IVARK
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Kuidas Olümpuse jumalatele meelepärane olla: kuidas kasutada anaboolseid käemärke
Ma arvan, et kogu kulturismimaailma juhtiv tandem, Weideritega eesotsas on tegelikult illuminaadid, selle videoga Sa paljastasid nad. Nüüd järgneb nende poolt kiire ohverdamine, kõigepealt kataboliseeritakse kõik, kes ei taha koostööd teha. Nii juhtus juba Andreas Münzeri, Paul Dilletiga, Dennis Newman jäi haigeks jne.
Anna aga minna. Pea osas ei oska kommenteerida, kuna seda ei näe. Ülejäänud keha tahab massi aga oleneb eesmärgist, treenitus on vähemalt silmaga näha ja meenutab veidi sellist taipoksija kehatüüpi, Chuck Norrise kehatüübini on veel ruumi. Selleks on muidugi karvast rinda ka vaja aga see selleks…enne oli Chuck Norris ja siis alles tekkis inimene. Ok, läks rappa minu arvamus aga ma pole proff ka…
Mul on hantlitega lendamisest mõlemal rinnalihasel rebendid. Samuti väänas ükskord 36 kg hantli käest ära ja peale seda pole ma praktiliselt seda harjutust enam teinud. Kes saab tehku pealegi, mulle ei sobi.
Minu suurim viga oli aastate eest “elan selleks, et toituda” elustiil. Sellega kaasnesid toidu kaasavedamine üritustele, ärajäänud peod jne. Ühesõnaga abinõu ei õigustanud eesmärki kuna mul polnud plaanis lavale astuda ega tippspordiga tegeleda. Võibolla on ajajooksul lihtsalt teadlikkus suurenenud ja ei ole vajadust kõike mõõta ja kaaluda ega ilmselt ka mingit pidevat kasvu tagaajada.
Samas ma ei välista, et tipptasemel tehes selline elustiil võib ennast õigustada kuigi puhtalt pragmaatiliselt võttes on EV-s ühe käe sõrmedel inimesi, kellele selline elu ära tasub. Ülejäänu maksab pidevalt peale ja ei ole rahul, sest tegelikult tahaks peale toidu ka head autot, maja jm. hüvesid.
@IVARK: Loomulikult ei pea midagi. Aga ma näen elu ette nii, et ideaalis on umbes 16 tundi päevast kõik väga lõbus ja mõnus (kaheksa tundi on magamist). Ehk eesmärk on pidevalt tõsta seda kui palju sa mingitest tegevustest meelelahutust ja heaolu saad.
Saan aru kontseptsioonist, et elus võiks tegeleda ennast huvitavate asjadega ja ideaalis sellega ka leiba teenida kuid mõnus pole see enamus ajast, sest tööd peab tegema mehemoodi. Lõbus ja mõnus on võibolla osa päevast, õhtul kui õlle lahti teed ja rahulolevalt kordaläinud päevale mõtled. Ideaal on omaette teema, st. teoorias tore aga elus ei kehti.
@IVARK: Loomulikult ei pea midagi. Aga ma näen elu ette nii, et ideaalis on umbes 16 tundi päevast kõik väga lõbus ja mõnus (kaheksa tundi on magamist). Ehk eesmärk on pidevalt tõsta seda kui palju sa mingitest tegevustest meelelahutust ja heaolu saad.
Elu on kannatus ja inimene areneb vaid läbi kannatamise, seega jõutreening peabki olema kannatus ja raske katsumus. Kuhu me lõbu taga ajades jõuame, Rooma impeerium lagunes selle pärast lõppude lõpuks!
