Helena Mang

Eilse Kulturismi ja Fitnessi Liidu piduliku galaga võib nüüd vist küll minu 2017. (bikiinifitnessi) aastale joone alla tõmmata. ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Värskelt kodus uhked tiitlid- parim bikiinifitnessis 2017 ja parim naissportlane 2017- vau vau vau- viimast auhinnda oli küll väga suur üllatus vastu võtta 

2017. aastal tegin kaasa nii kevadise kui ka sügisese hooaja: kokku 10 võistlust: EM ja MM pronksmedalid, EKV ja EMV kuldmedalid, Diamond Cup Milano hõbe, Põhjamaade MV hõbe, Olympia Amateur pronks, Arndold Classic 5. ja Riia karikavõistluste kuld…. ainuke õnnetu vaid Ben Weider 7. koht kus võistlesin pikemas kategoorias ja jäin 2 punktiga esimesena finaali ukse taha.

Samuti suutsin lõpetada ka rahvusvahelises arvestuses väga kõrgel kohal- nimelt kõikide pikkuste peale IFBB Elite Ranking tabelis auhinnalisel 8. kohal- kevadel kui see tabeli süsteem loodi, ei osanud küll unistada, et aasta lõpuni suudan konkurentsis püsida- aga võta näpust ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Blogis on aga väike ajaline nihe sees- viimati kirjutasin kui oli 6 päeva MM ärasõiduni, nii et kerime nüüd kiirelt tagasi ja alustame algusest:

Ärasõit oli planeeritud reede hommikule- kogunesime lennujaamas juba 5 paiku hommikul. Võistlused ise toimusid Prantsusmaal aga lendasime läbi Saksamaa Hispaaniasse ja rentsisime sealt bussi ning liikusime viimased 150km mööda maad- kokkuvõttes võiks öelda, et need 12h läksid nagu “niuhti” (nii “niuhti” nagu ühed lendamised, ümberistumised ja ootamised üldse minna saavad) ja varsti olimegi Prantsusmaal, meeldivalt armsas linnakeses Biarriz. 

Reedeks oli planeeritud vaid registreerimine, mis möödus ka ilma igasuguste vahejuhtumisteta ja saimegi hotelli puhkama minna.

Kahju, et alaliit ei saatnud omaltpoolt ühtegi delegaati MM-le, kui võistles 12 sportlast. MM-le, kust kokkuvõttes toodi 5 medalit.,. Kas see on normaalne olukord, võib igaüks ise otsustada…. Aasta üks suurimaid tiitlivõistluseid ja sportlastele ei tule mitte keegi kaasa appi, kes lava ees või lava taga aitaks…

Kui ma ei eksi siis Soome oli lähetanud väiksemate sportlaste arvuga kaasa 4-5 ekstra inimest- kohtunikud, treenerid, mänedžer jms abistajad. 

Veits hirmutav tundus küll see mõte pikast reisist ja ühest bussist mis täis näljaseid ja väsinud fitness-naisi aga kokkuvõttes oli meil väga sõbralik ja kokkuhoidev tiim 

Planeerisin küll esialgu terve laupäevase päeva puhata, sest minu kategooria võistlus oli alles pühapäeval, aga kokkuvõttes oli mul varakult uni läinud ja istusin terve laupäeva võistluspaigas, haarasin hommikusöögilt toidu karbiga kaasa ja sain rahulikult kogu võsitluse ära vadaata. 

Esimest päeva jääb vist enim meenutama kohutavalt halb DJ- küll ei olnud vabakavade muusikat, või olid valed lood, või liiga vaikselt jne jne. Arida vaeseke pidi näiteks oma i-walki üle minuti  laval ootama, kuna muusika lihtsalt puudus ja kui lõpuks tuli, oli see prantsuskeelne youtube reklaam… ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> See oli nii halb et lõpuks lausa naljakas.

Saal ja lava olid aga Salmele väga väga sarnased- mõnus kodune tunne tekkis!

Kolm võsitlushotelli olid kõrvuti ja meie Ibis oli ülimalt väikeste tubadega, aga mis peamine, toad olid puhtad ja sellest täitsa piisab. Ka oli minu hinnangul toitlustus see aasta MM oluliselt parem kui eelmine sügis Poolas- mõeludud oli ka extra-delegaatidele ja kohtunikele, kes võibolla ei taha keedetud kana ja soolata riisi hommikust-õhtuni süüa.

