Capricorn

Teema algataja kohta võiks küll väita, et tema küll üksi pole

” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

NASA plaanid inimene Kuu peale elama saata lähima paarikümna aasta jooksul on täitsa asjalik plaan, mis oleks küll võinud teostamisele minna juba 20-ndal sajandil.

Seda oleks vist väga raske teostada, sest kõigepealt tuleks Kuule atmosfäär ümber tekitada, sest igasugused elusolendeid hävitavad kiirgused (ultraviolett, vist ka röngenikiirgus jne) tulevad ilma atmosfäärita läbi, samuti jõuavad kõik pisikesed metoorikillud Kuu pinnani kui atmosfääri pole. Maa atmosfääris põlevad meteooritükid ja muu selline “sodi” ära ning pinnani suudavad jõuda vaid üksikud suuremad asjad (meteoriidid). Samuti pole õhutühjas ruumis, nagu Kuu peal on, võimalik inimesel ilma kaitseriietuseta viibida. Teiseks probleemiks on gravitatsioon, mis Kuu peal on tunduvalt väiksem kui Maal. Samuti teame ju, et Kuu põhjustab Maal merevee (ookeanivee) tõusu ja mõõna ning see on üsna märgatav. Kui juba Maaga võrreldes üsna pisike Kuu selliseid tõuse ja möönasid põhjustab, siis mida Maa põhjustaks Kuu ookeanides ja meredes kui me need sinna “tekitaksime”?

Jah, muidugi on võimalik elada mingi hiigelsuure tehiskupli all, kus on tehislik Maaga sarnanev gravitatsioon (selle tekitamiseks läheks vaja hiigelpalju energiat), õhk ja vesi jne, aga ma küll ei tahaks sellises “kasvuhoones” elada. Kui see “kasvhoone” just tuhandeid kilomeetreid suur oleks ja väliselt nagu ei erinekski Maa peal elamisest, siis võibolla küll, aga siiski jääks midagi puudu.

Seda oleks Kuu peal huvitav vaadata küll kuidas Maa tõuseb ja loojub. Maa paistab Kuu taevas palju suuremana kui meie Kuud näeme.

Universum on olnud lõpmata kaua ja Universumi mõõde e. suurus on lõpmatu ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Mis sest, et inimmõistus lõpmatuid mõisteid veel vastu võtta ei suuda.

Minu arust viimasel ajal ollakse seisukohal, et Universum ei ole lõputu. Selles mõttes, et Peale Suurt pauku Universum hakkas nö. plahvatuse mõjul paisuma ja paisub seda praegugi. Kusagil kaugel-kaugel on see piir, kus Suur Pauk alles levib. Kui nüüd Universumi keskmine tihedus on teatud kriitilisest tihedusest väiksem (umbes kümne vesiniku aatomit kuupmeetri kohta), siis jääb Universum lõpmatuseni paisuma, tähed ja planeedid kaugenevad üksteisest kuni enam ühtegi tähte ega planeeti nähagi pole, saabub igavene pimedus ning külmus (absoluutne nulltemperatuur, -273 °C) ning elu ei ole enam võimalik… ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Kui aga tegelik tihedus on sellest kriitilisest tihedusest suurem, siis Universumi paisumine peatub ja ta hakkab jälle kokku tõmbuma… kuni ükskord tõmbub nii kokku, et vist käib uuesti Suur Pauk ja kõik hakkab otsast peale. Praegused andmed Universumi tiheduse kohta: Vaadeldud tihedus on kriitilisele väärtusele nii lähedal, et vaatluste alusel pole veel jõutud otsusele kas Universum on avatud või suletud. Tõenäoliselt vist on tihedus suurem, sest väga suurt osa Universumi massist me ei näe, see asub mustades aukudes. Või noh, mitte ei lihtsalt ei näe, seda loomulikult, aga lihtsalt meil pole enamuse nende eksisteerimise kohta aimugi.

kosmonaudid pidid peale pikka kosmosereisi tagasi tulles paar tundi ajas tagasi olema. ehk siis paar tundi nooremad.

Põhimõtteliselt vist oli jah nii, et väga suurel kiirusel aeg aeglustub, valgusekiirusele lähedasel kiirusel “reisides” on võimalik, et sina oma arust (“oma” kella järgi) reisid näiteks 10 aastat, aga Maa peal on selle ajaga juba möödunud sadu tuhandeid aastaid. Loomulikult pole meil lähemal ajal lootust selliseid kiirusi saavutada. Pealegi näiteks isegi kõige lähema galaktikani jõudmiseks jääb valguse kiirusest lihtsalt väheks.