Henry Küla
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Ilmselgelt ühe jutiga jalgsi Tartust Tallinna ehk ca 180 km oli esmakordne ettevõtmine Maarjamaa kontekstis, see on selge. Esmakordsusel on oma absoluutne võlu ja ka valu. Meedia vaatenurgast oli kuupäev valitud valesti põhjusel, et nädalavahetusele langes Maijooks ja Türi lillelaat (samuti Eurovisioonimelu) – reportereid, fotograafe ja kaameramehi lihtsalt ei jätku igale poole, samal ajal uudiste tootmine käib prioriteetsuse alusel. Finiši meediakajastuse raskuse võttis enda õlule ainult TV3, teiste kanalite meeskonnad olid ilmselt hõivatud.
Kirjeldatud jalgrattamatk Tartu-Tallinn-Tartu minu hinnangul on lahja ning puudub esmakordsuse tempel. Ainulaadsus on olematu ehk sarnaseid võistluseid või väntamisi on maailmas sadu ja tuhandeid. Eestis näiteks Roheliste rattamatk, kus on võimalik osaleda.
Küll joonistub välja huvi, et tahetakse teha midagi koos. Koostegemise mõistes mööda tossavat maanteed sõita oleks pigem kesine ning tossu sisse hingata mitte kõige tervislikum mõte. Lisaks eluohtlik teatud juhtudel. Või kui korraldada jalgsimatk Tartu-Tallinn, siis Peterburi tee on küll neetult tiheda liiklusega, et teepervel jalutada (kas kiirtee teepervel üldse jalutada tohib ja kas see mitte eluohtlik ei ole?). Kui mina matkalistel Peterburi teel rattaga vastas käisin, siis liiklus oli väga tihe, teepervel jalutamine eluohtlik ja tossu sisse hingamine tervist kahjustav.
RMK-l on olemas matkarada, mis on liidetud üheks pikaks rajaks, pikkuseks ca 360 km. Infot esitan mälu järgi, ilmselt leiab netist ülesse kui otsida. Seda mööda seigelda oleks põnev, tervislik ja sisukas. Täidetakse ära tühemik, kus soovitakse teha midagi koos. Küll jääb täitmata esmakordsuse võlu, et isegi kui rattaga teekond ühe jutiga läbi sõita, siis see on juba tehtud. OK, läbi jalutada ühe jutiga… nõksa pikk marsruut ja ainult mõni üksik suudaks võib-olla läbida ehk jääks ära koostegemise rõõm. Võib-olla on siis mõistlik teha näiteks 3 või enama ööpäevane retk (jalgsi või rattaga), a 120 km vms, ning täidetakse ära koostegemise rõõm, sealhulgas on võimalik suhelda, aega sisukalt veeta jne.
Matka viimased 15 km, kui olin osaline jalgrattal, ja vastuvõtt piiril olid emotsionaalselt positiivsed ning soojad. Väga mõnus oli kogeda ja taaskord korduvalt meenutada.
Matk naeratuse eest ehk “Kuidas Tartu mehed ja naised jalgsi Tallinnasse trenni läksid” pildigalerii leiab allolevale lingile klikkides:
“Äkki oli sul hoopiski plaan Stockholmi jalutada?”, pärib Mart kavalalt ja uudishimulikult.
“Ei noh, plaan oli kindel ja suur, aga ennem võeti meid siin Tallinnas rajalt maha! Ja mina enam siit toolilt küll vabatahtlikult ülesse ei tõuse!”, on Silvar resoluutne ning enesekindel.
“Eks see üks Eesti Õige Magus Puding on”, selgitab Ott Kiivikas.
Mart Sander noogutab ning nõustub mõtlikult.
“Silmapiiril terendab võit”, kõneleb Mart Sander ja selgitab Silvar Rückenbergile.
“Jah, tundub tõesti nii olevat”, mõtiskleb Esta Pilt.
Tegemist on siis võistluspoosiga…
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Finišisse jõudes pandi Silvar ja Esta pidulikult seljatoega toolidele istuma. Samuti Jüri Juurikas, kes matkalistele vastu oli tulnud. Kiirelt harutati Silvari tossude paelad lahti, võeti ettevaatlikult sokid ja plaastrid ära. Jalad said esimest korda viimase ligi 43 tunni jooksul tunda karget autoheitgaasidest paksu õhku. On ju jalanõudes olev keskkond umbne ja teiste eluvormide taimelava.
Kümne minutiga puhkesid pungas olnud kümned villid jalgadel õide ja hakkasid oma ettearvatud õndsat villi-elu elama. Silvar otsustas, et tema siit toolilt enam ei tõuse, austusest kenade ja ilusate villide vastu. Nad olid oma sünni ja täisväärtusliku elu kõigiti ära teeninud.
Küsisin, mitu Hr. Villi ja Pr. Villikest ta jalgadel kokku on, siis Silvar vastas heatujuliselt ning rõõmsalt, et iga varba vahel, peal ja all on mitu Villi. Ei mingit nuttu ja hala, vastupidi, mees oli täis energiat Stockholmini kõndima. Sellest ja teistest lugudest aga järgmine kord juba…
Vennnad Kuusnõmmed ja Rait Sagor võtsid Silvari sülle ning toimetasid Tallinna sildi juurde – viimaseks fotosessiooniks ja hingetõmbeks piiril. Aeg oli siirduda lõõgastuma – sauna, sööma ja magama.
