Archangel
Forum Replies Created
-
Postitused
-
arc: seda ma arvasingi, et sa valid netist endale meelepärase tõe ja hakkad seda levitama.
Mida sa ajad… ma ei vali meelepäraseid tõdesid. Pea peale oled kukkunud või? Mul on sügavalt pohhui, kas tõendid näitavad, et venitamine on kasulik või mitte. Sügavalt savi. Aga ma tahan teada mida need tõendid näitavad. Antud juhul näitavad seda mida me siin Rotteriga oleme välja toonud. Nii lihtne ongi. Mul ei ole mingeid eelistusi. Mind ei koti, kas tõde on selline või hoopis selline. Kama. On nagu ta on ning kuhu teadus ja tõendid näitavad, sinna ma lähen ja sellest ma räägin. Ma ei saa aru, mis siin keerulist on, mis teistes konflikte tekitab?
Sul ei ole praktikat, ainult teooria. Su praktika kukkus jooksmisel hästi ruttu läbi kuigi teoorias olid väga tugev. Vaata tänavale, kõik jooksevad, kuidas nemad ei kuku? Mingit lund ei ole linnas. Nüüd sa oled arukas kuigi alustasid suure hurraaga ja rääkisid sellest kui imeasjast. Tühine edevus?
Sorri, et mu 10 aastat treeninguid täiesti puhas teooria on. Peeglist raisk vahib ka teooria vastu. Tegelikult olen 50a paks vanamees ning edvistan võõra piltidega netis. Mhm. Vaata tänavale? Kõik jooksevad? Kus kuradi kohas sa elad, et inimesi pidevalt jooksmas näed? Ma vaatan enamuse päevast aknast välja ning käin iga päev mitu tundi välja jalutamas ning heal juhul näen ühte tervisesportlast. Ning, mis vahet on mida teised teevad. Las riskivad. Selle pärast sa ei näegi kedagi kukkumas, et kukutakse vbl korra aastas ning siis ongi kukutud pikaks ajaks. Su argumendid on täiesti ajuvabad. Mis mõttes lund ei ole? Tahad teen pilti majaesisest, kus lund on kõikjal? Tahad näitan oma jooksurada, mis on siiani siit-sealt lumine ning jääd täis? Lähed äkki ise pimedal ajal, peale öiseid miinuskraade asfaldile jooksma? Mine.
Miks veneajal võimeldi, oligi põhjus suurtel kogemustel. Lapsed olid tervemad, polnud sedapalju rühihäireid kui tänastel lastel on, polnud ka ülekaalulisust kuigi ka siis müüdi pirukaid, limpsi ja koolitoit oli ökäää.
Lapsed olid tervemad, kuna aja veetmiseks oligi põhiliselt üks võimalus – teistega koos mängimine = aktiivsus. Samuti polnud lastel meeletuid taskurahasid ning polnud tegelikult ligilähedaseltki selliseid rämpstoiduvõimalusi. Rangus oli. Lastel kästi 3x päevas perega süüa ning heal juhul anti mõni kopikas, et vahest pirukas või jäätis osta. Ei olnud nii, et hommikul anti päeva toiduraha kätte ning mine söö mida tahad nii nagu tänapäeval. Tollal joostigi ja võimeldi kogu see üleliigne kaloraaž maha ja elu oli lill.
Pole mingit tegemist suurepäraste nõuka-aja “kogemustega”. Puhtalt elukeskkond oli teine.
Arc, kas sulle ei tundu et oled kujunenud kõigi teaduste doktoriks, kes ise millegi eest ei vastuta?
Kaota google ära, palju sul oma kogemusi alles jääb?
Kogemused on antud kontekstis väga väikse väärtusega. Mis kasu on kogemustest laiema üldsuse harimiseks? Maailm oleks hukas, kui inimesi hariksid ainult enda kogemustest lähtuvad oma ala eksperdid, kelle omandatud teadmised ei ole läbinud kontroll-filtreid ning kes ei näe ega kuule millestki muust ning ei suuda laiemat pilti kokku siduda. Mitte ükski inimene ei suuda ka 10x eluea jooksul niipalju adekvaatseid kogemusi kokku saada, et katta kõiki maailma variatsioone, mis puutub ainult tema kitsasse valdkonda. Mis siis neist ekspertidest veel rääkida, kes ainult mõned kümned aastad asjaga tegelevad.
