47
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Arusaam spordist ei ole ajas eriti muutunud. See, mis on muutunud, seisneb selles, mida mõningad korporatsioonid hiigelrahadega tagant on surunud. Muutuvad hetkevoolud (uued alad on nende saadus), kuid tuumarusaam spordi olemusest on jäänud samaks. See, et on lisandunud meeletult uusi alasid, ei tähenda, et vanad alad oleks hakanud muutuma või et nende positsioon kuidagi nõrgeneks. Liiatigi, paljud nendest uutest aladest on sisuliselt jäänud marginaaliaks, ehkki neid nende olümpiasaatuse tõttu kajastatakse. Kui meie meedias kujundujumisest räägitakse, siis mitte selle suutepäraste tulemuste tõttu, vaid ikka probleemide, mis kerkivad esile ala subjektiivsusest, tõttu. Kui spordi aluspõhimõtted radikaalselt muutuksid, siis poleks enam põhjust rääkida spordist. Tänasel päeval ei ole klassikaline sport kuhugi kadunud ja ei kao ka tulevikus.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ja kulturism on iidne sport? Vastupidi – paljud vanad alad on jäänud marginaalseks – odavise, kettaheide, maadlus. Palju seal kandepinda on?Rahvamassidest ei sõltu väga palju. Sõltub nendest, kes kujundavad spordi näo (ajakirjanikud, arvamusliidrid jne). Kui nemad annavad oma heakskiidu ja asja propageerivad, astub mängu rahvas ja onud, kes jagavad rahasid.
Ala massidesse minek pole sugugi nii lihtne protsess. Ütlen veel kord, et Eestis ja maailmas ei toimi need asjad ühtmoodi. Astuvad mängu sellised aspektid nagu konservatsiivsus jne. Kui paljud nendest uutest aladest, mida kirjeldad, Eestis kandepinda on leidnud?
Rahastamise mõttes ei julgeks ma kõiki spordialasid ühte patta pista. Võib öelda, et on olemas mõned spordialad, mis sõltuvad eelkõige sponsorrahastamisest ja spordialad, mis sõltuvad eelkõige riigi rahastamisest. Selle määrab suuresti spordiala laad. Pallimängud on nii Eestis kui maailmas olnud alati väga populaarsed ja sponsorite saamine pole probleem. Aga nt suusatamist Eestis tänasel päeval üksnes sponsorrahadest kindlasti ära ei elata. Võimalus, et kulturismi hakkaks laialdaselt toetama erasektor, on peaaegu olematu. Kulturismi eeliseks on siiski see, et ala on lahutamatult seotud äriga. Äril on kasulik kulturismi pinnal hoida. Kui äri poleks, oleks kulturism varemetes.
Just rahvamassidest sõltubki. Ajakirjanikud kajastavad seda, mille järgi on nõudlus. Mis “kiidusõnu ajakirjanikelt ja arvamusliidritelt” on saanud freestyle lumelaud enne, kui ala massides populaarseks muutus?
Loomulikult ei ole ala massidesse minek lihtne protsess ja võin mürki võtta, et kulturism sellisel kujul ei saa rahva lemmikuks kunagi. Loomulikult sõltub ala speetsiifikast see, kas see kuskil saab populaarseks või mitte. Tansaanias suusahüpped populaarseks ei saagi saada, samuti Eestis lainelaud (pole laineid kus sõita). Jõusaalisport on aga kõigile ja kõikjal harrastatav ning ei sõltu looduslikest eripäradest. Seetõttu on ka eeldused oluliselt paremad.
Pallimängud on populaarsed, sest nende sisendlävi on madal. Neid saab harrastada 24/7 ja igaühe poolt. Igal pool. Kandepinna laiuse tõttu on ka sponsoreid palju. Suusatamine on Eestis rahalises mõttes ära hellitatud. Kui on harjutud, et B-koondise liikmed saavad sponsorite poolt tuttuued maasturid, toimuvad laagrid Šveitsis ja Austrias, määrdetiim koosneb 10-st mehest, sportlastel on isiklikud massöörid etc., siis nn. tipust kukkumine, kui oled paljuga harjunud, on loomulikult valus. Kui EKFL saaks sama palju raha kui suusatamine praegu, valataks õnnepisaraid.
Igasugune sport (või mistahes tegevus, mis koondab suurema hulga harrastajaid) on äriga läbi põimunud. Mitte ainult kulturism. Võimalus, et kulturismi hakataks erasektori poolt laialdaselt toetama praegusel kujul on tõesti olematu. Seepärast peabki töötama välja viise, mis “sildaks” tavainimese arusaamad ja võistluskulturismi.
Aga kui tahetakse hardcore’i edasi teha ja arvatakse, et viimaste sentide eest dieedi pidamine on ala lahutamatu osa, siis jumala eest – ärgem reformigem midagi. Usun, et spordi riikliku rahastamisega on nagu iga asjaga siin maailmas – kõigepealt tuleb ennast ise aidata. Ma praegu näen, et siinsed kommenteerijad pigem ei taha end ise aidata. Riik andku seda ja riik andku teist. Ja jumala eest ärme muudame enda juures mitte midagi.
Piisavalt suure rahasumma ja hiilgava mõistuse taustatööna annab iga musta valgeks teha. Aga palun, “47”, leia see üksus, kes suudab MP spordiks mätsida. Kui taustatöö pole aga piisav, mängib MP igal juhul kulturismi kahjuks.
Minu jutu mõte ongi see, et ala defineerimist “spordina” ei ole mõtet võtta omaette eesmärgiks. See peaks olema kõige muu tulemus.
Teeme asja lihtsaks: selleks, et sporti rahastataks peab olema esiteks tegu spordiga. Men’s Physique liigub pigem kuhugi meelelahutusvaldkonda, kui spordi alla.
https://www.riigiteataja.ee/akt/25604
Kuidas tundub? Kas AF või MP?
