Arnold

Vennad Karlsonid võitlevad mõlemad 21.04.2018 Saku Suurhallis. Vastased selgumas.

Varsti tulekul fännisärgid!

Eesti kulturism ja fitness läbi 100 aasta, kliki ja loe!

Palju õnne sünnipäevaks, Eesti!

Lastekodupoiss, tsirkuseartist, meremees, atleetvõimleja, poliitvang, treener kelle elust võiks vabalt vändata põnevusfilmi.

Nõukogude Liidu kulturismi isaks peetakse eestlast Georg Tennot – mitut keelt vallanud erudiiti, poliitvangi, kirjanik Aleksandr Solženitsõni sõpra, kellele kirjanik oma raamatus „Gulagi arhipelaag” pühendab pika peatüki. Möödunud sügisel möödus tema surmast 50 aastat .

Georg Tenno kohta leiab venekeelsest internetist sügavat lugupidamist väljendavaid mälestuskilde ja isegi talle pühendatud luuletuse. Eesti spordi biograafilises leksikonis on tema kohta lakooniline sissekanne: “Sporditegelane Tenno sündis 1911. aasta 20. septembril Peterburis ning suri 1967. aasta 22. oktoobril.”

Aga edasi läheb kirjeldus üksjagu segasemaks ja salapärasemaks: Tenno kasvas Venemaa lastekodudes. Töötas nii tsiviil- kui ka sõjalaevadel, oli NSV Liidu mereväes komandör. Valdas vabalt inglise keelt. Teise maailmasõja ajal töötas sideohvitserina Inglise mereväes. Tegeles raskejõustiku, akrobaatika ja atleetvõimlemisega (NL-is esimesi selle spordiala harrastajaid). Pärast sõda arreteeriti koos abikaasaga, süüdistati salakuulamises ning mõisteti 25 aastaks sunnitööle. Saadeti Kasahstani Žezkazgani vangilaagrisse. Vabanes 1957 amnestia korras. Seejärel püüti teda värvata sõjaväe vastuluuresse. Sealt pääsemiseks teeskles vaimuhaiget. Asus tööle Moskva kehakultuuriinstituuti. Olles oktoobris 1967 teel Tallinna, haigestus raskelt ja viidi lennukiga tagasi Moskvasse, kus ta suri. Aastail 1970–1989 ning 2001 korraldati Eestis tema mälestuseks atleetvõimlemisvõistlust.”

„Tenno on legend. Teda peetakse õigusega NSV Liidu kulturismi isaks,” ütleb aastaid Eestis atleetvõimlemist vedanud Arnold Tokko (52). Ta lisab, et kuna tänavu tähistab Eesti raskejõustik 130. sünnipäeva, on plaanis välja panna selleteemaline näitus ning Georg Tennol on seal kindlasti oma koht. Täpsemalt soovitab ta uurida mõne raskejõustikuveterani käest.

„Ei mäleta, et ma oleks seda meest näinud ilma lipsu ja valge särgita, millal ja kus iganes me kokkusaamine ka ei toimunud. Ta oli intelligent selle sõna kõige paremas tähenduses. See väljendus kõiges – tema käitumise takt ja viis, mis moodi ta ennast esitles, mis moodi üht või teist probleemi lahkas,” kirjeldab Tennot teenekas tõstespordiveteran Taimu Viir (81), kes juhuse tahtel temaga aastakümnete eest kokku puutus. „Tenno tahtis, et temaga kõnelev inimene saaks maksimaalselt teada ainest, mis teda huvitab. Omakasupüüdmatu asjatundja, kes midagi kartmata ja millegi peale kade olemata jagas kõike, mida teadis.”

Sarnase mõttearendusega liitub teenekas raskejõustikuentusiast Ervin Liebert (78). „Päris kindlasti ei liialdata, kui nimetatakse Tennot Nõukogude Liidu kulturismi isaks, seda vaatamata asjaolule, et ala oli nõukariigis pidevalt n-ö poolpõrandaalune. ”

Justkui nende sõnade kinnituseks avaldas Vene suurim spordileht Sovetskij Sport möödunud aasta lõpus ülevaateloo kulturismi ajaloost sealmail. Ajaleht kirjeldab Georg Tennot kui atletismi alusepanijat ja nimetab teda koguni ala patriarhiks. Ajaleht ütleb paljutähenduslikult, et Tenno näol on tegu inimesega, kelle elatud elust jätkunuks mitmele.