Üks põhjalik teaduslik uuring suudab rohkem täpset infot pakkuda, kui aastakümneid teisi treeninud treener, kes ainult arvab ja pakub ning analüüsib andmeid, mis on saadud ilma kontrollmeetmeteta.
(Ei väida, et kogemustel üldse mõtet ei oleks, muidugi on. Kogemused loovad vajalikud hüpoteesid ning esialgsed tulemused mille peale teadus saab uusi põhjalikke teooriaid aretada, neid testida, kontrollida jne.)
Mille eest ma täpselt vastutama pean? Et jagan teaduslikke materjale? Ma ei mõtle midagi välja, ma ei loo mingeid teooriaid mida teistele peale pressin. Antud kontekstis olen mina sõnumitooja ning minu jaoks on täiesti arusaamatu, miks kõik mind üritavad rünnata. Nagu minu ründamine kuidagi mõjutaks sõnumit, mida ma toon. Absurd ei ole? Kui suudad tõestada, et ma olen maailma suurim idioot, siis ei ole sellest absoluutselt mingit kasu minu toodud sõnumi maha tegemiseks, kuna need pole omavahel seotud. Teaduslikud uuringud venitamise kohta ütlevad ikka täpselt sama – toon viited siia mina või keegi teine.
Miks ma peaksin google ära kaotama? On debiilsus endalt meelega röövida infoallikas, et tõestada teistele “Oh, vaadake mind, ma saan ka ilma”. Umbes sama nagu jalgrattaga sõites käed lenksu pealt ära võtta ja siis uhkustada, kui tegija oled. Võib-olla mõni saab ässata oma sõiduoskusega, aga praktikas võidab enamasti ikka see, kes lenksust kinni hoiab ning taldadele valu annab.
Kui Erki Nool, kes on olümpiatel võistelnud, kuldmedaleid saanud, parimate treenerite ja spordiarstidega koostööd teinuna ka asjast midagi ei jaga, siis kes üldse jagab?
Kana on oma autoriteedi munale kaotanud
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ehtne loogikaviga. Autoriteetide hindamine, justkui nende poolt räägitav omaks mingit erilist väärtust. Unusta ära autoriteedid. Pole mõtet neile liigselt tähelepanu pöörata. Milleks? Usu enda võimesse infot analüüsida, usu erapooletutesse tõendusmaterjalidesse, töötlemata tõendusmaterjalidesse. Ära kuula tuimalt seda mida teised räägivad, ükskõik mida nad ka saavutanud pole – see ei oma erilist tähtsust.
Jah, Erkki Nool võib panni lakkuda oma saavutustega. Tubli poiss, kuid need medalid omavad 0 väärtust tema ütlemiste tõesuse hindamisel. Autoriteetide ütlemistele võib veidi rohkem tähelepanu pöörata, kuid info mida nad pakuvad peab läbima täpselt sama kadalipu, mis ka iga teise inimese poolt pakutav materjal. Saavutused ei muuda info väärtust karvavõrdki.
Loomadel on instinkt hoida kokku energiat. Kassid näiteks ringutavad end koguaeg ja kuna nad teevad seda ülitihedalt, siis nad ei vaja pikemaid venitusi.
Arc, sa oled vist väga noor inimene ja ei mäleta nõukaaega. Nõukaajal olid vahetunnid väiksematele lastele sisustatud alati ühe võimlemisega. Kehalises kasvatuses alati võimeldi. Tänapäeval seda kõike enam ammu ei ole.
20. aastaga on elu läinud laisaks ja polegi ime kui hakkavad tagurlikud ideed levima. Levitavad need, kes lapsena panid laiska ja hiljem avastasid spordi endale. Edevamad tegelased hakkavad ise igasugu asju leiutama ja neid avalikusele tõepähe reklaamima. Pole neil vastava ala haridust ega kogemust, on ainult huvi esineda.
