Gymaholic
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Aitäh ilusate sõnade eest
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Käesurumisvõtteid õpetan hea meelega ning blogimist jätkan samuti siin. Elu hakkab nüüd veel rohkem spordi ümber keerlema ning kui võimalik ja lubatakse, võtan IconFiti ka endaga kaasa – seega põhjust, miks blogimine siin lõpetada, vast ei ole.
Nüüd, kui lähedastele on uudis teatavaks tehtud ja lepingud allkirjastatud, saan ka siin teatavaks teha, et kolin taas Eestist minema. Seekord üheotsa piletiga.
Tutvuse kaudu sain Saksamaale spordiklubisse personaaltreeneriks.
See uudis tuli väga ootamatult – mulle helistati ja öeldi, et oktoobrist on mind vaja. Ütlesin neile, et pean 31. oktoobril tulema Eesti meistriks käesurumises ning enne novembrit ma tulla ei saa. Nad kiitsid mu pühendumuse heaks ning alustan novembris.
Nii nagu kõik halb tuleb korraga, tuleb ka kõik hea korraga ning üpris kahju on praegusel ajal Eestist ära minna. Oleks selline pakkumine tulnud suvel, kus mu elu oli segane, kirju ja kohati tühi, ei oleks mu süda nii raske olnud.
Teisalt olen ma väga õnnelik, kuna Saksamaale unistasin ma nende kahe Eestis elatud aastate jooksul tagasi kolida ning treeneritööd meeldib mulle palju rohkem teha kui oma erialast tööd. Seega win-win. Igal asjal on omad plussid ja miinused. Üritan ka praegu asja rohkem positiivsest küljest vaadata ning lohutada end sellega, et jõulupuhkuse veedan Eestis ning mõni nädalavahetus Eestis veeta, on vaid raha küsimus.
Ehk õnnestub mul ka Saksamaal mõned käesurujad leida, kellega koos treenida ning võib-olla ka mõni võistlev sportlane, kellega koos poseerida, sest oma lavaplaane ei taha ma veel maha matta.
Katseaeg on 3 kuud ning ehk olen juba vähem kui kolme kuu pärast kohviga oma kodu ukse taga
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Elame näeme
Tere!
Sügisesed külmad ilmad on alanud väga mõnusalt.
Laupäeval toimusid Telliskivi Koduklubis lahtiste uste päevad, kus degusteerisin IconFiti Fitness Shake’i ja Whey Protein 80. Samuti tutvustasin rahvale TRX Suspensiot treeningut.
Veel viimaseid ilusaid ilmasid olen nautinud kas tsikliga sõites või ratsutades.
Lisaks ei puudu ka jõusaalitreeningud. Trenni lõppu tegin kord kõhtu, millest ühe seeria filmisin üles.
Seoses 31. oktoobril toimuvate käesurumisvõistlustega proovin erinevaid põnevaid harjutusi sõrmedele, randmetele, kätele. Viimases trennis üritasin ketast keerutada.
Tere kõigile!
Ma tahan kõigile jagada oma rõõmu! Ma saan kükkida!
Jalaluumurd paraneb jõudsalt ning selle nädala jalatrennis sain jälle tiba suurema raskusega kükkida. Sellenädalaseks raskuseks sai 60 kilo. Suurendan raskust väikeste sammukestega, et jõuaksin tagasi oma rajale.
Väljaasted veel nii kiiresti ei arene, kuna varvastel ma lisaraskust veel kanda ei saa. Käärkükki kannatas 30 kilose kangiga teha, 40 kilo oli jalale juba liig. Kodus harjutan tasakesi alles varvastel käimist.
Viimane jalatrenn oli esimene jalatrenn üle pika, pärast mida ma ei longanud ega valutanud oma jalga. Valutu jalatrenn on üks asi, mis mind õnnelikuks teeb
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Rinnalt surumisega sama teema- viimases trennis surusin veidi üle oma soojendusraskuse ja liigun tibusammukeste kaupa ülespoole, kuna õlad siiski 100% terved ei ole. Trenni kannatab teha, kuid käsi täiesti selja taha veel väänata ei saa.