Võistlushommikul oli plaan ennast toas valmis sättida ja vahetult enne võistlust kasiinosse sõita. Eleri tegi mulle ühe ja suhteliselt paksu kihi grimmi ja ainukeseks kihiks see jäigi. Nagu kõik viimased korrad- hoolitsesin oma väimuse eest ise- meik ja juuksed ja võiski 12 ajal võistluspaika liikuda.

Kokkuvõttes jõudsime kohale suht nibin-nabin, käisin wc-s ära (iga spotlane teab, kui oluline see on ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />), tegime grimmiparandused ja juba kutsutigi 166cm lava taha valmis. Seal oli eraldi tsoon selle jaoks ja sealt enam välja ei lastud. Haarasin oma peegli, vee ja kummilindi kaasa ja läksin. 

Kuna meid oli kategoorias 18 siis tehti kohe automaatselt pool-finaal- ehk siis kohe ka väljakutsed. Olin esimeses väljakutses ehk top5-s.

Olin eelnevalt natukene tutvunud osalejate nimekirjaga ja teadsin, et vähemalt 2 pretendenti on kullale- Ukrainlane Tokareva ja Slovakk Timea. 

Ringid käisid kiirelt ja juba olidki 2 ringi laval tehtud ja jäime autasustamist ootama. Kuna eelmine aasta MM-l sain 5. koha siis kõik sealt ülese oleks olnud minu jaoks juba edasiminek- enda peas olin välja mõelnud, et eesmärgiks oleks top 6 ja unistasin medalist- nii et kui autasustamisele läksin ja Elerit laval nägin, karikas käes kus paistis medali pael välja rippumas teadsin, et kõik on korras ja eesmärgid täidetud  (tihti kutsutakse just sama riigi delegaadid autasustama- nii saigi just Eleri mulle medali kaela riputada ).

Suurt pidutsemist ja rõõmustamist ei olnudki- tõmbasin dopingu pileti ja mind kablutati otse sinna. Protseduur oli mul juba Eestist tuttav seega läks päris kiirelt, õnneks olin ka esimene bikiini kategooria keda autasustati seega, ei pidanud kellegi järel ootama. Lisaks uriiniproovile võeti ka vereproov, läbi grimmise käe oli see päri õõvastav ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Kokkuvõttes sain kiirelt tulema ja mingit pinget see protseduur minus üles ei kerinud- pole midagi varjata ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Läksime tagasi hotelli ja mõtlesime, et sööme tavapärasel õhtusöögil kõhu täis- see oli üks kuradima hea otsus, sest hiljem selgus, et välja reklaamitud “Elite Gala Dinner’il” midagi peale klaasi šampuse ei pakutudki ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Vot selline “dinner” siis!

Pildike meie hotelli õhtusöögist:

Õhtul kui kõhud täis, vahetasime dressid kleitide vastu ja läksime IFBB korraldatud Gala Dinnerile ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Seal autasustati aasta koguarvestuses top 10 bodyfitnessis ja top 10 bikiinifitnessis.

Tagasi reisisime terve esmaspäevase päeva ja jõudsime Tallinna lennujaama tugevalt peale keskkööd ehk põhimõtteliselt juba teisipäeval. Vastas oli meil terve tervituskomitee- aitähh Ott organiseerimast ja Ergole tulemast- väga armas traditsioon mis leidis ära märkimist ka ifbb.com lehel:

https://www.ifbb.com/estonian-team-warm-welcome-after-w

orld-championships/

Esimese asjana ootas mind kodus keefir ja Muhu leib, nõnda me siis istusime, kell pool 2 öösel laua ääres ja sõime koos Erkiga võiga leiba ja jõime keefiri ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Pikalt puhata ei saanudki sest teisipäeval kell 12.00 oli juba Hiltonis EOK korraldatud vastuvõtt II poolaasta medalistidele- Ehk siis saime praktiliselt otse lennukist vastuvõtule minna. 

Ülejäänud nädal (nii palju kui seda alles oli) möödus töö ja puhkamise rütmis- trennist olen nüüd nädala puhanud ja plaanin homme, esmaspäeval, uuesti vaikselt alustada.

Nagu aga juba alguses mainisin, toimus eile Rakveres pidulik aasta lõpetamine- kus EKFL autasustas aasta parimaid.

Olen väga liigutatud sellisest tunnustusest ja õnneks enamus tiitleid läks sinna, kuhu olekski pidanud minema, küll aga jäid mõningate nominatsioonide (ja nende puudumiste puhul) õhku küsimused- et kuidas nii saab? Inimesed on aasta läbi pingutanud ja kokkuvõttes jagatakse “aasta parimate” tiitleid nii nagu jumal juhatab?

