IVARK

Kadripäevaga ei ole veel kõik siiski kadunud, minu poiss käib koos naabrilastega ikka majapeal kolamas aga ta on alles viiene ka.

Oli näha, et see kollase särgiga jobu midagi kommenteeris seal ja eks kops läheb ikka üle maksa, niigi veresuhkur madal. Kohtuniku töö on numbreid laduda, mitte kommenteerida. Õnneks oli tegemist kulturistiga, oleks sama asi kuskil võitlusalal olnud, siis ilmselt see kohtunik oleks juba haiglas.

Minu arust on juba vastupidine trend hoopis, levima on hakanud mingi talutütre maania, kus kõik on paha, mida arstionu või apteeker soovitab. Kõike saab ravida takunööri, heintesöömise ja nälgimisega.

Vaktsiinid on pahad ja antibiootikum on paha, nii paha, et ravikuur katkestatakse kohe teisel päeval, et ikka resistentsus saaks mõnuga välja areneda. Kõik see hullus levib tänu ühele hullunud sõbrannale, kes ratta veerema paneb ja siis ülejäänud hordid kordavad seda käitumismalli, levitavad oma infi buduaaris jne. ja sellest saab mingi ülim tõde. Nii hakkavad näiteks taas lastel arenema haigused, mis olid ammu kadunud kuna vaktsiinivastane sõbranna tähtsa näoga seletas, et nii on ja jääb. Mehed seevastu on teine äärmus, need ei tee ühte ega teist kuni otsad annavad.

Nii tekibki tõde. Keegi kuskil rääkis, siis juba küsitakse, et kas on tõsi jne. Pall läheb veerema. Nüüd tuleb sellega ainult leppida, sest ega koske tagasi ei suuna jõesängi. Eks sõjadki saavad alguse tihti tühja koha pealt. Üks variant on nende “teadjate” mõnitamine, ütle, et tarvitasid jah, ameriitsiumi vm. nad pole sellest kuulnudki ja patravad seda pläma igalepoole edasi ja satuvad ise naerualuseks.

Lugesin viimast sissekannet ja siis märkasin all koledat verbaalmoodustist, kontrollisin, kõigis veebilehitsejates on pilt sama:

Toitumis- ja treeningkavad: https://www.facebook…onaaltreenerkjk

Rööbaspuudel surumine või koogutamine, heal harjutusel mitu nime. Ma teen näiteks kätekõverdusi kehva tehnikaga, saadav suur kordade arv annab närvisüsteemile positiivse laengu. Poolkükke teen kangiga ka oluliselt rohkem kui sügavkükke, mida ma ei salli üldse. Kui kõike tehniliselt väga hästi teha muutub varsti igasugune treeningprotsess tüütuks pisiasjade kallal nokkimiseks. Muidugi mingid suhteliselt arengustaadiumis noorhärrad võiks esialgu teha tehniliselt õigesti, muidu tabavad neid veel vigastused, selles mõttes peaks Imre panema videotele juurde vist lisalause “dontraizisäthõum”.

Sa ükskord kukuta “kogemata” see suur raskus mingile narrile varbapeale, siis enam vahele ei roni. Muide enamus ei keskpäraseid saalikülastajaid ongi sellised uimerdajad. Neil on plaan veel viimaste suve-eelsete kuudega ennast huipuvormi saada aga peale 2 nädalat saalis edasi tagasi jalutamist saavad nad aru, et see pole nende jaoks ja lodev elu jätkub. Seda on kohe aru saada, millal need vormiajamise hooajad on kui uusi nägusid tiirleb saalides nagu kärbseid ringi.

Ära selle surumise pärast väga muretse ka, küll see ka tuleb. Igasugu suuri surumismeistreid on saalid täis, kes suure vaevaga parklast poodi jalutada jõuavad. Palju parem on see, et ilmselt omad head aeroobset baasi.