Eleri

Kohtunikud on valmis

Ajakava nihkus tund edasi ehk siis Eesti aja järgi kell 5 lähevad klassikud peale.

Poisid on hetkel lava taga ja hakkasid grimmima. Mina hindan täna meeste klassika katte. Siin on nii et pannakse kokku 6 paneeli ja siis vahetult enne võistlust, igal hommikul, antakse teada kes mis kategooriaid hindab. Natalja on kõik päevad hommikust õhtuni kontsadega ja pintsakuga laval, ei kujuta ettegi ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Nii sees kui ka sees on ulme palav ja lämbe.

Tüdrukud müttavad ringi- kes Madridis, kes basseini ääres.

Sparta etapi galerii:

http://gallery.fitness.ee/main.php?g2_itemId=599039

Kui siin juba avameelseks läks, siis mõtlesin et kirjutan sellest kuidas mina seda kõike näen.

Üks asi on seda kirjutada, teine asi on seda lugeda aga hoopis kolmas asi on seda kõrvalt näha kui sa inimesest hoolid nii äärmiselt palju- eelkõige naisterahvana, emotsioonid, mure, instinkid, kaitserefleksid ja need kõik kokku teevad selle üsna talumatuks. Tööl on kiire, tamp on taga aga sellegipoolest umbes täpselt 150 korda päevas taban ennast ühelt ja samalt mõttelt:

“kas ta veel elab…?”

Nädalapäevad, esmaspäevast reedeni on vaimselt minu jaoks kergemad kui nädalavahetus. Miks? Sest ma ei pea seda nägema… Jah just, hommikul läheb Peep uksest välja umbes 7.30, et sõtkuda rattaga tööle. Mina teen silmad lahti heal juhul 7.00, siis kui ta on juba teinud oma jalutuskäigu tühja kõhuga, pannud riidesse, toidud kotti pakkinud ja hommikusöögid meile mõlemale valmis teinud. Ilmselt mingisugune alalhoiuinstinkt ei lase ärgata ka varem- ma ei jaksa emotsionaalselt seda näha, see on valus… Koju tuleb Peep peale 10-tunnist tööpäeva+trenni umbes pool 11. Selleks ajaks on mees juba pool-apaatne, segaduses ja on näha et annab endast veel viimse, et kuidagigi suudaks suhelda. Umbes veidi üle poole jutust jääb mulle arusaamatuks, ainult mingi pool-segane pomin nagu oleks kuum kartul suus. “Ah?”- küsin ma ikka ja jälle. Vastus on üks ja sama: “mmwmwmmm”. “Ah?” küsin ma jälle (ise juba kahetsedes et ma seda tegin) ning siis on kaks varianti, kas üks hingematvalt suur ohe või läbi hingematvalt suure ohke: “ma ei jaksa rää…”.

Üks asi mis mind siiski veel hoiab positiivsena on see pisikene säde silmas ja see suunurk üleval.

Kas te kujutate ennast olukorras kus süüa saab minimaalselt, treeningud on maksimaalsed. Iga trenn on peaaegu et seni kuni lihtsalt keha enam ei allu liigutustele, ja siis lihtsalt teed, seni kuni trenn on tehtud, aeroobne on tehtud ja siis jalutad veel koju ja peale seda istud ja vaevu suudad toitu suhu panna. Üks õhtusöök kestab ca 45 minutit, sest kiiremini lihtsalt ei jaksa toitu suhu panna, mäluda ja neelata. Ja selle kõige juures ei ole mitte ühtegi korda olnud sellist asja et “ma ei tee täna trenni” või “ma tegin täna vähem”. Kui ükskõik kes proovib ükskõik mis vabandusi leida sellele et mitte teha, siis pärast sellist asja kõrvalt nähtuna ei ole minu jaoks mitte ükski põhjus vabandatav…

Aga kuidas mina sellesse suhtun? Nojah, tuleb tunnistada, et mingi hetk oli see haletsus. Just selline haletsus, et niivõrd kahju on kui inimene peab kannatama. Nüüd aga see haletsus ja kahjutunne on täielikult pöördunud selliseks läbi meeletu uhkustunde mingisuguseks asjaks, mida ma ei oskagi kohe kuidagi seletada. Just see, et inimene on üheltpoolt nii oma jõuetuses, näljas ja kõiges raskes. Teisalt aga käitub ta täpselt nii nagu üks tõeline suure algustähega Mees. Misiganes ka poleks või kui iganes raske ei oleks, ei tule minu suunas mitte ainsamatki vihasööstu või isegi natukenegi halvamaigulist sõna. Kõik on ainult positiivne. Kui mehed, kellel pole pooltki füüsiliselt nii raske ja ei käitu oma naistega nagu “mehed”, siis ma ei kujuta ette mis asi see on mis seda vabandab. Ja läbi kogu selle raskuse ma kuulen, kui mitte iga päev, siis peaaegu iga päev, lauset: “ma olen õnnelik!” ja ka mina tunnen nii, sest sõna otseses mõttes antakse selleks kõik et ma nii tunneksin.