Kurb, et ei ole normaalset tulemustel baseeruvat süsteemi vaid korraldakse mingisugune “missvõistlus” kus liikmesklubid saavad oma suva järgi üles seatud nominentide vahel hääletada- kes nende arvates parimad olid. Sellises kohas ei tohiks arvamisteks ruumi olla ja mul on siiralt kahju, et erinevatel põhjustel M. Morozovi peetav tabel “ära kadus”.

Parim klubi hc gym- kas keegi seletaks kuidas? Mitte, et mul midagi HC Gymi vastu oleks aga kui EMV võitis Sparta ja aasta parim mees- ja naissportlane tulevad just Spartast? 

Parim laste fitnessis? Parim treener? Parim Master naistes? Parim kohtunik? Parim naine fitnessis?

Näiteks: meil on 2 võistlejat ja mõlemad toovad MM-lt pronksi ja kohalikel EMV võistlevad nad omavahel- kumb peaks saama “aatsta parima” tiitli? See kes Eestis võitis- oleks ju loogiline? aga ei…  Mulle Endla isiklikult väga meeldib ja mul ei ole Tema kui inimese vastu midagi- asboluutselt vastupidi. Nagu ka teiste inimeste vastu, kes siinkohal ennast puudutatuna võivad tulla. Küll aga on mul väga vastukarva tekkinud olukord, kus segadus alaliidus ja juhatuse pealiskaudne suhtumine on tekitanud lausa piinliku olukorra- sellises kohas ei tohiks küsimus olla meeldimimstes/mitte meeldimistes…. Oleks siis neid küsimusi üks aga seal oli päris mitu asja mis minus küll küsimusi tekitas. Peaks võrdlema ikka EM ja MM tulemusi, lisaks EKV ja EMV tulemused, sinna juurde veel rahvusvahelised IFBB üritused ja alles lõpus tulevad väiksema tähtsusega tiitlid….

Sellises kohas ei tohiks olla kaheti mõistmist või “valimist” – peaks olema kalkuleeritud tulemus. 

Samuti on naljakas, et senini ei ole mingisugust liidupoolset pöördumist EMV tulemuste, protokolli ja korralduse osas- sealgi oli ju päris palju vigu….

Aga noh, kuuldavasti on EKFL “klubide liit” ja sportlane on täiesti asjasse mittepuutuv tegelane- ei tea mida see liit ilma harrastajte-sportalsteta küll teeks? Aga see on vaid minu arvamus….

Aasta parim nais- ja meessportlane

Siinkohal saan aga selle blogi ilmselt “sulgeda” sest olen kahekordselt välja teeninud IFBB Elite Pro kaardi- olen edastanud ka oma taotluse IFBB-le ning kohe kui see kinnitatakse, liigun edasi järgmisesse, pro-liigasse.

Sellest aga juba siis, kui aeg küps!

Seniks aga soovin kõigile mõnusat aasta lõppu ja edukat uut aastat- edu uute sihtide seadmisel ja saavutamisel!

Helena

Diamond Cup Milano- hõbemedal ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Siia on nüüd päris pikk vahe sisse jäänud…. 

Hooajal on mul olnud kombeks peale igat võistlust ikka üks sissekanne teha, nõnda siis seekordki. Peamiselt kuna muul ajal midagi põnevat ei toimugi- sest ega midagi uut ma ju vahepeal ei leiuta- käin ikka trennis ja toitun nagu üks (tõsiselt võetav ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> ) fitness-sportlane toituma peab- mööda joont ja ei midagi “põnevat”…

Võistlus-nädalavahetused on aga natukenegi emotsioonide ja südmuste rikkamad!

Kuigi algselt kui hooaja võsitluseid planeerisin, ei olnud peale Eestikaid ja enne MM plaanis võistelda… Olin valinud võistlused kus on minu pikkuse kategooria (-166cm) ja jagatakse ka Elite Rankingu tabeli punkte. Milano Diamond Cup, mis toimus möödunud nädalavahetusel, ei olnud algsete kirjade järgi kumbki. Suur oli aga mu üllatus, kui üks hetk avastasin, et on nii minu pikkus kui ka elite rankigu punktid antud võistluse juurde tekkinud. Ilmselt oli võistluse vastu esialgu väike huvi ja üritati atraktiivsemaks muuta- no ja õnnestus ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Õnneks leidsin ka võimaluse ja sain võistlema minna. Aegajalt olen siin ka kulutuste poolt puudutanud- üks selline võistlus-nädalavahetus euroopas on ala 800-1000€- nii et see rahusvaheline võistlemine kaugeltki odav lõbu ei ole… (lend u 300, hotell min 2 ööd 250, registreerimistasu 200, grimm 100, maapealne transport…ja tulebki kenakene summa kokku).

