AlanBStard
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Minul on ka terve elu olnud probleeme vee joomisega. Muidugi olen mina joonud selle asemel palju karastusjooke. Küll aga käisin viimati massööri juures ja ta ütles, et mu lihased on väga pinges ja kuivad. Küsis siis minult, kas joon vett korralikult ja kui vastasin eitavalt, küsis ta, mis saab kui jätta lill kastmata? Igatahes peale seda üritan ma päevas iga aja tagant paar lonksu juua.
Tegelikult ta käskis sul lilli kasta
Kui yksi jousaalis olla, siis andku minna. Vastasel juhul on vaga raske kui mitte voimatu kindlaks teha, et keegi seda samal hetkel sihiparaselt kasutada ei soovi.Spartas on 3 puuri kõrvuti ja eks ikka on näha ka kui keegi puuri järele sügeleb. Eriti hästi on muidugi siis näha kui ta suu lahti teeb
/>Käes hoides on peopesa surve vist varieeruvam kui jalataldade surve kaalul seistes.
Ega DEXA ja ka kaliibriga rasvavoltide mõõtmisega võrreldavat infot selle elektrijuhtivuse põhjal ikka ei saa.
Üldjuhul ainult kaalu hoidmise tasemel süües erilist arengut näidata ei saa. Mingil määrel jah keha koostis paraneb, kui treening on pidevalt progressiivne – aga see on aastate küsimus üldjuhul. Enamikel on juba vaimselt selline lähenemine väga raske. Erandid on algajaid ning treeningutega peale pausi taas alustavad isikud. Nemad võivad küll isegi kaalu hoides märgatavalt lihasmassi suurendada ja rasvamassi vähendada üldiselt.
Lihaskasvu ajal võiks kaloraaži tõsta 200-500kcal võrra üle kaalu hoidmise taseme. Kui soov rasvaprotsenti kontrolli all hoida siis ilmselgelt väiksem number parem. Lihtsalt suurem number garanteerib üldjuhul stabiilsema arengu, kuna ei teki nii tihedalt momente, kus päevane kaloraaž võib plaanivälise tegevuse tõttu näiteks mõnel päeval negatiivi minna.
See massiperioodi ja kuivatamise vaheldamine on vanakooli süsteem, minu teada pole ta nii hädavajalik, ka psühholoogiliselt. Kas kirjandus (uuring) on vastupidist väitnud? Kaloraazimuutused pideva stabiilse kaloraazi asemel, eriti näiteks vaimse väsimuse või suure koormuse kompenseerimiseks võivad anda küll muid eeliseid, aga trenn ise (ja erinevad lihast kasvatavad ained sh trennimimeetikud) on juba tegur mis paneb organismi lihasrakke rohkem söötma ja rasvarakke vähem, ehk üldine plusskaloraaz otseselt hädavajalik ei ole lihasmassi kogumiseks.
keha ei kasva trennis vaid täis kõhuga ja öösel magades.Hakkab kasvama juba trenni ajal kui mälu ei peta, uuriti lihasebiopsiatega.
Hommikusöök korralikumaks ja vbl mingi kerge toidukord seal 3 ajal.. mis võib olla ka mingi shake, aga pigem mitte shock, vaid mingi valgukas (kui just päristoitu ei saa)
Shock on ju üsna tore segu. Ma jätaks kofeiini ja arginiin-AKG välja aga kui on sees siis las olla.
Ma kasutaks Shocki küll rohkem vaimse töö jaoks
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kofeiinitundlik võib seda vähem võtta.
Mõnel tõmbab kerge aeroobika alguses närvisüsteemi just hästi käima. Ma endal pole tähele pannud aga suvel käin rattaga trennis ikka.
Intensiivne trenn vallandab verre hulga rasvhappeid, neid jälle on tore pärast trenni rahuliku aeroobikaga põletada.
Liigest sa otseselt harjutustega tugevdada ei saa
Kannakõõlust vähemalt tugevdab trenn küll. Varem treenimata kannakõõlust.
Aminohapetel on funktsioone mida liha seedimisel saadav segu ei anna. Aga kas sellel segul ka…
LOL, kontrollrühma hiirtele anti ainult vett
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Mul hakkab aju kergelt sassi juba jooksma aga ma mõtlen praegu, et kas on insuliini resistentsel inimesel lihasmassi/rasvamassi mõjutamiseks vajalik just peale trenni süsivesikuid tarbida.
Peale trenni lihaste insuliinitundlikkus paraneb (selle olukorra tekitavad reaktiivsed hapnikuosakesed nii et C-vitamiin seda vähendab
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> ) ja lisaks on neil see insuliinsõltumatu transport ehk lihasrakk ajab pärast trenni ilma insuliinita glükoositransporterid pinnale.Muidugi on see hea lahendus, et suhkrud täidaksid oma üldist eesmärki glükogeeni varude täitmise osas ning, et diabeedi negatiivsed mõjud oleksid kontrolli all. Seega nö. “suures pildis” ma kindlasti seda teha soovitaks.Aga, kas see annab mingit kasu kuidagi otseselt rasvamassi kontrollimise osas?
Eeldusel et lihastest toitained mujale ei liigu enam, peale trennijärgset süsivesikut on nemad söönud ja rasvarakud suht kuival.
Kui nüüd üldisemalt jälle rääkida siis glükogeeni varude täitmine toimub igal juhul, kui on olemas ringlevaid suhkruid. Kui peale trenni toimub lihtsalt varude täitmine kiiremini, siis terve päeva peale vahet ei ole. Varude täitmise kiirus sõltub ka varude tasemest, väga tühjad varud täidetakse alguses kiiremini igal juhul, kuid alates mingist punktist asi aeglustub. Kui nüüd 1h peale trenni oleme olukorras, kus süsivesikuid tarbinud isik on täitnud suurema osa varudest siis tegelikult on alles nüüd sööma hakkav inimene enda varusid kiiremini täitev – ehk mõne aja pärast jõuab ta järgi ning mis see aeg oligi – isegi nii vähe, kui 8h pärast ollakse võrdses seisus.Mind huvitab mitte see varude üldine täitmine vaid valikuline täitmine. Pärast lihastrenni täidetakse eelistatult lihasrakke.
Kas see mingit pikaajalist efekti annab seda tead vist sina
Kui palju kaalumise ja võistlemise vahele aega jääb üldse?
Sellest sõltub, mis võtteid saad endale lubada.
Jorgen Matsi on siin foorumis ja oma blogis http://jorks.wordpress.com/tag/toitumine/ võistlusteks töövõime säilitamisega kaaluklassi ajamisest rääkinud ja muidugi on sellest rääkinud John Berardi (Grapplers Guide to Sports Nutrition). John Berardi kirjanduse vanemad versioonid peaks ka t*rrentis saada olema.
Tahaksin teada, mis asi on Albutarex ja miks seda Eestis kuskil müügil ei ole ?
Kõva stimulant ja keskpärane rasvapõletaja. Eestis pole enamikku asju müügil, ei ole lubatud.
No selles suhtes jah. Aga tuleb arvestada, et süsivesikute saatus on pm. igal ajahetkel peamiselt energiaks põletamine või glükogeeniks salvestamine. Isegi, kui sa pole elu sees trenni teinud ja sööd näiteks mitusada grammi süsivesikuid korraga samal ajal diivanil lesides siis eeldades, et viimasest toidukorrast on mitmeid tunde möödas siis need süsivesikud põletatakse pm. kõik energiaks või salvestatakse glükogeenina. Seda ohtu, et tarbitud süsivesikud rasvarakke märgatavalt toitma hakkaksid, praktiliselt ei eksisteeri, kui just päevane kaloraaž eriti üle normi ei ole ning söödavad kogused massiivsed.
