Eleri

Mina nt ei suutnud kaua LCHF stiili viljeleda

Kõige raskem ongi sealt sõltuvusest vabaneda ja surnud punktist üle saada, peale seda ei ole enam mitte midagi keerulist.

Olen siin pikemalt vaaginud selle üle, kuidas oma blogi taaselustada. Vabandan juba ette ära liigse emotsionaalsuse eest.
Antud hetkel tegelikult polegi seda nii keeruline teha, sest teatavas mõttes olen oma elus läbinud “taassünni”. Kui välja arvata tavalised hüpped elus (ülikooli minek jne), siis kõige olulisemaks muutuseks oma elus võin pidada toitumise kardinaalset muutmist- puuviljadest said marjad, kartulitest erinevad seemned/pähklid, kanalihast sealiha ja punane kala, hommikupudrust muna peekoni või juustuga. Kokkuvõttes on tegu elustiiliga, mida tunneme nime all LCHF ehk low carb, high fat ehk ei rasvumisele.

Alustaks peamisest- olen oma elus väga palju maadelnud oma rasvaprotsendiga. Üheltpoolt on olukord, kus see lihtsalt ei alane nii kiirelt, teisalt olen liiga laisk, et karpidega päevad läbi mässata, iga õhtu süüa teha ja oma toitu kaaluda. On perioode, kus ma olen seda teinud ning selle tulemusena kaotanud väga palju kaalu. Mingi hetk see kaal ei langenud enam. Võibolla oli asi stressis, ehk ka väheses aeroobses treeningus, kuid kaua ei jaksa inimene pingutada millegi nimel, kui ei tule mingeid tulemusi. Nii minagi. Päev-päevalt sõin vähem, sooja toitu enam üldse ei tahtnud, kuna see tegi kõhu vastikult täis (koos soolestiku täitumisest tingitud kaalutõusuga). See kõik tekitas stressi. Oli päevi, kus ma sõin paki beebiporgandeid, mõni päev ainult ühe batooni. Siinkohal ei hakkaks mainimagi kui väike mul paaril nädalal nädala keskmine kaloraaž oli. Ja ausaltöeldes ma ei tea mis mind selleni viis. Ma ju tean kuidas on õige toituda ja kuidas vale. Aga kõige hullem selle juures oli see, et kaal ei langenud (kui mitte arvestada vee ja soolestiku arvelt tingitud langust). Kui mõni päev sattus et sõin veidi rohkem, siis pärast söögi oli süda paha ja ei jäänud muud üle kui näpud kurku.

Peaaegu keegi ei märganud seda kõike mis minuga toimus. Olen ilmselt hea näitleja ja ei viibi ka oma lähedastega väga palju koos, aga abi tuli sealt, kust ma seda kõige vähem oodata oskasin- inimeselt kellega ma ei räägi palju aga näen tihti. Lihtsalt mõne inimesega pole vaja rääkidagi selleks, et omavahel suheldud saaks ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Koostöös asjatundjatega leidsime üles probleemid ja nendele ka lahendused.

Nüüd jõudis kätte hetk, kus oli vaja tasapisi hakata sööma. Algul proovisin süüa natuke- 2 korda päevas aga mitte süsivesikuid. See osutus ääretult suureks katsumuseks. Täiesti lootusetu.

Meeleheitlik sissekanne päevikusse:
15.märts

Hommikusöök (kell 12.00)
3 muna, 70g juustu
Mul on süda paha. Halb on isegi vaadata seda muna. Eriti halb näeb välja see munakollane. Seda oli päris keeruline süüa, muna juustuga on olnud alati mu üks lemmiktoitudest, kuid üle pika aja seda süües tundub see liiga rammus või kuidagi liiga palju. Neel ei tööta

Üle poole tunni võttis aega selle söömine. Kõht sai liialt täis ja pärast oli väga halb olla.

Üleüldse oli alguses raske süüa. Eriti hommikusööke – muna ja peekonit, muna ja juustu, kohupiima vahukoore ja marjadega, pähkleid igalepoole otsa. Õhtul rasvast liha/kala, köögivilju. Trenni päevadel natuke tatart või kinoasid. Isu söögi järele hakkas tekkima kusagil peale esimest nädalat ja siis ka magusaisu, kuid see kestis mõne päeva. Aga siis oli seda väga palju.

Kõige raskem osa oli teise nädala lõpp, kolmanda algus- mega peavalud. Ostsin vist oma elu esimesed valuvaigistid. Krõbistasin neid ikka mitu tükki päevas. Värisemine lihtsalt “lampi”, samuti külm higi, mis ei lõhnanud just kuigi paremini. Süda peksis, pea käis ringi, ärritusin väga kergelt. Palavikku ei olnud ja mingit haigust ka nagu mitte. Päev päevalt tundsin vähem peavalu ja mingi hetk ei tundnud enam üldse. Kõik nähud kadusid. Ma ei saa 100% öelda et see oli sellega seoses, aga pigem arvan et oli. Kui olen lugenud võõrutusnähtude kohta, siis kõik see oli nii täpselt sama. Tundub, et tegu oli süsivesiku võõrutusnähtudega.

Kusagil kolmanda nädala lõpuks oli kõik super, nii nagu peab- kehakaalu normaalne langus, ümbermõõtude vähenemine, hea tuju, palju energiat, hea enesetunne. Kui viimased aasta olen treeninud nii nagu tuju on (mida eriti ei ole), siis sellest hetkest tundsin seda jõusaalimineku nälga.

Sissekanne päevikust:
7. aprill
Kell kümme õhtul
MIS ASI see oli täna? Kohe kui astusin riietusruumi uksest välja jõusaali, tundsin seda testosterooni (higi) haisu. Iga jumala kord jõusaali minnes ma kirun seda, et mul nii terav lõhnataju on. Seekord pean oma arenenud nina tänama, sel korral ma nautisin igat hingetõmmet sellest. Kogu minu keha läks täis püha härga- VALMIS LAMMUTAMA. Ja ma lammutasin. Mis sest et vaimselt ma liigutasin suuremaid numbreid kui füüsiliselt. Aga mul on energiat. Ma olen õnnelik! Mul on õnnepisarad!

Ilmselt toimus sel hetkel mingi murdepunkt. Ma tundsin ennast paremini kui kunagi varem. Just nii nagu mind oli enne selle elustiiliga alustamist hoiatatud. Jah, LCHF on minu elustiil. Mulle meeldib võtta õhtuti üks suur rasvane ribi ja järada seda. Sellega oli raske harjuda kuid raskem veel saab olema ümber harjumine.

Mis mulle meeldib LCHF juures kõige enam?
Ma saan süüa päris toitu nii palju kui soovin ja samal ajal alandan oma kaalu.
Ma saan süüa väljas- igalt poolt saab sealiha, kala, kana juustuga ja köögivilju, omletti
Ma söön siis kui olen näljane, mitte siis kui on söögiaeg

Põhilised toidud
Liha- sealiha, kana (nahaga)
Muna
Kala- eriti punane kala, heerinas
Piimatooted- juust, türgi jogurt, vahukoor, hapukoor,
Köögiviljad- oliivid, kapsas, brokoli, spinat, paprika, tomat
Marjad- metsmustikad, sõstrad, astelpaju
Pähklid/seemned
Kohv, vesi, tee
Süsivesikuid päevas max 30g

Kellel rohkem huvi, siis info kuidas toituda jne. LCHF-for-beginners-in-estonian-1.doc