Lisaks jõusaalis treenimisele olen ka klubikaaslastega kätt surunud. Ühised lauatrennid mööduvad lõbusalt ning valmistumine 31. oktoobril toimuvateks I Eesti Meistrivõistusteks käesurumises on täies hoos. Meie võistlused toimuvad koos Innar Mardo memoriaaliga Salme Kultuurikeskuses. Kaasa on võimalik lüüa kõigil huvilistel! Ei pea olema eelnevalt meie trennides käinud. Kui jõudu ja tahtmist on, siis muu pole oluline. Oluline on vaid eelregistreerimine, mida saab teha siin.
Samuti on valmis meie promovideo. Head vaatamist!
Olge terved!
Tervitus!
Laupäeval tegin käesurumist. Proovisin, palju mu õlad kannatavad. Näib, et kõik liigub paremuse poole – surudes valu polnud.
Trenni tegime seekord kaunis looduses – vedasime laua õue ja hakkasime möllama. Poole trenni pealt liitus meiega ka sõna otses mõttes “mees metsast”. Äsja lõppenud maratonilt vantsis koju vahva maratoonlane, kes tegi oma raske päeva lõpuks meiega paar kiiremat surumist.
Täie hooga on käimas esimeste Eesti Meistrivõistluste korraldamine käesurumises! Planeeritud on need oktoobrikuu lõppu. Seega kõigil huvilistel on võimalus tulla vaatama ja miks mitte ka ise osalema!
See tähendab, et mul on poolteist kuud aega, et end mitte rohkem ära lõhkuda.
Täna tegin üle pika aja rinnalt surumist. Surusin tillukeste raskustega ja tegin pikki seeriaid ning seekord raskust üle 35 kilo ei tõstnudki. Veidi õnnetu oli suruda väiksema raskusega kui oma tavaline soojendusraskus…
Õlad jäid terveks ning trenni lõpus panin rohkem rõhku randme treenimisele.
Õlgade parandamise nimel söön rohkem kala, teen õhtuti õlgadele füsio poolt ettenäidatud harjutusi ja määrin hobusegeeli. Viimasesse mul küll eriti usku ei ole, aga kuna geel on olemas, siis ega hullemaks see enam asja ei tee.
Tere!
Eilne hommik algas füsio külastusega, kellele ma annaks hüüdnimeks esimene-mees-kes-mind-karjuma-paneb aka Indrek Lätt. Ukse taga oodates ei osanud ma arvatagi, mis mind seekord ees ootab. Alustasime jalalabaprobleemiga: avasime, et ma suuda haigel jalal varbaid pinges hoida ega korralikult liigutada. Varvastes mitte mingisugust pidamist ei olnud. Seejärel tegi ta mõned raksud, ma karjusin paar sekundit, ütlesin kaks inetut sõna ja jalg hakkas tööle. Olgu märgitud, et see oli esimene kord üle väga väga pika aja, kus ma valust karjusin. Samuti ei teadnud ma, et ma nii koledaid sõnu oskan kõva häälega välja öelda. Seejärel sain normaalselt varbaid liigutada ja isegi päkkadele tõusta!
Õlad tehti ka korda. Nüüd saan ilma suurema vaevata seljakotti selga ja pusad seljast ära. Seega lootust on, et saan oktoobris käesurumisvõistlustest osa võtta. Jee!
Mis kogu selle loo naljakaks teeb, on see, et pärastlõunal selgusid minu paar päeva tagasi tehtud teistkordsed röntgenpildid jalast. Tulemuseks on luumurd. Luumurru tähistamiseks tegin jõusaalis kerge jalapäeva. Võtsin rahulikult. Tegin kerge küki, sirgete jalgadega jõutõmbe ja veidi tilu-lilu. Samuti tähistasin oma õlgade valutut liikuvust kergete lendamiste ja muude õlaharjutustega.
Pärast trenni kiitsin end šokolaadimaitselise hydro wheyga ja kodus lisasin kohupiima hulka veel väikese koguse banaanimaitselist diet proteini ka.
Mis saab minu jalast edasi? Kas luumurruga kükkimine võib osutuda saatuslikuks? Või mõjub kükk hoopis tervendavalt? Sellest kõigest juba järgmisel korral….
Senikaua naudin valuvaigistivaba elu
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Tervitus!
Eelmine nädal oli harivalt sportlik.
Nädala esimese poole veetsin Tartus, kus käisin täiendkursustel. Õppisin rühti parandama ja lihaskorsetti tugevdama ning sporti turundama. Seda kõike ikka selleks, et sõprade ja klientide treeningud põnevamaks ja uuenduslikumaks teha ning ka enda treeningutesse vaheldust tuua. Koolituselt sain teada enda jaoks palju uusi harjutusi, millega nüüd oma kuuspakki ehitama hakata. Igavaid harjutusi enam tegema ei pea.
