeningule nagu see ka olema peaks. Enamasti need, kes treeningus ainult välimuse muutmise vahendit näevad, peagi ka loobuvad. Mitte, et see poleks hea motivaator – lihtsalt see pole kuigi pikaajaline motivaator. Treeninguga saadud lihastoonus, enesetunne jm. lisanduvad sujuvalt protsessi käigus. Sea omale eesmärgid läbida mingeid distantse või treenida teatud aja sees ja jälgi kuidas pidevalt toimub areng, mis alles alustanud inimesel on suhteliselt kiire.

Kõige parema tunnetuse saab minu arust lamades surumisel nt. kukutades kangi vastu hammast, jääb hästi meelde. Tavapärane sooritus ei jää nii hästi meelde millegipärast.

Kokkuvõtteks sobib: a man’s got to do what a man’s got to do. Või men’s…kes teab?

“CitySpa on terviseklubi, mis on loodud edukale linnainimesele, et tasakaalustada kiiret elutempot enda jaoks aja maha võtmisega. Inimesele, kes tahab nautida kükipuuri. Inimesele, kes tahab nautida rahuldustpakkuvat lõõgastust kuni 90 kg hantlitega ümbritsetud keskkonnas südalinnas.”

Minul kui EDUKAL linnainimesel on tõesti lõõgastav olla kui 90 kg hantlid mu ümber on. Parimad turundusgurud kahvatuvad.

Kasuta seda aega tõesti ära.

Ühel päeval kui põnnid mööda tuba lippavad, siis pole enam muud aega teha kui prügi välja viia ja mähkmeid lappida kuni lihtsalt voodisse kukud, selleks, et 3 tundi magada ja kisa peale ärgata, tean omast käest:-) Nüüd kui põnn on 4 aastane on aega “juurde tekkima” hakanud.

Hobidega on ka nii, et kuigi palju asju huvitab, pead lõpuks ühe välja valima, mitu asja korraga head nahka ei too. Ma olen elus ka palju asju proovinud, saanud sellega juba sõprade hulgas legendaarseks, et igast hood peal käivad. Mõni hoog kujunes juba päris edukaks ja siis rauges huvi:-)

Nüüdseks on elu õpetanud teatud hobidest kinni hoidma, et tekiks ka mingi areng ja püsivus. Loodan, et sul selles osas on tõepoolest edu. Muidugi ei tee kunagi paha ka niisama silmaringi laiendada ja kõike proovida, liialt edu külge kinni jääda ei maksa.

Kusjuures enda 3-e aastase pisitütre järgi vaatan, et mudilased liiguvad päeval rohkem ringi kui koolilapsed või täiskasvanud! Hommikul alustavad päeva pudruga, siis õue jalutama ja sellise vanuse kohta märkimisväärsed ringid! Õue minnakse põhimõtteliselt iga ilmaga! Siis on neil mingid tantsu- ja laulutunnid, siis mängivad ja jooksevad nii et higimull otsa ees. Lõunasöögid on alati väga vaheldusrikkad, kus ei puudu kunagi salatid ja supp. Oluline on lõunauinak jne. Siiani olen nii pisikese suutnud arvutist eemal hoida ja teen kõik selleks, et ta selle ajuloputusega võimalikult hilja kokku puutuks.

See on õige,väiksed tegelased saavad lasteaias kõvasti liikuda küll.

Mul on põnn 4 aastane ja teeme ilusamate ilmadega veel pärast lasteaeda mere ääres selliseid 2 km otsi, jalutame ja vaatame merd. Neil on kõvati energiat ka, kahjuks jääb sellest teismelise eaks järgi ainult mälestus. Samas on mul kaks tuttavat samaealist põnni, üks jooksis meie juures kohe televiisori ette ja küsis ka, kus on arvuti ja teine oskab juba nutitelefonist kontaktid leida, angry birdsi mängida jne. Paraku pean oma poisile siiski mingi aeg neid asju tutvustama, muidu läheb kooli ja ei tea ööd ega mütsi. Vot selline on ühiskondlik surve tänapäeval.

Bruce Lee kasutas ka igasugu elektristimulaatoreid ja väristajaid aga seda siis kui oli jõudeolekus või tegi kirjatööd. Selleks ajaks oli ta juba treener, saavutanud palju jne. Ühesõnaga, mõte ongi, et nalja võib ju teha igast ajaviitevahenditega aga päris trennist ei saa üle ega ümber kui tahad midagi saavutada.

Palju Õnne! Pingutused tasuvad ära!