Kogu see komplekt lihtsalt näitab inimese tõelist sisu. Ilmselgelt ei lasku ma detailidesse ja ei kirjuta siia seda kogu sisu ja sügavust, et mis selle kõige taga seisneb aga pinnapealselt vast saate aru. On raske uskuda et keegi niivõrd tugev on olemas.

Ei, inimesed, ärge saage valesti aru. Kulturism ei ole nii hull. Isegi mina ei teadnud et see on nii hull, kuni põhimõtteliselt tänase päevani. Täna ütles Eesti kõige kogenum kulturist Ott kuulates mida ma räägin, et: “täiesti lõpp, nagu erinevat sporti teeks”. Ja nii ongi. Iga inimene on niivõrd erinev, sealjuures veel iga dieet on niivõrd erinev. Ka Peebul pole olnud kordagi mitte natukenegi nii kriitiline nagu on praegu aga ei oska muud öeldagi peale selle, et see kõik praegu on millekski vajalik.

…ja ma arvan et kogu selle 1500 Euroopa meistivõistluste võistleja seas on vähe neid, kes on selleks nii palju teinud ja nii palju kannatanud. Isegi nendest sportlastest kes on “puhtad”. Aga paraku ei mõõdeta tulemust selle järgi, kellel on ettevalmistus olnud raskem või kes on seda puhtalt teinud. Lõppude-lõpuks ei saaks (vähemalt mina) tunda nii äärmiselt suurt uhkust selle inimese üle, kellel on ettevalmistus tänu süstla otsas istumisele olnud kasvõi karvavõrdki kergem.

Eestist stardib võistlustele 29 sportlast, 2 delegaati ja 8 ekstradelegaati, mis teeb Eesti delegatsiooni suuruseks 39 inimest!

Meeste Fitness

Oleg Anissimov

Juunioride Fitness +163cm

Johanna Lond

Naiste Fitness -163cm

Kristina Koroljak

Naiste Fitness +163cm

Endla Vaher

Meeste kulturism -75kg

Raigo Kuusnõmm

Meeste kulturism -90kg

Ott Kiivikas

Juunioride klassikaline kulturism

Siim Veri

Meeste klassikaline kulturism -168cm

Rain Kuusnõmm

Meeste klassikaline kulturism -171cm

Peep Reinart

Meeste klassikaline kulturism -180cm

Imre Vähi

Naiste Physique

Veteranide Physique

Esta Pilt

Naiste Bodyfitness -163cm

Darola Kruusik

Naiste Bodyfitness +163cm

Anastasija Zeredetskaja

Juunioride Bikiini Fitness -166cm

Laura Koobas

Kätlin Kärdi

Veteranide Bikiini Fitness

Ada Leštšenski

Õnnela Raudsepp

Bikiini Fitness -160cm

Regina Krukovskaja

Jekaterina Remets

Bikiini Fitness -163cm

Mariliis Mia Topp

Kristina Aleksejeva

Tatjana Kurilova

Bikiini Fitness -169cm

Reet Reimets

Andra Vagur

Ene Tomingas

Bikiini Fitness -172cm

Kristina Nuut

Cärolin Paas

Bikiini Fitness +172cm

Aleksandra Laer

Jekaterina Kern

Delegaadid:
Ergo Metsla

Eleri Õisma (kohtunik)

Üks tõsiasi on selgunud, Kristina Koroljak võitis naiste fitnessi! Tehti arvutuslik viga ja sealt läks tulemus viltu, pärast helistati mulle ja nüüd saadeti ka protokoll ja 1 punkt edu Vanesa Belova ees.

2015_04_25_Baltijos_protokolas darbinis-1.pdf

Mida ma ütlesin ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> see ei saanud olla lihtsalt võimalik

Nüüdseks oleme (vähemalt enamus meist) jõudnud koju, peale pikka pea kümmet tundi sõitu.

Viimane osa dokumentaalfilmist: