Alexander Andrusenko

Kirjutan siis omapoolse kokkuvõtte sellest hooajast. Kevadel loobusin kolmevõistluse EMV-st, kuna oli näha, et erinevatel põhjustel pole lootust vormi saada. Siis otsustasin, et hakkan valmistuma lamades surumise EMV-ks ning ka korralikult tõmmet ja kükki tegema. Tegin treeningkava täiesti ümber nii, et rasked tõmbed ja kükid oleksid 10-päevaste vahedega. Varem oli probleemiks see, et selg ei kannatanud tihedamat trenni. Mõtlesin, et teen veel ühe korraliku tõmbe-küki tsükli ja kui seekord ka ei õnnestu suurt edasiminekut saavutada, siis loobun kolmevõistlusest täielikult.

Kevadel käisin Soomes kalal ning seal jäin haigeks. Seetõttu tuli 3-nädalane treeningpaus. Pärast seda hakkasin korralikult treenima. Algul sujus kõik hästi – isegi tõmbes tuli iga trenn 10 kilo juurde. Kuid mingi hetk jõudsin järjekordselt punkti, kus selg hakkas valutama. Igakord on nii, et kui koormused suuremaks lähevad, tulevad valud tagasi ja trennid hakkavad ära jääma. Kui ikka ei ole loodud tõmbama, siis ei ole kahjuks midagi teha. Jään oma liistude juurde ja tegelen edaspidi ainult surumisega. Jaotasin treeningkava nii ümber, et tõmmet ja kükki teen kergelt ühel päeval nädalas.

Surumine edenes aga hästi ja õnnestus ka trennirekordeid uuendada. Ainuke mure oli kaal. Juuli lõpus läksin Kreetale puhkama ja kui 5. augustil tagasi jõudsin, näitas kaal 100.5 kg. Võistluseni oli jäänud 2 kuud ja 1 nädal. Läksin rangele dieedile ja tegin ka palju aeroobset. 96 kilo peale sain üsna kergelt, kuid siis tuli seisak, mis kestis mitu nädalat. Lõpus pidi kaloraaž olema ~2000 kcal, et kaal edasi langeks, muidu ei saanud kuidagi alla.

Võistlusettevalmistuses tegin seekord päris suured muudatused. Varasemast oli probleemiks see, et oma parimad tulemused tegin ligi kuu aega enne võistlust. Eelmine aasta aga juhtus nii, et vahetult enne võistlust ma eriti trenni teha ei saanud, sest vigastused ei lubanud. Vaatamata sellele suutsin teha enda kohta päris head tulemused – parandasin isiklikku rekordit 10 kilo võrra. Sellest kogemusest tegin järelduse, et ma olengi eluaeg võistlusteks valesti valmistunud.

Seekord oli eesmärgiks vormi täpne ajastamine ja vigastuste vältimine. Ei hakka pikemalt kirjeldama, mida ja kuidas ma tegin, kuid peamised muudatused on järgmised:

1) Tugevaks on vaja saada enne võistluseelset tsüklit, mis on tüüpiliselt 8-10 nädalat. Võistluseelse tsükli ajal on juba hilja tugevaks saada. Siis on aega ainult vormi tipule viimiseks, tehnika lihvimiseks ning kiirusliku jõu arendamiseks.

2) Rekordid jäävad võistlusteks. Ma ei raiska ennast võistluseelse tsükli ajal rekordite proovimisele, sest sellega jõuab tippvorm varem kätte. See vist oligi varem minu suurim viga.

3) Esimesed särgitrennid ei lähe raskustega liiga kõrgele, sest sellega saab ainult vigastusi. Täpselt see juhtuski enne eelmise aasta EMV-d.

Arvan, et seekord õnnestus vormi peaaegu ideaalselt ajastada. 2 nädalat enne võistlust surusin varuga 217,5. Nädal enne võistlust proovisin ainult algraskust – 207,5 oli kerge ja kindel. Kuna kaloraaž oli väga madal, siis pidin trenni mõttes olema täielikul säästurežiimil, et mitte üle treenida. Võistlustel kaalusin 92.60 kg, mis tähendab, et 9 nädalaga olin kaotanud ~8 kilo. Sellega ei kaotanud jõus mitte midagi. Minu jaoks on see väga suur saavutus, sest jõukadu oli see, mida kõige rohkem kartsin.

Kahjuks võistlus ei sujunud ideaalselt. Kuna põrandakate oli väga libe, siis esimesel võistluskatsel libisesid jalad alt ära, mistõttu kadus tugi ja ma ei suutnud särki läbi suruda – kang lendas otse näkku. Õnneks turvatalad päästsid mu ära. Vahetasin kiiresti sussid ketside vastu ning teisel katsel surusin algraskuse kergelt ära. Enne kolmandat katset oli strateegiaks see, et kui keegi konkurentidest (peale Raigo, kes oli endale kulla esimese katsega kindlustanud) surub rohkem kui minu algraskus (207,5), siis kolmandaks katseks tellin 212,5, mis oleks hõbemedali kindlustanud. Kui aga keegi rohkem ei suru, siis hõbe on kindlustatud, ja tellin 217,5, sest see oleks minu isiklik rekord võistlustel. Teadsin, et olen võimeline rohkemaks, kuid esimene katse rikkus asja natuke ära. Kuna keegi 210 kirja ei saanud, siis tellisingi 217,5 ja selle surusin kindlalt ära. Arvan, et umbes 5 kilo jäi veel sisse. Enne võistlust oli plaan 207.5, 217.5, 222.5.

Pärast võistlust tundsin, et selle kukkumisega said ikka küünarnukid viga esimesel katsel. Mõlemad küünarnukid valutasid, parema küünarliigese liikuvus oli kõvasti vähenenud ja küünarnukid raksusid iga liigutusega. Igaks juhuks käisin ka traumapunktis, kus õnneks öeldi, et kõik luud on terved ja kuskile paigast nihkunud ei ole. Hea seegi. Record Breakersil aga võistelda kahjuks ei saanud. Aga EMV-st õppisin nii palju, et enne võistlust tuleb kindlasti põrandat kontollida ja vajadusel suruda ketsidega. Muidu olen alati sussidega surunud.

Nüüdseks on valud vähemaks jäänud, kuid päris ära kadunud veel ei ole. Parema küünarnuki liikuvus on natuke paranenud, kuid on ikka veel piiratud – näiteks ei ulatu parema käe sõrmedega parema õlani. Trennis pole veel pärast võistlust käinud. Imselt järgmisest nädalast hakkan vaikselt pihta. Nüüd vist enne järgmist sügist kuskil eriti võistelda ei ole.

Tulemused: http://powerlifting.ee/EMV2012_ls_naised.html

http://powerlifting.ee/EMV2012_ls_mehed.html

Eelmise aasta tulemused: http://powerlifting.ee/index.php?page=uudised&uuid=64

Võistlejate nimekiri: http://powerlifting.ee/index.php?page=uudised&uuid=146