Mina pole ennast eriti venitanud, aga üha rohkem märkan soovitusi, kus vanemaks saades tuleks just rõhku panna rohkem venitustele kui treenimistele.
Ma pole suutnud ära imestada, kuskohast sa koguaeg neid tõendeid otsid?
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Iseendale pealt siis ei tunneta? Alles sa käisid jooksmas ja kole ruttu vist sai läbi see asi.Venitamiste tihedusest on vähe kasu, kui venitust ei hoita. Loomade tihe venitamine tõestab parimal juhul vaid seda, et nad naudivad ajutist lihaspingete vähendamist ning instinktiivselt praktiseerivad selliseid ringutamisi, et olla rohkem ärkvel ja erksad.
Ma ei saa eriti sinu postituse mõttele pihta.
See, et nõuka ajal kõike peale sunniti, ei tähenda, et tollased meetodid kuidagi head oleksid olnud. Need, kes elavad 30a vanade teadmistega ning keelduvad tänapäevase teaduse arengut aksepteerimast, on need kellele peaks kaasa tundma. Mitte ei peaks me maha tegema neid, kes mistahes põhjusel võtavad vaevaks tänapäevaseid materjale uurida ning proovida arendada üldist mõistmist ning leida efektiivsemaid meetmeid mistahes eesmärkide saavutamiseks.
See, mis soovitusi sa märkad ei oma tähtsust. Ma loen iga päev, kuidas soovitatakse endiselt küllastunud rasvu vältida, muna mitte süüa ning ajada hoopiski 60% ulatuses teravilju endale iga päev sisse. Kas see muudab need soovitused automaatselt headeks soovitusteks? Muidugi mitte.
Ja mis mõttes sa ei saa aru kust ma neid tõendeid otsin? Võtan vaevaks interneti otsingumootoritesse või teaduslikesse andmebaasidesse asju sisse toksida ja lugeda. Miks ma enda peal tunneta? Tõsiselt küsid nii tobedaid küsimusi? Okei – sa proovi “enda peal tunnetada”, kas sul on ajukasvaja ning milline on parim lahendus selle raviks. Arvad sa tõesti, et enda peal venituste katsetamine annab sulle mingit tagasisidet, millest mingi kasu kellegile on peale sinu enda? Ning isegi, see on äärmiselt piiratud. See mida sa ise järeldad enda piiratud vaatevälja, teadmiste ning mõõtevahenditega on niivõrd ebatäpne, et kohutav.
Mis minu jooksmisse puutub, siis ma praktiseerin arukust ning ei lähe hommikul vara pimedas jooksma asfaldile, kus võib must jää olla kõikjal. Ma ei kavatsegi unise peaga endal kuskil konte murda. Kuna mul on kodus velo olemas, siis teen iga hommik 30 minti seda.
Kui ilmad stabiilselt niivõrd soojaks lähevad, et igasugune lumi ja jää võimalus on kadunud, siis hakkan uuesti väljas jooksma. Nii lihtne see ongi.
What does science have to say about it?
http://www.muscleforlife.com/stretching-before-aerobic-exercise-or-weightlifting-yes-or-no/
Mhm. Selle artikli lugesin mõni aeg tagasi teemat uurides läbi. Lisan siia ka ühe meeletult põhjaliku kirjatüki, kus on ka kõik väited teaduslike materjalidega viidatud, niipalju, kui võimalik:
http://saveyourself.ca/articles/stretching.php
The truth about stretching is that there is no truth about stretching to be had: it’s just too complicated a subject. There are too many mysteries and variables in muscle and connective tissue physiology, too many different stretching methods, and too many and vague goals for it to ever be possible to categorically say that stretching does or does not “work.” What kind of stretching, and for what? For every answer about stretching there are ten more questions — kind of like Lost — and for every safe assumption there’s a selection of exceptions.However, plentiful recent research now shows that stretching as we know it — the kind of typical stretching that the average person does at the gym, or even the kind of stretching that most athletes do — is mostly a waste of time for most commonly identified goals.See loomade näide on nii tobe, kui üldse tobe saab olla. Ning Nool võib kuu peale oma mõtteavaldustega sõita.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Võrdleme loomade kogukeha paarisekundilist ringutamist peale lamamisest tõusmist ning inimeste poolt korduvalt tehtavaid, mitme minutilisi, tugevaid venitusi mitmetele spetsiifilistele lihastele?
