Arnold

On küllaltki kummaline kirjutada eessõna raamatule, mis ilmus pool sajandit tagasi. Maailm on muutunud, samuti autor ja mõlemad ilmselt mitte vähe. Kuskilt kummitab fraas, mis vabas tsiteeringus kõlab umbes järgmiselt: „See kes 27 aastasena ei ole revolutsionäär, on kaabakas ja see, kes 77-na ei ole konservatiiv, on lihtsalt rumal!“

Raamatut kirjutades oli mulle näiteks ülimalt tähtis, et ta kannaks pealkirja „Kulturism“. Pidasin vaprate kirjastuse liikmetega pikki edutuid vaidlusi sel teemal, sest olin seda meelt, et meil tuleb sumbunud totalitaarses ühiskonnas teha maksimaalseid pingutusi ka kõige pisimates küsimustes, et õõnestada vihatut nõukogude võimu.

Kulturismiga puutusin kokku kuskil 1958 aasta paiku. Mitu aastat sain vajalikku infot ainult ühest USA ajakirjast ning paarist kriitilisest artiklist vene ajakirjanduses. Kõik, mis oli keelatud oli ju õige! Aga ka tugevaks tahtsin saada. Neli, viis aastat hiljem tuli tuttavate abiga juba mass ajakirju ning tõdesid avastasin ka ise harjutades. Olin kulturismi usku. Kaasa sain aidata natuke hiljem. Lõputöö (1965) ülikoolis tegin juba sel teemal. Ning alates 1966 aasta esimesest Eesti konkursist olin üle veerand sajandi ikka tihti abiks nii kohtunikuna kui organisaatorina. Minult ilmus paar raamatut (esimene 1968), kaastöid teiste raamatutele, hulga artikleid ning sai antud ka intervjuusid. Kaksteist aastat (1979-91) olin Tallinna Atleetvõimlemise Klubi president.

Sellest kõigest olen saanud palju ka enesele ning oma lähedastele. Oskust oma kehalist tervist päev päevalt jälgida, õige toitumise ning liikumisharjumiste väärtustamist. 

Autor on töötanud treenerina ja ajanud jõudu mööda spordi asja 55 aastat. Vanimad  õpilase saavad sel suvel juba 75, noorim sai sügisel 7! Ja kui oled konservatiiv, pooldad seega evolutsiooni. Mida siis soovitada, et mitte mõjuda vana torisejana?

Jätkuvalt olen seda meelt, et dopingust tuleks hoiduda. Kerge öelda, raske järgida! Vähemalt tippudel. Uuringud aga näitavad, et just tavaliste jõusaali külastajate hulgas on doping kahjuks üsna laialt levinud ning harrastajate tasemel on ohud vast suuremadki, kui tipptegijatel. Puudub siin ju arstlik jälgimine ja kompleksne lähenemine. Mulle mõjub mõnevõrra naeruväärsena ka liigne usk kõik võimalikesse toidulisanditesse, personaaltreeneritesse, keha küljes olevatesse paelakestesse, kinnastesse, jne. Päris kasutud pole nad muidugi mitte, aga kriitilist meelt ei tohiks unustada. Ega raha maailm kommunistlikust ajupesust rumalam ole! Ja mitmekülgsuse vajadust  peaks ikka jälle meeles pidama. Jõu alade inimesed peavad ikka pidevalt ka vastupidavusalasid tegema. Tore oleks, kui mitmekülgsus laieneks ka vaimu arendamisele.

Kaks igavest tõde, kuigi kulunud, on igas olukorras tähtsad: 1. Kõik inimesed on erinevad ja 2. Meie plussid lähevad liiga tihti sujuvalt ja märkamatult üle miinusteks. Ehk teiste sõnadega ärgem laskugem äärmustesse. Mis on ühele teatud momendil äärmus, pole seda küll teisele. See teeb asja keeruliseks, aga kes on öelnud, et elu peab lihtne olema. Ning päris talente on alati väga, väga vähe. Kuigi igaüks võib üsna üllatavaltki areneda. Selleks jõudu!