„Minu arvates valdas ta nelja-viit keelt. Inglise, saksa ja prantsuse keelt, vene keelest rääkimata. Hoolimata sellest, et elas ja tegutses Venemaal, rääkis ka korralikult eesti keelt,” ütleb Taimu Viir.

„Kas teate, et varasemas elus oli Tenno keeletundjana Arhangelskis tõlgiks, kui sõja ajal toodi sealtkaudu Inglismaalt ja Ameerikast Venemaale sõjakaupa? Ja nagu kõik, kes toona vähegi välismaalastega kokku puutusid ja suhtlesid, saadeti temagi vangilaagrisse istuma,” osutab oma küsimusega Tenno minevikule Eesti üks esimesi kulturiste, siinne pikaajalisim kulturismikohtunik Liebert.

Siin vist oleks põhjust anda sõna Aleksandr Solženitsõnile, kes oma „Gulagi arhipelaagis” Tennost pikalt kirjutab: „Tema (Tenno) keeruline elulugu ei mahu siia raamatusse. Aga põgenemistung oli tal juba kaasa sündinud. Lapsena põgenes ta Brjanski internaatkoolist „Ameerikasse”, see tähendab paadiga mööda Desna jõge. Pjatigorski lastekodust põgenes ta talvel – ronides aluspesus üle raudvärava – vanaema juurde. Ja mis on omapärane: tema elus põimub meresõiduliin tsirkuseliiniga. Ta lõpetas merekooli, sõitis madrusena jäälõhkujal, pootsmanina traallaeval ja tüürimehena kaubalaevastikus. Lõpetas sõjaväelise võõrkeelte instituudi, sõja ajal oli Põhja-Jäämere laevastikus, käis sideohvitserina Inglise konvoilaevadel Islandil ja Inglismaal. Aga tegeles lapsest peale ka akrobaatikaga, esines NEP-i ajal ja ka hiljem meresõitude vahel tsirkuses; oli tõstesporditreener; esines „mnemotehnika” arvude ja sõnade „meeldejätmise” numbritega ja „mõtetelugemisega”. Tsirkus ja sadamaelu aga viisid teda ka põgusasse kokkupuutesse platnoide maailmaga: ta oli omandanud midagi nende keelest, avantürismist, võtetest ja uljusest… Istudes pärast platnoidega korduvalt ühes kongis, ammutas ta neilt veel ja veel üht-teist. See kõik kulub samuti põhimõttelisele põgenejale ära…”

Neid ridu lugedes süveneb üha mõte, et sellest mehest ja tema elust saaks suurepärase filmi. Ainest on, seiklust ja salapära samuti.

„Olen Tennoga paar korda kohtunud, kui ta käis Tallinnas. Toona oli raskejõustikumaja Rataskaevu tänaval Rootsi-Mihkli kirikus. On meeles, et me vestlesime põgusalt ja ta ütles mulle, et ära sa liiga palju pinguta. Mind tunti toona kui liiga fanaatilist harjutajat,” meenutab Liebert. „Kuigi me mõlemad olime raskejõustiku entusiastid, olime mõlemad kaunis kiitsakad ja pikka kasvu. Ta meenutas mulle pigem intelligenti. Oli selgelt paljulugenud inimene,” meenutab spordiveteran.

Vana raskejõustiklane meenutab, et toona, 1950-1960-ndatel, polnud kulturism võimude poolt sugugi soositud – kehaesteediga tegelemist ja musklite kasvatamist ei peetud nõukogude inimesele vääriliseks harrastuseks. „Vastuolu oli palju. Mitte üksnes võimude tasemel. Ka rahva seas ei olnud see just arusaadav ala – poolpaljad mehed näitavad muskleid. Kahtlane,” kirjeldab Liebert. „Ma ei tea, kuidas Tenno, aga enda kohta julgen küll öelda, et see tundus olevat kuidagi nõukogude korra vastane tegevus. Ja seda paeluvam. Praegu võib see tunduda üksjagu lapsik ja arusaamatu, aga toona oli surve üsna metsik.”

