Arnold
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Oleg Andla: Atleetvõimlemise treenerina alustasin tööd Tartu Riikliku Ülikooli raskejõustiku ja veespordi
kateedris alates 1.09.1985.a. ja töötasin Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi
jõusaalitreenerina kuni 1.09.2011. Algatasin Eesti Karikavõistluste korraldamise Tartus
18.05.1985. Karikavõistlusi sai korraldatud kuni 1990-aastani igal aastal, hiljem üle aasta kuni
1999, millal hakati karikavõistlusi korraldama jälle igal aastal. 2000. aastatel sai mõni aeg
täidetud EKFL peasekretäri funktsioone (alustades nii treenerite kui ka kohtunike
atesteerimisega). Kulturismikohtunikuna alustasin tegevust juba Innar Mardo ajal ja kohtunikuna
sai tegutsetud kuni 2015.aastani. Ise olen võistelnud I Eesti Karikavõistlustel 1985 ja hiljem
Tartu Atleetvõimlemise klubi ning Kääriku Cup võistlustel.
Arne Heinlaid Eesti esimene absoluutne meister kulturismis aastal 1966.
Kultrismi juurde tõi teda vigastus mis ei lubanud tollel hetkel tõstmises võistelda.
Tõstesportlase ja treenerina on Arne nimi rohkem tuntutud, kui kulturstina.
Vitali Ivuts: mitmekordne Eesti meister kulturismis 80’nendatel,
täna David Fitness spordiklubi omanik ja üks suuremaid spetsialiste jõusaali seadmete
remondi ja hoolduse alal.
Ants Roosenbaum tuntud rohkem, kui tõstmise ja jõutõstmise kohtunik,
viib tänaseni läbi noorte kulturismi ja jõutõstmise treeniguid Järveotsa Gümnaasiumis ja
RAM koolis.
Oma 75. sünnipäeval tõmbas puhtalt 14 kordust lõuga, väärib järletegemist!
Mati Õun, Eesti kulturistide, jõutõstjate ja sõjaajaloolaste aupresident, on sündinud II
maailmasõja haripunktil, 17. juulil 1942. Nagu siinsest loendistki näha on ta püsimatu
tegelane, kes üheainsa asjaga tegeleda ei suuda.
Õun sattus Eesti võistluskulturismi juurde selle algaastal 1966, hakkas ka ise usinalt
treenima, kuid siis selgus, et keegi ei korralda enam kulturistide konkursse. Tuli see
korraldustöö tal endal ette võtta, kuid siis tuli välja, et nii kange mees ta ei ole, kes võistlusi
korraldab ja ka ise samal ajal tippvormis püsib. Aga valikuid Õunal ei olnud, sest mis mõte
on olla kõva mees, kui teised seda ei tea. Õun jäi konkursside organisaatoriks, sõites eesti
meestega mitmel korral ka Leedus korraldatud võistlustele. Lätlased võistluskulturismiga
veel ei tegelenud ja Nõukogude Liidu piiridest välja võistlema saada oli lootusetu üritus. Ka
naistele ei saanud tollal konkursse korraldada, sest nn Kremli vanadekodu vaatevinklist olid
saledad musklis naised ebaesteetilised; ilusad naised olid parajalt paksukesed.
1972. aastal andis Õun Eesti kulturismi juhtimise üle Innar Mardole, pannes 1979.
Aastal siinmail käima jõutõstmise ja 1988. Aastal Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi.
Õun on lõpetanud Tartu ülikooli sõjaajaloolasena, aastail 1992-2005 on ta ise
õpetanud sõjaajalugu pooles tosinas kõrgkoolis.
Õuna esimene raamat ilmus 1994. Aastal, tänaseks on tal neid (osalt sõprade
osalusega) ilmunud 87. Valdavalt on need sõjaajaloost ja sõjatehnika ajaloost, aga ka
“Jõutõstmine Eestis” koos Alar Laeva, Raimo Kaasiku ja Rain Suurkiviga; soolona
“Kuningate raamat, ehk keisrid, kuningad, vürstid ja hertsogid 20. sajandi Euroopas” ning
ulmelugu “Unerändur”.
Lõpetuseks ütleb ta uhkelt, et on teinud tubli panuse ka Eesti Vabariigi tulevikule —
tal on 5 last ja tänu neile veel kümme lapselast.
.jpg.dd98b61662168fe3d71bc7cce2173752.jpg)
