Archangel

Mis tingimustes täpsemalt ei mängi, vabapidamisel või siis kui kui kõik katsealused etteantud kava järgi trenni kütavad?

Variant B on efektiivsus laboritingimustel, päriselus vähem oluline.

Selles ühes uuringus, kus tase 40% tõusis, oli taseme tõus absoluutväärtustes siiski niivõrd madal, et suure tõenäosusega pole isegi võimalik tuvastada, kas lihas kuidagi otseselt paremini kasvab. Olgugi, et puht teoreetiliselt oleks loogiline järeldada, et midagi ta aitab muidugi. Ma arvan,et pigem parandab DAA üleüldist enesetunnet (neil kellel madal testo) ja läbi selle panustab mistahes vormi arendamise plaanide edukusse.

Kuigi ma pole lähemalt uurinud, siis vähemalt mingi aeg oli juttu, et DAA võib ka erinevate probleemide tõenäosust meestes võimendada nagu näiteks güno tekkimine, kiilaspäisus.

Leitakse, aga leitakse tihti või käibele jäävad tihti väga kehvad lahendused. Kui luutiheduse tõstmiseks kasutatava populaarse ravimi üheks võimalikuks riskiks on luunekroos siis tahaks küll halvasti öelda.

Seda küll jah. Kahjuks kipub olema, et inimesed harjuvad ka sellega, et ravimite võtmine ongi “nokk kinni, saba lahti” teema. Et ühest probleemist saadakse lahti nii, et tekib järgmine. Loll nõiaring, kuid nii mõnigi on nõus aastaid vaevanud probleemi lahendamiseks endale muu häda kaela tõmbama, saaks ainult esimesest vaevast “kergelt” lahti.

Subjektiivne teema. Kindlasti mõjutavad asja ka toitumiste ajastus ja sisu. Hommikune trenn toimub enamasti mitte niiväga hommikusöögi pealt, sest see pole õieti seedima veel hakanudki selleks ajaks, vaid just eelmise päeva ja õhtu toitumiselt. Ehk, suure tõenäosusega pead katsetama erinevaid toitumislähenemisi nii õhtul, kui ka hommikul, kui soov hommikusi trenne paremaks saada. Kuid ilmselgelt võivad siis õhtused trennid kannatada.

Suhteliselt raske on olla samamoodi võimekas hommikuti ja õhtuti. Enamikel on üks või teine eelistus ja püütakse selle juurde jääda, või siis praktiseeritakse erinevaid trenne.

Väga kõva! Vaat-et täiesti perfektne skoor igal hindamisel ja kindel võit. Tore kohe näha, kuidas Eestlane puhta töö teeb sellisel suurel võistlusel, kus peamiselt kohalikud võistlejad kellel peaks justkui igasugune mõeldav eelis olema.

On lootust, et tuleb läbi aastate parim hooaeg Otile. Ning see on ju alles algus. Vormi annab kindlasti grammi võrra veel timmida ning mis veel siis saama hakkab. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Absoluutselt ei sobi, jah. Aga mul ei ole ka eesmärki võistluskulturismis ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ja kui sa hästi rahulikult viitsiks mõelda – oma karbist väljas – jõuad ka selleni.

A sa noor mees, kõike korraga ju ei saa – isegi suurte sammudega liikunud.

Minu arvamus kogu teemast on väga lihtne ning vaevalt, et ta isegi sinu loogikaga vastuollu läheb. Mida täpsemaid tulemusi tahad, seda täpsemalt peaks toitumist/treeninguid jälgima. Lihtne? Ma arvan küll.

See peaks siililegi selge olema, et täpseid toitude sisaldusi tavainimene tõesti teada ei saa ning samamoodi pole võimalik teada ka keha ainevahetuse detaile. AGA, kui üldse ei proovigi neid asju täpsemalt jälgida, siis pole üldse lootust täpsete tulemuste saamisest rääkida. Vähemalt mitte mitmekülgse menüü ja elustiili puhul.

Tegemist on inglise keeles öelduna “Diminishing returns” mõistega. Ehk mida detailsemalt oma toitumist järgid, seda väiksemaks muutub kasutegur. Ehk kõige suurema efekti annab lihtsalt koguste umbkaudne kaalumine ja sisalduste hindamine ning kõige väiksem effekt, kõige väiksem mõju on mingite grammide ja mikrogrammide arvestamine, sest eksimisprotsent on liiga suur ning koguste mõjud liiga väiksed.

Niisama harrastajal pole tõesti erilist mõtet seda kõige pisemat kasutegurit taga ajada, kuid puhtalt kogemuse omandamiseks ei tee halba vähemalt mõnda aega proovida. Tippsport on aga justnimelt selliste mikroskoopiliste eeliste tagaajamine.

Ma nõustun, et tavaline enda lõbuks ja terviseks treeniv/toituv inimene ei peaks paaniliselt gramme lugema. Aga võib, kui ta tahab. Muidugi olen ka seda meelt, et ta võiks vähemalt mõista seda teemat niipalju, et tabab ära selliste ekstreemsete tegevuste minimaalse mõju.

Aga kas me teame täpselt, kui palju me päevas kaloreid kulutame ja kui palju üldse seeditud toidust imendub?

Yess, just, Otter.

See craze ei ole normaalne, mitte keegi ei pea nii täpselt seda ajama. Mitte keegi. Ja ei saagi.

Muidugi täpselt ei tea ja ei saagi. Kuid mida pingsamalt arvet pidada, seda täpsemaid tulemusi siiski annab saada. Sageli väga täpseid. Või te tõesti arvate, et mõned kaotavad grammipealt soovitult kehakaalu puhtalt silma ja kõhu järgi toitudes? ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ilmselgelt ei ole mõtet igal harrastajal 10kcal pärast juuksekarva nüüd ja igavesti lõhki ajada, kuid ega see kogemus mööda külgi maha ei jookse. Mõnda aega sellist lähenemist praktiseerides saab enda keha ja toitumise/treeningu kohta üldiselt väga palju teada. Ning tulevikus on silma ja kõhu järgi toitumine kordades tulemusrikkam.

Kui aga soov tipptasemel võistelda, siis on selle juuksekarva lõhkiajamine see, mis võib medalikohad otsustada. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Miks isegi teie, toitumisgurud, nimetate jogurtiks neid magustatud segusid?

Jogurt, originaalis, on suhteliselt süsivesikuvaene produkt. Kui kuskile jõuda sooviks, võiks hakata teatud arusaamu välja juurima inimestest. Paistab, aga, et kõigepealt tuleks endast alustada.

Suhkru lisamine jogurtile ei tee teda kuidagi vähem jogurtiks. Või teeb? Sinu loogika järgi peaks seega enamik piimatooteid ümber nimetatama, sest va. mõni üksik, on nad kõik erinevaid lisasid täis ja seega ei kvalifitseeru originaalsete nimetuste alla. Või mis?

Ei ole mõtet juuksekarva lõhki ajada sellistes küsimustes.