Gymaholic

Nädalavahetusel käisin Tartus. Nautisin pikka nädalavahetust, tähistasin Volbrit ja tegin trenni. Käisime Tarosega A Le Coq spordimajas jalga tegemas. Tutvusin huvitava kavaga, kus olid sees sellised harjutused, mida ma pole kunagi enda jalapäeval teinud, näiteks Jeffersoni kükid, reie lähendajad. Alustasime õnneks traditsioonilisest kükist, mis õnnestus tänu kükipuuri puudumisele suurepäraselt – kükipuuri puudumine tekitas psühholoogilise efekti, mis sundis üles tulema, muidu olekski kangi alla jäänud. Nii kükkisin ma lõpus tavalise kolme korduse asemel kuus korda ning Taavigi pani rohkem kettaid kangile.

Esimene katse teha Jeffersoni kükki

Taavi lasi endas looma välja

Naised saunas räägivad, et trenn ei lähe muidu kirja, kui selfiet pole teinud

Pärast trenni külastasin füsiot, kes mind jälle tagasi inimeseks üritas muuta.

Seekordne Tartu külastus oli omamoodi meeldejääv ning jään ootama 23. kuupäeva, mil uuesti Tartupoole kihutada saan. Väike mõte on ka Fitness5 Tartu etapist osa võtta…. elame näeme

Tere!

25. aprillil käisime käesurujatega Rootsis Norbergis võistlemas. Toimusid supermatšid ehk igaüks sai endale ühe vastase, kellega suruti 5x mõlema käega – kes kõige rohkem maha surus, võitis. Sain endale kõva vastase, kes on varem Euroopa Meistrivõistlustel saanud IX koha, Rootsi Golden Arm võistlustel II koha ja Rootsi meistrivõistlustel pro klassis II koha. Naised saunas rääkisid, et ta olevat Rootsi neljas käsi. Ühesõnaga päris kõva vastane tulemuste järgi. Matšid olid mul temaga alguses väga tasavägised, kogu aeg oli tunne, et nüüd surun ta käe maha ning ei ole ta nii tugev midagi. Miks ma siiski kaotasin? Ta oli minust päris palju lühem ja setõttu ei osanud ma õiget stardipositsiooni võtta. Kui ma oleks õige asendiga alustanud, oleksin ma ta 10 korda järjest maha surunud ka. Juba stardi alguses ei saanud ma oma rannet sirgeks ja nii mu võidud läksidki. Võistluste lõpus kutsusid kohtunikud mu enda juurde, rääkisid, milline mu stardiasend oleks võinud olla ning lisasid, et ma olen päris tugev ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Nüüd ei jää muud üle, kui oma vigadest õppida, harjutada õiget stardipositsiooni, rannet veel treenida ja järgmine kord vastase käsi maha suruda.

Kokkvõttes oli meie Rootsi reis väga vahva! Loksusime laevaga Rootsi. Teel sinna valmistasime end vaimselt ette. Siin näide, kuidas Aldo end võistlusteks vaimselt valmis pani.

Järgmisel hommikul autot käivitades ütles auto: “transmission malfunction”. Diiselmootori ja automaatkäigukastiga Ford ei tahtnud meil Rootsis käike vahetada. Nii sõitsime me esimese käiguga Kesk-Rootsi. Teepeal hakkas auto imelikku häält tegema, seejärel suitsema ning salongi huvitavat aroomi tootma. Lõpuks ei julenud me teepeal autot enam kordagi välja lülitada, kuna kartsime, et enam ta käima ei lähe. Teepeal mõtlesime erinevaid versioone, kas ja kuidas me üldse Stockholmi tagasi jõuame. Meil oli aega võistluspaigal olla vaid 2 tundi, et seejärel 2 tunniga laevale tagasi jõuda. Kaalusime pukseerimist, kellegi teise autoga tagasisõitmist, Rootsi jäämist…. Vahepeal mõtlesime, kas ikka elusalt kohale jõuame… ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Võistluspaika jõudsime hilinemisega ning selleks ajaks tegi vaene Ford juba traktorihäält, roolivõim puudus, ABS, airbag ja kõik muud tuled põlesid ning auto enam käima ei läinud.