On ikka, vaata kasvõi insuliiniresistentsust kus mõned rakud on süsivesikunäljas ja seetõttu halvas olukorras, ehkki rasvarakud on heas toitumuses.
Ehk ikka on natuke oluline ka, KUS neid süsivesikud hoitakse ja põletatakse.
Trennijärgselt on aga just lihasrakud head süsivesikuimejad. Teoreetiliselt võiks selle ärakasutamine anda parema lihasmassi väiksema rasvamassiga.
Ning isegi, kui toimuks rasvarakkude toitmine läbi süsivesikute siis kokkuvõttes loeb ikka päevane kaloraaž eelkõige, mis tulemust mõjutab.
On palju aineid mis nihutavad kaloreid eelistatult lihasrakkudesse rasvarakkude arvel nii et päris ainult kaloraaz ei loe.
Võiks oletada et süsivesiku ajastamine sellesse aega kus lihasrakk ahnelt imeb ja rasvarakk ei ime võiks anda sama efekti. Aga kas annab või mitte, seda ütleb selleteemaline kirjandus, mida sa viimasel ajal ehk rohkem oled lugenud kui mina sest mul on tekkinud teised huvid
/>Muidugi kui see kaloripartitsioneerumine toimub nende ainete mõjul ainult lihasrakkudele kasvusignaalide andmise ja muu sellise, mitte toitainevarustuse mõjutamise kaudu siis see idee ei toimi. Peab nende mehhanismi uurima.
Jah, suhkrute kasutamine ei saa olla ainuke energia allikas ning mida pikemaks venib trenn ja mõõdukamaks kukub intensiivsus, seda enam kasutatakse rasvu. Ning mingi osa alati ka valke, eriti veel kui tarbitakse mingeid “amino rushe” vms kraami. Seda enam muutub väiksemaks glükogeeni varude kasutus.
Intensiivsema trenniga vallandatakse tänu adrenaliinile ja noradrenaliinile verre rohkem rasvhappeid nii et tegelikult intensiivsemaga läheb rasva absoluutkoguses rohkem. Aga selle protsessi käimasaamine võtab aega nii et väga lühikeste trennidega see ei ilmne (mulle meeldivad just lühikesed
</p>
<blockquote data-ipsquote=)
Ning kui näiteks suhkrulahusega suud loputada siis sellest piisab, et saata ajju signaalid, et süsivesikute laadung on tulemas (Suhkrud alustavad nö. seedimist juba suus ju) ja glükogeenivarude kasutamist võimendatakse kuna keha ei karda enam varusid tühjendada – arvab, et uus laadung tulemas.
Seda, kas retseptorid on glükoosi peal väljas või sobivad ka muud variandid… hmmm ei kujuta niisama lampi ette. On spekuleeritud et piisab lihtsalt Magusast. Et ei pea üldse isegi nö. otseselt kaloririkas suhkru variant olema. Näiteks Coca-Zeroga suud loputada ja peaks ka mõikama.
/>Olen lugenud uuringuid, kus suhkru-asendajad tõstavad insuliini vallandamist ja veresuhkru taset. Mis on päris huvitav. Seega sellega seonduvalt on mõeldav, et see “carb sensing” teema on seotud rohkem magusaga üldiselt, kui et täpse suhkru koostise või kalori rohkusega.
Artiklid räägivad selgelt et magusaine ei anna sama efekti nii et see pole magusaaisting vaid mingi maitsetunnetusega mitteseotud retseptor. Võiks arvata et glükoositundlik, aga süljes on mingeid pikki süsivesikuid lagundavaid ensüüme ka. Aga sahharoosilagundajaid vist pole.
Coca-Cola Zero annab stimuleeriva efekti jahutava ja kihiseva tundega ja võibolla millegagi veel. Lihtsalt paljas magusainelahus ei anna.