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Muidugi on selge see, et “venitamine” kui üldine mõiste on liiga ähmane, et seda lihtsalt heaks või halvaks kutsuda. Loeb tõesti venitamiste tüüp ning kuidas ning mis kontekstis seda praktiseerida. Siiski mulle vähemalt tundub, et enamik peab venitamiste all silmas kõige tavalisemat staatilist venitust. Ning kuigi see on okei meetod üldise painduvuse parandamiseks, siis ma ei leidnud küll kuskilt tõendeid, et see midagi muud kasulikku teeks. Mõnus lihtsalt end veidi sikutada. Lihastes tekib ajutine pingelangus peale venitusi.
Tundub, et pean hakkama õlgadele veidi rohkem koormust andma. Biits-triits kipub eest ära minema. Õnneks on mul õlgade koormus niivõrd naeruväärselt madal, et pole mingit probleemi juurde panna.” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Hetkel libistan kohvi ja mõtlen maailma asju. Niipalju asju tahaks teha, niipalju kogemusi vaja omandada. Aega nagu oleks, aga võimalusi? Võimalused tuleb ise luua, see võtab aga aega ja vaeva. Alates mingist punktist võid rügada, mis jube, kuid kiirendada arengut ei saa…Loogiline on jah, et kuidagi on verevarustus ajju häiritud. Käed peakohale tõstes peaks vererõhk langema ning võib-olla on mõni inimene vererõhu muudatustele sellisel moel tundlikum ning tekibki minestamise oht.
Igal juhul võiks vererõhu lasta üle mõõta ning arsti juures proovida käed peakohale tõsta ning vaadata, mis juhtub. Niivõrd tavaline tegevus nagu käte peakohale tõstmine ei tohiks pidevalt minestusi esile kutsuda.
Arc mida sa ameerikas tegid?
Niisama sõpradega maailma avastamas. Väga lahe oli, tahaks kindlasti tagasi minna, kui aeg ja rahad lubavad.
Eile sai end laetud ning täna on puhkus olnud. Päev otsa ainult toolis istunud. Homme läheb rutiiniks ning nädala lõpus saab pikemalt puhata ja teeb sõpradega väikse istumise ka. Plaanis vähemalt mitu suurt pitsat osta ning eks kasti õlut peaks ka muretsema. Eks näis palju ise pruugin, kuid omajagu ikka. Sünnipäeva puhul ei maksa sõprade seas nagu kuivik istuda.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Pildid jäid tänasest kuidagi kehva kvaliteediga, aga las olla. Vaatan, kas saan järgmine nädal päeva algusepoole vähe naturaalsema valgusega teha nagu mõni on soovinud. Kuna meil ilmad kogu aeg nii pilves ning toad on pool-valged, siis kipub telefoni fotokas kvaliteetsete piltidega hätta jääma.
Kui su üks vanematest on ikkagi omaaegne olümpiavõitja ning mitmekordne euroopa- ja maailmameister siis saad isegi aru, et su kaasa saadud geenid juba ühelt poolelt on ‘väheke’ soodustavamad sellistele asjadele nagu jõu arendamine ning keha kujundamine jne.
Foorum on palju rahulikum ning toredam, kui sa vahepeal kadunud olid – äkki kordaksid seda
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>?See on küll meeletu valearvamus, et vanemate geenid garanteeritult midagi head kaasa annavad. Geenid ei tööta nii mustvalgelt, et Ema ja Isa on lihastes ja lapsel kasvab lihas kohe paremini. Väga vabalt võib eriti sitalt lihas kasvada. Maailm täis tarku vanemaid kellel lollid lapsed, lühikesi vanemaid, kelle lapsed NBA-s ning pikki vanemaid, kelle lapsed jupatsid. Isegi, kui õnnestub vanematelt saada geenid, mis justkui soosiksid lihaskasvu, siis pole garanteeritud, et need geenid üldse avalduksid. Paljud päritavad asjad jätavad vahest terveid generatsioone vahele.
Mul võib olla imepisike tõenäosus omada paremaid eelduseid lihaskasvuks, kui mõnel teisel, kuid kindlat pole midagi. Näiteks on minu vanemate pikkused Isal umbes 175cm ja emal 165cm. Mina olen 185cm. Geenid eksju, onju.
Kuidagi jube nõmetsemine inimeste poolt. Ükskõik mida ma ka ei teeks, kõik liigutavad finišijoont kaugemale. Kord ei tasu kuulata, sest pole vormis. Teen vormi, siis öeldakse, et ikka sitt. Siis teen parema ning siis öeldakse, et vahet pole kui hea vormi teed, sul on head geenid ja lihtsalt jopanud kehaga.
Et siis vahet pole mida ma teen kokkuvõttes jah? Lähen panen äkki teie rahulduseks Mr. O tiitli kotti? Aga ei, see ju kemmi kasutajate ala, see ka ei aitaks. Kemmiga kasvab igaüks.
Naljavennad koos ma ütlen. Küünte ja hammastega hoiate kinni, et uued tuuled ja muutused teie õuele kunagi ei jõuaks.
Noh, mis mul ikka sinu aastakümnete kogemustele vastu panna on. Kui geenid, siis geenid. Ma lähen uputan end shokolaadivanni, kuna geenid nii head, et rasv ei hakka lihtsalt mulle külge. Hiljem vahin 10 minutit hantlit ning piisab tänaseks küll.
Alguspunkt on kõigil inimestel erinev sõltuvalt nende üleskasvatusest ja elukeskkonnast. Tegemist pole niiväga geenidega vaid siiski välja kujunenud omadustega. Olgem ausad, väga vähesed peavad arvet laste ja noorte toitumise ja aktiivsuse üle. Seega ei tea enamasti mitte keegi, kas need “kõigesööjad”, kes saalis esimesel päeval lammutavad teevad seda geenide pealt või selle pärast, et nad on lihtsalt aastatega põhja muul moel alla ladunud.
Need, kes on üle keskmise kehakaaluga, pikemad/suuremad, samas aktiivsed ning eelistavad valgurohkeid toiduvalikuid on ka suure tõenäosusega tugevamad. Selline olin mina näiteks. Nii kaua, kui ma mäletan on olnud minu lemmiktoit liha ja ka piimatooted. Vean kihla, et enamiku lapsepõlvest tarbisin tunduvalt üle normi valku ja rasva – ehk kõik mida lihaste ja kogu keha arendamiseks vaja. Ma ei tegelenud aeroobsete tegevustega, vaid pigem oli minu aktiivsus plahvatuslikku ja staatilist vastupanu tüüpi. Näiteks ronisin väga palju, teiste lastega pigem maadlesin ning ka koolides kehaliste tundides vältisin aeroobset ja pigem tegin plahvatuslikke või staatilist tüüpi tegevusi. Kehakaal oli samuti üle normi, kuna sõin palju.
Tulemuseks oligi see, et olin pm. kõige tugevam laps klassis. Ning esimest korda kangi keskkoolis puutudes surusin ka pm. enda kehakaalu üles, mis võis olla mingi 70kg tollal.
Ning väga hästi oli näha, et paksukene IT-poiss oli nõrk ning samamoodi oli nõrk üliaktiivne jalgpallur, kelle rasvaprotsent oli nii madal, et oleks võinud näljahädaliseks teda pidada. Mu enda parim sõber oli mitmekordne Eesti meister maadluses ning vaieldamatult klassi kõige paremas vormis tüüp. Ma võisin toore jõu poolest üle olla, aga tema oli kõige mitmekülgsem ja polnud asja millega ta hakkama pm. ei saanud. Samas ei näinud ma mitte ühegi inimese puhul põhjuseks geene. Tagantjärgi analüüsides on väga selge, kust erinevate inimeste füüsilised võimed pärit olid.
Kui keegi sellise põhjaliku pildi inimese taustast ette maaliks, siis võiks suht täpselt öelda, milliseid numbreid ta esimesel korral jõusaalis suure tõenäosusega tegema hakkab ning milline saab areng olema. Siin pole mõtet geenidega vabandusi tuua ja asja sogaseks ajada.
Kui sul on jätkusuutlikust nii 8 aastat oodata vormi tegemisega, siis tõesti… aga me noored tahame tänapäeval võimalikult ruttu ja kohe
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> . Mul on isiklikult hea meel, et ta on vormi kodustes tingimustes teinud/timminud, kuigi sa Holger käisid vist kuskil lasnamäe koolis põhja ladumas? Vähemalt sellest ajast mäletan B foorumis su sõnavõtte ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Selle ruttu ja kohe peale siuke jutt, kes veel lugenud pole: http://www.kaalustalla.ee/blogi/treeni-targalt-toitu-targalt/
Aga jah, paar aastat tagasi käisin vist jah ca. pool aastat lasnas jõusaalis. Mitu aastat nüüd möödas ja päris peast ei mäletagi enam, kuid midagi taolist see ajaperiood võis olla. Seda võib mõnes mõttes põhja ladumiseks pidada, samas tegin seal muidugi igasugu lollusi ka ja rapsisin niisama. Võib-olla oleks õigem öelda, et tõeline põhi sai laetud veel aastaid varem, kui veel Revalis siblisin.
Igastähes on kõik tehtud asjad vormi panustanud ning ühtegi asja ei saa kõrvale jätta.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Nüüd saate aru, kui olulised on geenid ja kui õigeid geene ei ole, siis jäätegi unistama sellisest vormist.
Ma nii julgelt kõike geenide arvele ei paneks. Võib-olla on head geenid lihasmassi kasvatamiseks, võib-olla mitte. Kes seda öelda oskab. Nii mõnigi inimene, kes sarnaselt toitub või sarnaselt treenib näitab mulle koha kätte. Kas neil on ka head geenid?
Või on pigem asi selles, et kes minuga võrdväärset vormi teha ei suuda, ei oska lihtsalt teha?
Nii lihtne on kõik geenide arvele loopida. Elu on lill sellise suhtumisega. Ei saa hakkama? Sitad geenid. Ideaalne vabandus. Kellegil teisel läheb hästi? Tal on head geenid, joppas. Jälle endal hea olla, ei pea end kehvasti tundma, kuna endal sitad geenid.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kui ratsionaalselt mõelda, siis pagan küll, kui kõikide minu treeningaastate peale selline vorm kedagi reaalselt üllatab, siis on küll maailmas ikka asjad päris pekkis ju tegelikult. Ma olen vaikselt nokitsenud mitme aasta vältel, igas aastas paar kilo liha peale ja paar kilo pekki vähemaks. Kui nii mõelda, siis on tegemist ju täiesti kesise arenguga.
IMO vaadake kasvõi HDTanelit, võrreldes minuga on mees kordades parema arengu läbi teinud. Ning selliseid on veel ja veel. Mehed kaotavad siin vähem, kui poole aastaga 10+ kilo pekki ja kasvatavad veel liha selga. Ning mõni siin imestab, et ma olen 3.5a vältel suht järjepideva treeninguga sellise vormi suutnud teha.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>No nüüdseks on aru saadud, et kui ta räägib, et ‘sõin jäätist ja pizzat’ siis ei ole tegu stereotüüpse ‘sõin jäätist ja pizzat’ jutuga, kus kogused on ebavajalikult hiiglaslikud.
Viimase 7 päeva jooksul olen söönud 2.5kg torti, 3L jäätist, 3 pitsat, 1 paki lasanjet + muud tavapärasemat kraami. (lihad, juurikad, puuviljad jms)…
Ma ütleks, et need kogused on totaalselt ebavajalikult hiiglaslikud, isegi minu jaoks.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> – Viimasel õgardluse päeval hakkas isegi mul lõpuks kõht valutama. Aga mul oli kindel plaan kogu sünnipäevakraam sisse keerata, et siis normaalsema toitumisrütmi juurde tagasi pöörata.Muidugi selge see, et ma ei soovita kellegil mind üks-ühele eeskujuks võtta. Isegi, kui ma igat tegevust lahti ei mõtesta, siis on mul kogu toidulaud siiski läbi mõeldud. Nende toitude näol oli tegemist suhteliselt plaanipärase õgimisega, et sünnipäeva puhul paagid nii täis laadida, kui vähegi annab ning samas mitte vormi rikkuda.
Kaal langes…. booyah!
24/7/365 ei saa tuim kuivik olla. Vahest peab naudingut ka lubama. Kui asjad läbi mõelda ning plaanid paika panna, siis pole mingit põhjust, miks vorm oluliselt kannatama peaks. Vbl lükkad oma “unistuste keha” mõne päeva võrra kaugemasse tulevikku aga saad vastu meeletu rahulolu ning korraliku särtsaka, et trennides lammutada mitmeid päevi. Why not.
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>* Muidugi selge see, et see on ekstreemne näide ning kui ma vahest kirjutan, et sõin pitsat või jäätist, siis tõesti ei tähenda see seda, et kogu päevamenüü sellest koosnes. Üks poepitsa on mingi 600-700kcal, sama paki jäätise kohta. Mõni mõis sellise ports päeva mahutada vahest.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Endiselt elus. Tegutsen ühe huvitava projekti kallal ning samas oli siin hiljuti ka sünnipäev. Seega polnudki aega foorumitesse süveneda. Mitu päeva sai torte ja jäätiseid õgitud, veidi liiale mindud. Kuid elustiili pressin aktiivseks ning trennid on kõik sujunud.
Ma ei “raali nurgas”. Ma leian, et puhtalt interneti uuringute üle vaidlemisest ei piisa. Sellepärast käingi koolitustel ja seminaridel ning plaanin teistkordselt ülikoolitee läbi teha.
Ja loomulikult tunnistan ma oma teadmatust ja sellepärast ei võtagi sõna iga asja koha pealt. Mida rohkem ma tean, seda rohkem mõistan, mida vähem ma tegelikult tean. Õigemini, ma isegi ei tea, kui palju ma ei tea või kui palju võiksin teada.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>See on täitsa õige, et mida rohkem õpid, seda enam jõuab kohale, kui vähe sa tead. Enamus aega on tõesti nii, et sa isegi ei tea mida sa ei tea, ning mis see olla võiks mida võiks teada.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ma lisaks aga seda, et kuigi koolitused ja ülikool on toredad – just silmaringi avardamiseks ja teiste ekspertidega suhtlemiseks, siis puudusteks on enamasti rahaline kulu, ajapiirangud, piiratud arutlusmaht (kuna koolitajaid on piiratud arv) jms. Seega ma ütleks, et internetis arutlemine on tunduvalt suurema potentsiaaliga. Sest rahalist kulu põhimõtteliselt ei ole, ajapiiranguks on vaid enda ja teiste vaba aja olemasolu ning arutlustel pole mingit piiri seni kuni see on avalik – see aga tähendab, et pole tabusid ning kõik läheb söögiks. Usun, et sa võiksid ka rohkem internetiaruteludesse panustada.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Lisaks veel sellise mõtte ka, et kui sa tead, et mõnes punktis sa tugev ei ole, tunnistad teadmatust – siis ei peagi alati otseselt mingit konkreetset sõnavõttu hakkama võtma. Pigem võikski liituda mõne teemaga ning püstitada mõni küsimus. Mõni arutelu edasi kandev mõte. Miski, millest sa juba saad kinni haarata, või miski, mis sind ennast aitab arendada.
Ma käin sageli foorumites, kus leian teemasid millest ma ei tea suurt midagi. Sellistes teemades ma ei lenda peale, et ise infot meeletult jagada, vaid pigem ühinen aruteludega nende nurkade alt, kus ma olen tugev ning loodan tasapisi õppida ning suunata arutelu suunadesse, mis mind ennast harida aitavad. Vahest küsin otse. Sageli palun lihtsalt endale huvi pakkuvat punkti teistel laiendada, lahti mõtestada. Sest väga tihti on internetis kirjapandu puhul midagi tõlkes kaduma läinud.