Ka teenekas tõstespordiveteran Viir on sama meelt, et NSV Liidus võeti atleetvõimlemist väga suure kõrvalmaiguga . „Kulturism ei kuulunud nõukogude kultuuri hulka, seda käsitleti äärmuslikust vaatevinklist. Võimude silmis oli see inimese mõttetu arendamine ühes suunas. Serveeriti seda ka niimoodi: jah, ilusad musklid, aga millise töö ja milliste vahendite arvelt selleni jõutud on, see olevat küsitav.”

Viir mäletab, et kohtus Tennoga Moskvas ühel kevadeti toimunud rahvusvahelisel tõstevõistlusel. Tenno oli siis juba Moskva kehakultuuriinstituudis õppejõud ning väljaande Sport Zarubežom toimetaja. „Mina temast suurt midagi ei teadnud, suhtlesin lihtsalt intelligentse inimesega. Oleks teadnud toona ta minevikust, oleks kahtlemata rohkem osanud küsida,” kirjeldab Viir. Küll ütleb ta, et Tenno toimetatud Sport Zarubežom oli ainuke ajaleht, kus trükiti rahvusvaheliselt tunnustatud materjale atleetvõimlemisest. Kirjeldati tolleaegsete kuulsate tegijate treeninguid ja nende menüüsid. „Olin sellest inimesest, tema tegudest ja mõtetest sisse võetud. Tegu oli inimesega, kes valdas materjali. Uuris seda, serveeris seda arusaadavalt ja inimesi sütitavalt. Ta oli kahtlemata oma ala meister.”

Tenno koostatud raamat „Atletism” oli üks esimesi vähestest omataolistest, mille järgi nõukogudemaa kulturistid harjutasid. „Minu enda raamat ilmus 1968 – see oli Eestis esimene. Ega suurt midagi polnudki. Ilmselt Tenno tegi oma raamatu ehk pisut varem,” arutleb Liebert.

Aastatel 1970-1989 Tallinnas toimunud Georg Tenno mälestusvõistlused olid Tokko teada üle terve NSV Liidu kõige prestiižikamad kulturismivõistlused. Lieberti sõnul korraldas neid võistlusi Eestis kulturismi vedanud Innar Mardo, kes korduvalt kutsus üritusele aukülalisena ka vanameistri proua. „Need olid tõepoolest kõige prestiižsemad võistlused terves Nõukogude Liidus,” kinnitab Liebert.

Tokko ütleb, et koos NSV Liidu lagunemisega hääbusid ka Tenno mälestusvõistlused. „Aga veel üheksakümnendate lõpus käidi Venemaalt ja mujaltki uurimas, et millal taas Tenno võistlused tulevad. Nende jaoks on Georg Tenno nimi ja tema mälestusvõistlused ikka pühad,” räägib Tokko.

Pean tunnistama, et põgusad mälestuskillud ei ava Georg Tennot just liiga palju. Vestluskaaslased ütlevad, et kõik see osa elust, mis puudutab tema laagriaastaid, saigi teatavaks alles Solženitsõni „Gulagi arhipelaagist”. Anname veelkord sõna kirjanikule, kes on Tennole pühendanud peatüki „Põhimõtteline põgeneja”: „Kõigist võitlusvahenditest näeb ta (Tenno) vaid ühte, usub ainult ühesse, teenib ainult ühte – põgenemist! Ta lihtsalt ei saa teisiti! Ta on niimoodi loodud. Nagu lind ei saa loobuda aastaajalisest rändest, nii ei saa põhimõtteline põgeneja jätta põgenemata. Kahe ebaõnnestunud põgenemise vahel küsisid rahulikud laagrielanikud Tennolt: „No miks sa ei või paigal püsida? Mis sa jooksed? Mis sa sealt väljast leiad, eriti praegusel ajal?” Kuidas mis?” imestas Tenno. „Vabadust. Üks päev taigas ilma ahelateta – see ongi vabadus!” Niisugune oli Tenno. Uues laagris (ja teda veeti sageli mööda tappe) oli ta algul rusutud, kurb – kuni tal küpses põgenemisplaan. Kui plaan oli valmis, läks Tenno üleni särama, ja tema huultele ilmus võidukas naeratus.”

Georg Tenno foto alltoodud artiklis pärineb vastasutatud Eesti Raskejõustikumuuseumi varasalvest.

http://digileht.epl.delfi.ee/lp/georg-tenno-kuulsaks-kirjutatud-vanglapogenik-noukogude-kulturismi-isa?id=80866545