Väljalend oli juba reede hommikul 5.50 ja jõudsin Milanosse läbi Riia umbes 12 ajal kohale. Google maps on õnneks tänapäeval juba nii abivalmis, et arvutab kogu teekonna ette ja juhtab kohale- 1,5h lennujaamast hotelli sujus rongi ja metrooga ilma igasuguste vahejuhtumiteta.

Lendasin täitsa üksi ja raha kokkuhoiu mõttes esimest korda vaid käsipagasiga- ütleme nii, et pakkimisega just kaua vaeva ei pidanud nägema- suurt palju ju kaasa ei mahtunud ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Niisama nädalavahetust veeta käsipagasiga ei ole mingi küsimus aga võsitlemisega kaasnevat nodi on üksjagu… Dressid selga, bikiinid, kingad, kõik kosmeetika ja toit kohvrisse ja oligi kõik viimse millimeetrini täis. Siis tuli meelde- et ahaa selline pisiasi nagu vahetusriideid oleks ju ka vaja kohvrisse pakkida ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Kõige suurem mure käsipagasiga lennates ongi just vedelikud- nõnda jäidki näiteks juukselakk ja meigieemaldaja seekord koju, lihtsalt ei olnud pisikesi pudeleid käepärast võtta ja poleks enam mahtunud ka- otsin siis kohapealt uued.

Toiduga tegin ka nii et kogu päeva toit läks praktiliselt kokku pressituna 1 karpi ja mõned näksid juurde- sõin siis jaokaupa karbist. Samuti plaaneerisin õhtusse 2x putru süüa, sest helbed ise mingigrip kotis palju ruumi ei võta. Kotti lisan juba ka soola ja kaneeli ja kookoshelbed nii et hiljem vaja vaid kuum vesi peale kallata.

Kuna olin juba reede keskpäevast kohal sain ilusti ülejäänud aja jalad seinal puhata. Peale varast äratust ja 2 lennureisi muud tegelt ei tahagi teha. ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Kahjuks ei mahtunud käsipagasisse mu tavapärane reisi-apteek (mis on üksjagu mahukas) ja nii kannatasin reedel päris mitu head tundi tugeva peavalu käes. Mingi hetk sain aru, et niisama see üle ei lähe ja hakkasin kaasvõistlejatelt uurima- kellel miskit kaasas on- siinkohal tahaks Reeta ja Andrat tänada kes mõlemad mind aitasid ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Registreerimine, grimm, võistlus ise ja majutus toimus kõik ühe katuse all- see oli küll mugav. Sai ilusti oma toas puhata ja plätudes/hommikumantlis viimasel hetkel liftiga alla korrusele võistlema sõita. 

Kuna mul kedagi kaasas polnud siis kasutasin seekord jälle spray-päevituse teenust. Lava taga oli kahjuks vaid Pro Tan kohal- see kuivab kauem (niiii külm!) ja pärast tuleb suht keeruliselt maha ning sügeleb- kui saaks valida eelistaks iga kell Jan Tana sprayd. Kokkuvõttes hea et üldse midagi oli sest enda grimmimisega veel küll riskida ei julgeks (kuigi tean, et osad eriti osavad saavad ka sellega hakkama). Next level ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Võistlus ise oli nagu Riga Pearl vol 2- venis ja venis. Pidi algselt algama kell 10.00 aga algas vist tund hiljem- minu kategooria oli ajakava punkt nr 90. kokku 117. punktis ehk päris lõpus. Lõpuks saime vist lavale kuskil 21. ajal. Naljakas mõelda et mul läks hommikul uni ära 7.30 ja siis hakkasin juba vaikselt putru sööma ja meikima. Ütleme nii, et kiireks ei läinud ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Vahepeal sai juba isegi söök otsa ja olin sunnitud oma järgmiseks hommikuks kaasa võetud pudru(helbed) ära sööma- sest see päev ei tahtnudki otsa saada ja viimane asi mida ma tahan on tühja kõhu ja energiavaeguses 

lavale minna.