Inimesed on erinevad, teisest küljest on hädaldav(oma arengu seisukohast) treeningpartner just hea õppimiskoht personaaltreeneri tasandil
Seda küll. Ju ma siis ei osanud sellest õppust võtta. Eks see oli ka üle 10 aasta tagasi ja minu empaatiavõime oli vähemarenenud. Sel ajal oli ka see probleem, et kuidas ajastada koos käimisi, üks hakkas teisest sõltuma, temal oli auto ja minul mitte, tihti jäi viimasel hetkel trenn ära kuna mingi asi tuli mul õvi tal vahele jne. Sellised olmelised probleemid hakkasid tekkima. Naistreeningkaaslane oli ka kunagi, temaga tekkis jälle suhe, nii et kuidagi ei ole nagu vedanud nende treeningpartneritega. Viimasega vedas muidugi teises mõttes aga see on teine teema ka.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ma hakkasin veidi juurdlema selle asja üle. Jõusaalis treenimine pole minu jaoks vist kunagi tõeliselt lõbus olnud. Aga kas peakski? Jõutrenni võib ju võtta nagu rasket katsumust ja kui ühe sellise raske katsumuse nädalas teed, siis ülejäänud käimised võivad olla veidi lihtsamad. Teed ühe raske katsumuse ära ja järgmine kord ongi lõbusam minna, sest tead, et seekord on veidi kergem jne. Selline vahelduva pingega tegemine. Lõbusamaks teeb kindlasti kombineerimine erinevate kavadega, selline tuimalt 3-5 korda nädalas samad harjutused tapab igasuguse energia.
Võibolla tavainimesele ei sobi selline meetod ja siis töötavad Sinu blogis pakutud variandid muusika ja/või treeningpartneriga ideaalselt. Jällegi meenub oma kunagine treeningpartner – kuna mina arenesin kiiremini, siis peagi tema hale vingumine mulle närvidele käima ja sellega lõppes trennikaaslasega treenimine. Üksi on parim.
Ma tean ühte professorit, kes unustas nt. tihti üldse ära, et tal on loeng või tuli tund aega hiljem kohale. Kahjuks oli üsna piinlik kui ta loengu ajal omaette peeretas ja kuulmisaparaadi vilinaga rahvast naerutas. Tõsi, ta suri üsna peagi.
Aga see on äärmuslik erand, üldjuhul on professorid erudeeritud ja arenguvõimelised inimesed ja minul on elus ainult positiivseid kogemusi olnud nendega.
Siit teemast koorub omakorda uus teema Ristole: “Kuidas vältida ärapanemise mentaliteeti ja arendada konstruktiivset arutelu.” Sellega võibolla saaks juba väärtusi luua.
Nii ja millal siis Oti kokaraamat tuleb või Oti tervisliku toitumise kokaraamat vähemalt? Pildid on küll ilusad, toidud isuäratavad ja potentsiaali oleks.
Ma ei saa ikka üle ega ümber sellest teemapüstitusest, mis esitab küsimuse väärtustest. Puhtalt sellele vastates jääb ülikool kindlasti välja, ülikool tühjale kohale küll väärtusi ei loo, sest kus pole olnud sinna ei tule ka. Maailmale väärtust toonud inimesed nagu Mozart või Bach ei käinud ülikoolis kuid sellel ajal polnud muidugi ka vastavat õppekava ja teooriatki, Bach näiteks on loonud väga suure osa muusikateooriast. Samas ei saa me väita, et nad ei oleks väärtust loonud kui nad oleks siiski ülikoolis õppinud. Steve Jobs oli kahtlemata andekas itimees ja oleks fenomenaalne olnud ka omal käel aga ülikool pakkus talle kindlasti ohtralt materjali, pinnast, mille pealt areneda – samuti leidis ta sealt eluagse sõbra ja äripartneri. Need on muidugi nö. superajud aga ka tavaline inimene võib VÄÄRTUST luua, tehes väiksemaid tegusid ja selleläbi muuta nii mõndagi. Ülikool vaevalt, et selles osas kuidagi takistuseks saab olla, lihtsalt annab võimaluse ühiskonnas aktsepteeritud ja mõõdetavad tulemused omandada, mile pealt on lihtsam edaspidi veelgi areneda.
Mis banaane Ott sööd, kas suvalisi Rimi, Prisma vm. või öko? Ma viimasel ajal kuidagi olen kahtlase pilguda neid tavalisi vaatama hakanud. Mäletan, et mingi paar aastat tagasi läks banaan seistes kõigepealt mustaks ja siis mädanes kõik ära. Nüüd võid selle musta koore maha võtta või mitte, sisu säilib ja säilib ja kuivab lõpuks ära nagu hiir, kes aastaid tagasi kapi taha ära suri. Huvitav millega nad neid pritsima on hakanud. Muide Hispaania kurgid on teine teema, mis on mingit korralikku keemiat saanud ja neid ma enam ammu ei osta.
Siin pole midagi arutleda – kana oli ennem.
Ei olnud, Chuck Norris oli ennem.