Ühes surumistrennis suutsin end vigastada – seekord läksid õlad. Ilmselt pole tõsine vigastus, kuna kogu aeg tunda ei anna. Hoian külmakotti peal ja määrin külmageeliga. Samuti, jalg mul paranenud ei ole. Õnnetusest on möödas juba 1 kuu, kuid jalg endiselt valutab, on kergelt sinakas ja tursunud. Jalale astuda kannatab, aga liigutada, käia või joosta mitte. Ma kardan, et äkki on vesi jalas, kuna jalg näeb hirmus kahtlane välja. Sõbrad soovitavad mul jooma hakata – viib vedeliku kehast välja. Perearsti sõnul aitab vaid haigusleht.
Käesurumisvõistlused toimuvad umbes kuu aja pärast, aga mina istun külmakottide kuhja all. Eks näis, mis võistlemisplaanidest üldse saab. Läbi valu ma end lõhkuda ei kavatse.
Saangi nüüd vaid ühel jalal kükke teha ja kerelihaseid treenida nii, nagu koolitustel õpetati.
Lisan pildi ühest väheolulisest “õnnetusjuhtumist”, mis vahepeal Spartas aset leidis. Kodus mitte järele proovida.
šokolaadimaitseline hydro whey 80 – minu lemmik trennijärgne sheik.
Tere,
eelmisel nädalal toimusid Hiiumaa Rammumehe võistlused Sõrus. Sõitsin ka selleks ajaks Hiiumaale puhkama ning vaatasin, kuidas saarel jõudu proovitakse.
Esimeseks alaks oli sangpommi rebimine/tõukamine. Meeste sangpommid sain maast lahti küll, kuid ise vehkisin 13 kiloste soojendusraskustega.
Teiseks alaks oli 20 kg-se ankru hoidmine ees. Minu ajaks oli 17.2 sekundit, mis oli veidi üle poole meeste tulemusest – 30 sekundit. Parim meeste aeg oli 1 minut.
Kolmandaks alaks oli rinnalt surumine 120 kg-se kangiga. Tugevamad mehed vibutasid seda nagu tühja kangi. Mina vehkisin 60 kilosega.
Neljandaks oli rahnude kandmine eemalasuvatele tünnidele. Ühtegi rahnu ma maast lahti ei tõstnud, kuid kui kohtunikel oli tarvis abi rahnude tagasiviimisega stardijoone taha, olin ma ainuke vabatahtlik aitamaks. Kohtunik hõiskas mikrofoni, et tugevamad mehed publikust appi tuleksid, kuid keegi ei liigutanud. Seejärel küsiti, et ehk on tugevamaid naisi. Hüppasin püsti ja jooksin kivikesi veeretama. Kohtunikud kiitsid mind ning lisasid, et vanasti olevat sellised tugevad naised Hiiumaal hinnas olnud. Tiit Madalvee küsis seepeale, et ega ma anaboolseid tarvita. Naersin ning ütlesin, et mulle meeldib jäätist süüa.
Viimaseks alaks oli vankri vedamine, kuid selle lõhkus esimene võistleja ära. Üks kohalik pakkus välja, et rammumehed võiksid tema bussi vedada. Esimesed võistlejad vedasid bussi rattalaagrid ilusasti veerema nii, et enne viimast võistlejat veeres buss stardijoone taha palju hõlpsamalt kui enne.
Et keegi nüüd valesti aru ei saaks, siis võistlemas ma seal ei käinud
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Olin aktiivne pealtvaataja, kes suurest uudishimust tahtis oma jõudu proovile panna.
Aeroobset treeningut tegin Hiiumaal mossega. Ma olevat esimene naine vähemalt viimase 30 aasta jooksul, kes selle autoga kihutas.
Elu on seiklus, eriti mossega.
Rõõm uut kirjutajat siin näha!
Vahva, et sulle mu hommikuvõimlemine FitCampis meeldis
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Palju jõudu ja edu ning jään retsepte ootamaEile tegin augustikuu esimese jalatrenni. Kavasse võtsin kõik harjutused peale väljaastete, kuna neid ei saa üldse teha. Kükki suutsin teha 4 seeriat 50 kiloga, rohkem jalg ei kannatanud. Ülejäänud harjutused püüdsin teha sellised, kus ei peaks jalale toetuma ehk jäin masinate peale. Nauditav jalatrenn ei olnud, kuna lemmikharjutus, sirgete jalgadega jõutõmme, jäi tegemata. Peale trenni siiski lonkasin, kuid kahjuks polnud see lihasvalu.