Võistluste lõppedes sõidutati meid kahe autoga tagasi Stockholmi. Oma auto jätsime sinna, kus ta seisma jäi. Ma sõitsin Rootsi käesurumisliidu presidendiga tagasi – keskmine kiirus oli 140kh/h ning me jõudsime 10 minutit enne laeva väljumist sadamasse. Väravaid läbides kuulsime, et me oleme viimased, kes laevale pääsevad. Meie ülejäänud käesurujad olid alles autoga Stockholmi ummikus. Üritasin oma lolli jutuga töötajaid kinni hoida, kuid kapteni poolt tuli käsk uksed sulgeda ja sõitma hakata. Helistasin teistele ja teatasin häid uudised: “Te ei pea enam kiirustama,” ja halbu uudised: “te jääte Rootsi”. Viimasel minutil lubas kapten siiski viimased matsid laevapeale. Nad tormasid pea ees laevapeale, viskasid kotid laiali ja viskusid ise kõhuli maha. Minuti pärast tuli ühelt vaevu üle huulte sõna “vett….”. Seejärel: “Ma pole veel kunagi nii kiiresti jooksnud…”.

Õnnelik lõpp: kõik jõudsime laevale ja vaid Ford jäi õnnetult Rootsi põõsaste vahele.

Tervist!

Vahepeal on olnud väga sõge periood: ülikooli oli vaja esitada oma uurimistöö, mistõttu jäi päris palju unetunde vahele, päevas pidin andma 2-3 rühmatrenni, lisaks nõudsid mu käed pidevat hooldust, kuna nad ei tahtnud ära taastuda. Kui kõigest sellest oli vaja eemale saada, treenisin jõusaalis jalga. Korraks nautisin ka rühmatrenni kellegi teise juhendamisel – külastasin spordiklubi Fresh ning üle mitme aasta tegin bodypumpi.

Laupäeval olin Tartus võistlustel ning väga vahva oli! Seekord ei käinud ma võistlustel mitte pealtvaatajana, vaid olin peakohtuniku abi. Proovisin ka omaks lõbuks võistlejaid hinnata ning lõpuks tulemusi võrreldes ei erinenudki need oluliselt rahvusvaheliste kohtunike hinnetest. Sain lähema ülevaate, kuidas võistluste korralduslik pool üldse käib ning tuleb mainida, et väga hea tööga saadi hakkama. Kiidan ka omalt poolt kõiki ning soovin teile palju motivatsiooni ka järgmiste ürituste korraldamiseks! ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Nalja sai samuti palju! Kellel polnud pükse, kellel grimmi, kellel grimmeerijat, kellel oli grimm, aga roheline… ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Lõpuks laabus kõik siiski hästi ning keegi püksteta ega rohelise Shrekina lavale ei läinud.

Icon Fiti tooted olid ka degusteerimisel ning sai ka üks kohustuslik pilt Icon Fiti tiimist tehtud.

Kuidas naised kätt suruvad?

Lisan paar videot võistlustest.

Esimeses videos saab muuhulgas näha minu rasket võitlust soomlannaga, kellega ma kolm korda järjest suruma pidin. Esimesel katsel tegi soomlanna vea – küünarnukk. Teisel katsel lasime käed lahti ja kolmandal korral seoti meie käed.

Teises videos on parema käega surumine. Siin võite silmaga hinnata, mitu mind oleks vaja, et esikoha võitnud lätlannaga samasse kaaluklassi mahtuda ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Käed siiamaani taastuvad võistlustest. Arvatavasti treenin sel nädalal ainult jalga ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Uued võistlused juba aprillis Rootsis!

Aeg on läinud hämmastava kiirusega ja juba laupäeval toimuvad võistlused!

Tulge kaasa elama või minuga kätt proovima! ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Et ma ikka enne võistlusi kahe jalaga maa peal püsiks, sai vahepeal üks mahe jalatrenn koos Metsaviiruga tehtud ja ka pilti võetud.

Soojenduseks oli TRX Suspension rühmatreening, mida juhendan. Väga mõnus on pärast seda kohe kangi alla joosta. Kord tegin ka vastupidi – jalatrenn enne ja siis rühmatrenn… Never again!

Kükk läheb iga trenniga aina kergemaks ja peaaegu igas jalatrennis suudan end positiivselt üllatada. Hetkel naudin head minekut ja purustan isiklikke rekordeid.

Mu lemmikharjutus – sirgete jalgadega tõmme

Ja kui trenni lõpuks jalad enam ei kanna…

Ma küsiks, et kas on midagi, millega Sa ei tegeleks? ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Susie-Ann, tubli ja motiveeriv Eesti naine oled ja loodan, et see blogi saab siin väga akiivseks ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kes teeb, see jõuab ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Aitäh, Kaisa! (:

Millega ma veel tegelenud ei ole, on võitluskunstid. Plaanin needki ära proovida.

Kas sa testisid jõusaale ja kirjutasid arvustusi nende kohta?

Jah, siin Fitnessi foorumis sai nendest kirjutatud.