Suutsin vahepeal toas isegi täitsa magama jääda nii et kõhu peal olnud (soe) käsi sulatas grimmi sisse augu. Ups!  Parandati küll ära ja esialgu tundus ok aga nüüd olen vaadanud piltidelt et see auk ikka paistis veits läbi. Nunuh- mis teha, ikka juhtub ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Seekord toimus poolfinaal (11 naist) ja finaal (top 6). Olin esimeses väljakutses ja lõpuks lõpetasin hõbemedaliga. Teadsin Milanosse lennates, et hõbe on maksimum mida sealt võtta on (sest kohal oli ka 3x juuniorite maailmameister, kes juhuslikult pole see hooaeg 166cm kategoorias mitte ühtegi muud medalit võtnud kui vaid kuldseid) siis olin üli-üli rahul ja õnnelik, et just selle maksimumi ka realiseerisin.

Mis peamine, hea oli peale 4 nädala pikkust pausi jälle lavale saada, nö soojendus enne MM teha. Sain ära katsetada oma uued punased bikiinid ja i-walki lihvida. Tulin seekord lavalt maha sellise tundega, et poleks midagi muutnud ja kõik sujus enda hinnangul hästi- mida muud tahta!

Pildid on seekord suht kehvad kuna hotellis oli väga kehv valgus- pime ja kollane. Aga noh, parem kui mittemidagi…

Kuna õhtu oli juba päris hiline (u 22.30) kui tuppa jõudsin siis kaasa võetud kleit ja kontsad jäidki kohvrisse (nende jaoks ikka ruumi oli ) – tellisin kiirelt tuppa õhtusöögi ja jäin tubaseks. Ausaltöeldes peale pikka ja väsitavat võistluspäeva pole midagi paremat kui ennast puhtaks küürida ja mõnusate jahedate linade vahele keerata ja head paremat endale lubada.

Seekord koosnes õhtusöök peaasjalikult vaid valgust ja rasvast, erilist süsivesikute orgiat võistlusele ei järgnenud. ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Päev otsa olin juba ju süsivesikute peal tiksunud ka (2 putru, riisigaletid, kuivatatud banaan ja rosinad jne).

Tellisin mozzarella-salati ja suitsulõhe salati (mis kohale jõudes oli küll rohekm 0,5kg kala ja 2 rohelist lehte ) Aga ega ma ei kurtnud! 

Hommikul ma ju kaua magada ei oska- olin juba 6.30 jõusaalis kardiot tegemas ja peale seda tegin hommikusöögi lauas “südame kõvaks” (3/4 valikust olid koogid, saiad, pannkoogid) … silmas pidades oma järgmisi (kõige tähtsamaid eesmärke)  sukeldusin koheselt tagasi oma rutiini ja trackimise lihtsustamiseks valisin “igavad” keedumunad ja värske salati. ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Ütleme nii, et tasus tagasihoidlik olla- jõudsin koju tagasi pühapäeva õhtul ning täna, esmaspäeval, ärkasin kilo kergemana kui minnes- mida veel tahta kui käia nädalavahetusel Milanos võistlemas- noppida hõbemedal ja jõuda koju tagasi, paremas vormis kui minnes- seda kõike 6 päeva enne MM ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Täna tegin kergelt alakeha läbi, homme ülakeha, kolmapäeval puhkan, neljapäeval kogu keha ja reede hommikul ongi juba jälle minek.

Ausaltöeldes on tunne jälle nii hea, et jaksaks kauemgi dieeti pidada, kui nädala. Eks see medal mõjus jälle omamoodi motivatsioonisüstina. Kuigi olegm ausad- ega peale MM dieet läbi ei saa vaid algab tagurpidi dieet- viimane asi mida ma tahan on esimese 3 nädalaga “põrsastuda” ja siis ülejäänud pool aastat ennast max ebamugavalt tunda. Olen olnud viimasest 18 kuust ala 16 kalori defitsiidis mis tähendab, et pean väga hoolikalt planeerima, kuidas ja kui kiiresti oma kaloraaziga jälle üles liikuda. Ja see on üks offseasoni põhi eesmärkidest (keha kujundamise kõrval) -saada ainevahetus võimalikult hästi tööle, päevane kaloraaz ülese, ilma üleliigset rasva peale korjamata. Aga sellest juba nädala pärast…

Praegu veel #6days out- reedel lend ja pühapäeval minu võistlus. 

Palju edu kogu koondisele kes kõik lõpusirgel- enam pole palju jäänud ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Milano oli edukas kõikidele Eesti bikinii fitnessi sportlastele- top6 kohad kõigil ja samuti terve medalite komplekt ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Siit näha finaali: