Archangel

Võtame kokku, hetkel, siis nii:

ära aja mingeid max’e taga, ole lihtsalt heas vormis. Igas mõttes.

Kui eesmärk on võimalikult pikk, kuid samas kvaliteetne elu, siis tundub, et jah.

Kuid nagu ennist ütlesin, siis mõne inimese jaoks tähendab elu nautimine ekstreemseid tegevusi. Tundub, et nii mõnigi on nõus oma eluea pikkuse kasvõi pooleks lõikama ja igasugu kannatusi tulevikus taluma, kui saaks kasvõi võimaluse, et lühiajaliselt olla millegis “parim” või kogeda midagi mida enamik ei koge kunagi.

Ega ei juhtunud etv2 vaatama veel? Mis mõtted tekivad?

Vaatasin ära. Varem polnud näinud, aga kõik teemad olid tuttavad. Paastumise mõju tervisele on tõesti palju uuritud ning juba aastaid on see ka praktikas ümber kujundatud kulturismile ja spordile üldiselt: http://www.leangains.com/

Sarnaseid lehti on veel palju aga Martin oli peamine eestvedaja. Variatsioone on tekkinud palju, kes paastub iga päev natukene, kes üle päeva, kes paar päeva nädalas jne. Tulemusi on võimalik saada kõigiga nii sportlikus mõttes, kui ka tervise mõistes.

Üks huvitav uuring kulturistide jaoks, mis võiski olla see sama uuring mida seal videos mainiti:

Obes Rev. 2011 Mar 17. doi: 10.1111/j.1467-789X.2011.00873.x. [Epub ahead of print]

Intermittent versus daily calorie restriction: which diet regimen is more effective for weight loss?

Varady KA.

Department of Kinesiology and Nutrition, University of Illinois at Chicago, Chicago, IL, USA.

Abstract

Dietary restriction is an effective strategy for weight loss in obese individuals. The most common form of dietary restriction implemented is daily calorie restriction (CR), which involves reducing energy by 15-60% of usual caloric intake every day. Another form of dietary restriction employed is intermittent CR, which involves 24 h of ad libitum food consumption alternated with 24 h of complete or partial food restriction. Although both diets are effective for weight loss, it remains unknown whether one of these interventions produces superior changes in body weight and body composition when compared to the other. Accordingly, this review examines the effects of daily CR versus intermittent CR on weight loss, fat mass loss and lean mass retention in overweight and obese adults. Results reveal similar weight loss and fat mass loss with 3 to 12 weeks’ intermittent CR (4-8%, 11-16%, respectively) and daily CR (5-8%, 10-20%, respectively). In contrast, less fat free mass was lost in response to intermittent CR versus daily CR. These findings suggest that these diets are equally as effective in decreasing body weight and fat mass, although intermittent CR may be more effective for the retention of lean mass.

Ehk, ülepäeva paastumine aitas lihasmassi paremini säilitada, kui igapäevane kaloraaži vähendamine. Mis enamikele kulturistidele on pigem shokk, kuna paljud usuvad siiani, et niipea, kui toidukordade vahele jääb rohkem, kui 3 tundi, siis lihased kukuvad küljest. Praktikas võib aga asi olla vastupidine ning dieedi ajal iga päev kaloraaži vähendades võib hoopis suurema lihaskao kaasa tuua.

See selleks.

Minu lähenemine on kujunenud sarnaseks, kuigi ma otseselt ühtegi sellist uuringut niiöelda eeskujuks ei võtnud. Ma lihtsalt leidsin, et igapäev kaloreid vähendada on tüütu. Iga päev olla nö. dieedil, kus saad vähem toitu, kui harjunud, on tüütu. Seevastu kaloreid piirata osadel päevadel ja osadel mitte, on lihtsam, tunduvalt lihtsam. Seetõttu hetkel ongi ca. 4-5x nädalas kaloraaž korralikus defitsiidis ning 2-3x üle keskmise. See on vaimselt palju paremini talutav ning tulemuste üle ei saa samuti kurta.

Tervise kohta ei oska kommenteerida kuni uuringutel pole käinud aga mingeid kaebuseid ei ole.

Viimasel ajal on minu teada saanud suhteliselt selgeks, et kaloraaži piiramine ja tõesti ka valkude piiramine aitab vananemist edasi lükata. Mõnes mõttes on ta loogiline ka siis, kui teaduslik jutt kõrvale heita. Loogiline selles suhtes, et nagu selles videos see auto näite puhul – pidevalt palju süües, palju valku, lisaks palju trenni, ongi nagu auto gaasipedaali põhja surumine ja lihtsalt täiega rallitamine. Võtad kehast mis võtta annab. Kuid nö. kõik, mis liigub – kulub. Ning kehal tundub olevat piiratud maht, kui palju ta suudab energiat läbi töödata, kui palju ta suudab oma kudesid uuendada kuni hakkavad tekkima häireid. See on kihutamine ja kihutamise riskid on suuremad, olgugi, et jõuad kaugemale ja kiiremini.

Seega ma usun 100%, et toiduenergia tarbimist piirates, üleliigset aktiivsust piirates, megakoguseid valke piirates, lisades juurde paastumist on võimalik elada tunduvalt kauem ja tervemalt. Hetke teaduse põhjal tundub see igati loogiline, põhjendatud ja tõestatud.

AGA, küsimus on – kas selline elustiil on miski, mida sa naudiksid? Selles ongi küsimus. Elamine – lihtsalt elamise nimel ei ole alati seda ju väärt. Kui kauem elamine tähendab, et pead loobuma või piirama liiga paljusid endale meeldivaid tegevusi või asju, siis kas sa üldse tahaksidki kauem elada?

Enamik meist mõistab, et tipp-sport on tervisele kahjulik aga paljud teevad seda sellegi poolest. Miks inimene teadlikult otsustab oma elu ja tervisega riskida. Miks tehakse tipp-sporti, kui on praktiliselt garanteeritud madalam eluiga ning kehvem elukvaliteet tulevikus? Miks inimesed seda teevad?

Siinkohal peaksid sõna võtma pigem psühholoogid.

Teema on huvitav, väga huvitav. Hetkel tundub, et Intermittent Fasting on üks parimaid meetoteid praktiseerida suhteliselt kõrgel tasemel näiteks men’s physique’i/klassikalise kulturismi ning muidugi harrastajana vormis olla ja samas hoolitseda oma tervise eest.

Et siis mida Alan Aragon täpsemalt propageerib? Taimetoitlusest ma saan aru(meat is murder), paleost ma saan aru(inimene pole teravilja ja piimaga kohanenud), isegi toortoitujatest saan aru, korporatsioonidest saan aru ( Coca Cola on tervisliku toitumise osa mõõdukalt tarbides), aga ma ei saa aru, mida esindab Alan Aragon? Kõike mõõdukalt? Pole vaja 8 söögikorda päevas? Pole vaja midagi piirata, enne kui teaduslik uuring on selle halvaks tunnistanud?

Mõõdukus, paindlikkus sõltuvalt kontakstist. On toite, mis on teatud kontekstis otstarbekamad ning on toite, mis on vähem. Näiteks võistlusdieedi ajal pole lihtsalt enamasti jäätise söömine otstarbekas. Kaloreid palju, valku vähe, nälga eriti ei rahulda. Kehv toit dieedi ajal. Võib – aga enamasti muudab dieedi raskemaks. Nõme on näljas olla ning kui valku väheks jääb pole ka hea. Seega mõõdukus ja kontekstile tähelepanu pööramine. Näiteks, kes matsu jagab see võib-olla valibki dieedi ajal jäätise magustoiduks, aga mõistab, et menüü on vaja veidi mitmekülgsemaks muuta ning kohandada sobivaks. Seega jäätise kõrvale rohkem kiudaineid ning valgurikkaid toite, et rahuldada nälga ning tagada valkude piisav kogus. Eelnevatel ja järgnevatel päeval tõstetakse vbl puu- ja juurviljade kogust, et mikrotoitaineid oleksid pikemas plaanis hästi kaetud.

Sama kehtib ka kõige muu kohta. Mõne inimese jaoks on dieedi ajal tihe söömine hädavajalik, et nälga kontrolli all hoida – mõnel vastupidi. Mõni lihtsalt tunneb paremini, kui sööb harva, sest muidu on 24/7 näljas – pisikesed näkitsemised ei aita üldse. Mõni sööb hommikust, mõni mitte. Elustiil on erinev, maitsemeel erinev, meeldimised erinevad. Paindlikkus.

Enamik inimesi üritavad kõiki asju kategoriseerida. Lahterdada. Õige ja vale. Hea ja halb. Must ja valge. Tegelikult ei saa praktiliselt mitte kunagi selliseid absoluutseid väiteid kasutada. Pole asju, mis on nüüd ja igavesti igas kontekstis õige või vale, hea või halb, must või valge. Ei ole lihtsalt.

Alan soovitab kõigil olla paindlik oma tegevustes, oma arvamustes ja uskumustes. Ärge uskuge asju pimesi, vaid uurige, õppige, kasutage loogikat. Ning mõistke, et kontekst määrab kõik.