Kokkuvõttes on mul tunne, et interneti harivat mõju ei tunnustata piisavalt. Ma arvan, et probleemiks ongi see meeletu info hulk, mis kättesaadav on ning see meeletu sorteerimisvajadus, mis sellega kaasas käib. Lisaks avalike foorumite meeletult põhjalikud, konfliktsed diskussioonid, mis paljusid eemale peletavad. Lisaks “tõlkeprobleemid”. Paljudel on raskusi oma mõtteid teksti kujule teisendada ning veelgi enam – teiste teksti kujul olevaid mõtteid mõista ja nendega koos arutleda. Aga ma usun, et see on õpitav oskus nagu iga teinegi. Tuleb vaid aega ja energiat panustada.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Siin kohal soovin, et Risto Uuk siin foorumis rohkem sõna võtaks, sest vot see mees oskab alles küsimusi küsida, diskussioone tühja koha pealt luua ning meeletult arutleda.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> – Kas siin foorumis muidu Kristjan Koik ka tegutseb? Ta jagab ka hästi seda arutluse värki. Seda tahaks siin foorumis rohkem näha. Hetkel tundub, et enamik diskussioone leiavad aset Facebookis, mis on küll meeletult hea kandepinnaga, aga mille formaat ise on aruteludeks äärmiselt ebasobiv, foorum on siiski tunduvalt parem. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kuidagi irooniline on näha, et Arch on hakanud ise samamoodi sõna teiste vormi kallal võtma, nagu talle endale tehti mõned aastad tagasi, kui paras sardell oli. Nüüd kui mingi jooned hakkavad alt läbi kumama lõpuks, siis läheb juba teiste kulturistide loputamiseks ja kui kellelgi on midagi öelda, siis mainitakse vorm ka kohe ära.
Sa ütled, et ei viitsi lavale tulla. Kuna sa pole kunagi laval olnud ja vaevalt, et oma kõhupeki viitsid niivõrd ära kaotada, siis sa ei saagi teada, et niisama peeglist vaadates ja toas pilte tehes tundubki vorm vägev ja mida kõike veel. Lavavalguses on asjad teistmoodi ning tullakse maapeale tagasi.
Kuidas te aru ei saa, et ainuke põhjus miks ma üldse oma vormi mainin on selle tõttu, et te krt ei kuula ju muidu. Minu vorm EI OMA MINGIT TÄHTSUST. NULL tähtsus. Teie vormid ei loe midagi. Ma läheksin heameelega Ronnie Colemani ette ja ütleksin talle näkku, et ta on täis lammas toitumise koha pealt ja võiks oma suu kinni panna. Tema vorm, tema saavutused – ebaoluline tema sõnavõttude väärtuste hindamiseks.
Aasta aasta järel räägin, selgitan, arutlen, põhjendan, toon uuringuid välja jne ja enamus ainult mölisevad, et tee vorm ja tee vorm, siis kuulame. Lõpuks, kui teen mingi vormi, siis mölisetakse, et mis sa uhkustad sellega, vorm ei ole ju tähtis ja üleüldse ikka veel sitt vorm.
Lõpetage see vabanduste otsimine, et tõenduspõhistest aruteludest kõrvale hiilida, teil endil mark juba ei hakka?
Kas sul mitte endal ei ajanud hiljuti üks sommide koolitus pead sassi? Et said vastuolulist infot toitumise kohta? Seega peaks sul ju piisavalt põhjust olema asjasse süveneda. Mis sa istud seal omas nurgas ja raalid kelle sõnu uskuda. Võta end kätte ja hakka uurima, hakka arutlema teistega. Mõtestame teemad lahti, toome uuringud välja ning vaatame, mis on mis.
Mulle jääb kangesti selline tunne, et kõik kardavad midagi. Kardavad avalikus kohas tunnistada, et ei mõista midagi, et miski on selgusetu. Eriti kõik teie, kellel treeneripaberid taskus. Nagu oleks keelatud oma teadmatust tunnistada. Nagu see kuidagi vähendaks teie staatust, kui te ütleksite, et te ei saa aru ning palute kellegi abi või mõtteid avalikult. Mida te kardate – rohkem arutelu. Saame kõik koos targemaks.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