Rääkides vahvatest asjadest, siis nädalavahetusel käisin Hiiumaal. Jõusaalitrenni ma ei teinud, tegelesin adrenaliinirohkete tegevustega – käisin lendamas ja sõitsin mööda saart ringi. Ühtlasi sain õnnetusest tingitud sõiduhirmust üle.
Tere!
Viimane suvekuu on alanud hoopis teisiti, kui arvata oskasin. Trenni korralikult teinud ei ole – jalapäevad jätan kõik vahele, kuna väikese õnnetuse tagajärjel ei saa ma veel korralikult kõndida. Loodan kiiresti paraneda ja õige pea endale jalad taas alla saada, et kang turjale võtta. Eile käisin üle pika aja Spartas. Vigasena tundus jõusaal ikka palju suurem kui tavaliselt.
Samuti, alustasin mõni aeg tagasi dieediga. See, kas ma ka lavale end näitama lähen, selgub hiljem, kuid mõnel hommikul kell 4 võib mind leida vannitoast enda kõhulihast imetlemast.
Magustoiduks maitsesin uut IconFiti toodet – metsmaasikamaitseline Fitness Shake’i.
Uskumatult hästi maitses. IconFiti maasikamaitselised tooted on siiani ainsad omataolised, mida süüa suudan. Soovitan proovida! Ise proovisin alustuseks 25g pulbrit, kust sain 84 kcal ning 10g valku ja süsivesikuid. Järgmine kord proovin järele, kas 55grammine kogus kõhu ära täidab.
Elame näeme
Tere!
Viimase aja sportlike tegevuste tähthetkedeks on olnud FitCamp Orissaares ja jalatrenn Tartus MV Spordiklubis.
FitCampi kohta ma pikemalt midagi kirjutama ei hakka, kuna kogu jutu ja vahva pildimaterjali leiab foorumist vastava teema alt. Väga tore oli nagu ka eelmisel aastal ning jääme ootama uut laagrit.
Selle nädala esimese poole veetsin Tartu maakonnas.
Vaatasin sõbra auto värvi kuivamas….
… ja paigaldasin enda autole uued tuleklaasid.
Jalatrenni vahele ei jätnud. Külastasin esimest korda MV Spordiklubi. Vinge retro jõusaal oli.
Vahelduseks tegin ühe jala kükke sangpommi sangal, seejärel võtsin sangpommi kätte ja tegin lisaraskusega ühejala kükke. Nüüd on lihased valusad – järelikult töötas.
Tere!
Jõudsin üle pika aja taas arvuti taha ja kirjutan nüüd veidi Riga Open käesurumisvõistlustest.
Võistlused algasid positiivselt – võistlesin -65 kg klassis.
Edasine ei olnud aga nii positiivne. Esiteks, mu energiatase oli väga madal. Teiseks, vastased valiti korraldajate poolt näo järgi. Surusin vaid kolme võistlejaga – suurte tugevate naistega, keda kõik kartsid. Nõrkade lätlastega, kelle kevadel maha surusin, ma võistleda ei saanud. Sain kaks võitu kuuest. Abiks ikka.
Üks võidukas video ka.
Võistluste ajal tõmbasid kõik nuuskpiiritust. Isegi pärast viga, kui tuli kohe teist korda suruma hakata. Ebaeetiliseks nuuskpiirituse kasutamist kohtuniku ees ei loetud. See oli korralik ajakulu ja täielik tsirkus.
Kui surumised surutud, jäin keset võistlusplatsi magama. Ilmselgelt oli kaaluklassi mahutamine mind ära kurnanud.
Ärkasin, kui teised lahkuma hakkasid. Erik tegi nalja: “Susie! Sa magasid nii kaua, et sul on lausa tossud jalast varastatud!” Suure ehmatusega hüppasin püsti, vaatasin oma jalgu ning mõneks sekundiks jooksis juhe kokku – tossud olid ju jalas.
Riiast tõime ära ühe medali – Koit sai hõbeda!
Tagasiteel nautisime idüllilist loodust, kus ühelpool päike, meri, hobused, teiselpool vikerkaar ning taamal tume taevas.