See tsitaat on subjektiivsuse musternäide. Sellest järeldub, et spordi peamine ülesanne on olla mänguline. See, mis kellegi jaoks on mänguline, on sügavalt subjektiivne. Samas on ära toodud, et sport peaks olema valdavalt võitlusliku ja kehalise iseloomuga, aga ei piira definitsiooni ainult sellega. Mis selle teadmisega pihta on hakata?
Definitsioonid ja spordist arusaamine on ajas pidevalt muutuvad. Mingi aeg tagasi olid lume- ja lainelaudurid laia massi arvates marginaalne grupp kanepit suitsetavaid friike. Nüüdseks on alad Olümpial. Nagu sa ehk tead, ei tulnud raha ja populaarsus nendele aladele mitte seepärast, et keegi kuskil avastas, et Riigi Teatajas oleva spordi definitsiooni järgi on need alad sportlikud, vaid läbi selle, et ettevõtted (Red Bull etc.) tabasid need lahedad subtrendid ja võimaluse tegelikult laia kandepinnaga alade harrastajaile end promoveerida. See muutis kõik – hakkasid toimuma suurejoonelised võistlused ja teleülekanded. Hakati välja andma ajakirju, aladepõhiseid reklaame etc. Alles siis hakati ‘peavoolu massi’ poolt aladesse suhtuma hoopis teistmoodi kui seni.
Kusjuures mõlemad alad põhinevad subjektiivsel hindamissüsteemil. Või võta curling – kas see on mängulisem, võitluslikum või suurema kehalise aktiivsusega kui mistahes jõusaalisport? Curling on Olümpial ja ametlikult defineeritud spordina.
Praegune olukord Eesti spordi rahastamises on selline, et soositakse olümpiaalasid. Sellest tingituna ei jätku piisavalt ressursse teistele spordialadele, mis on tahaplaanile jäänud (sellest räägib Ott ka viimasel Eesti Spordi Kongressil – (video lisatud lõppu)). Nõnda on lood ka kulturismiga. Järelikult on tarvis midagi ette võtta, et kulturismi ja fitnessi hakataks väärtustama kui tõsiseltvõetavat spordiala. Athletic Fitnessiga liikusime sellele lähemale, Men’s Physique’ga aga tagasi kaugemale. Kuna olukord on niigi kriitiline, siis ei ole mõistlik endale ühtegi tsirkust lubada. Siinkohal ei huvita rahastajaid see mida ja kui palju keegi jõusaalis või köögis teeb, vaid see, et mis sellega laval ette võetakse. Me räägime spordi rahastamisest. Seega siia alla ei sobi kohe kuidagi MP. Siinkohal ei loe riigile, et mis naistele peale läheb. Siinkohal ei loe riigile, et “aitame neid, kes veel head pole” kuidagimoodi lavale. Loeb see, et mida antud spordialaliit toodab. Selle järgi meid hinnatakse.
Me ei peaks üritama läbi rahvamassi (tingimusteta) võita alale populaarsust, vaid läbi ala populaarsuse (läbi seesmise väärtuse) peaks tulema rahvamass!
Ma ei saa sellest loogikast aru. Kui Eestis on poliitika, et mitte-Olümpia alad raha ei saa, ei olene MP-st küll mitte midagi. Kulturismi takistab Olümpia-alaks saamisel pigem hoopis muu kui hindamiskriteeriumid. Nn. subjektiivseid ilupunkte jagatakse ka teistel Olümpia-aladel (kujundujumine, uisutamine, vettehüpped etc). Pigem on probleemiks see, et ühtegi maailma tipmist tippu (pro-d) Olümpiale dopingukontrolli tõttu võistlema ei läheks. Aga Olümpia peaks olema võistlus, kust võtavad osa maailma parimad. Samas – ka siin on pretsedent juba loodud poksi näol.
Ehk siis Eesti spordi rahastuse üldine süsteem peab kardinaalselt muutuma. Kui võetakse vastu põhimõtteline otsus rahastamise põhimõtteid muuta, ei jää EKFL rahast ilma ainult selle tõttu, et mingid mehed kannavad laval lühikesi pükse. Need kriteeriumid pannakse siiski mujale.
Kui me aga mängime selle peale, et Eesti spordi rahastuse süsteem ei muutu, aga üritame ennast näidata ülimalt tõsiseltvõetavana, olla paavstim kui paavst ise, et nn. märkamatult libiseda raha saajate hulka, siis kui palju me sealt reaalselt saaksime saada? Suure tõenäosusega oleks see 25 000 EUR, mida Ott videos mainis, ka suht maksimum.
Sry, aga 25 000 EUR on väga väike summa võrreldes sellega, mida saaks alale tuua ettevõtete sponsorlus. Tennist, suusatamist, korvpalli, jalgpalli etc. toetatakse erasektori poolt kümnetes kordades suuremate summadega (per spordiala). Ja see eesmärk on täiesti saavutatav. Vaata, kui populaarseks on viimastel aastatel tõusnud jooks.
Saavutusspordina on Eesti jooksutase hetkel nõrk, aga spordi sisendlävi (paar jooksutosse ja tahe ennast liigutada) on nii madal, et on ehitanud endale ülisuure järgijaskonna. Karjuv enamus võtab hea meelega osa kohalikest võistlustest, aga neil ei ole ambitsioone Olümpiale minna. IFBB võistlusspordi aladel selline ‘kõigile kättesaadav’ väljund puudub. Bikini ja MP võiks olla just sellisteks aladeks. Ja mis põhiline – tuua jõusaalisport kandepinna kasvades ka võimalike sponsorite huviorbiiti.
Demokraatlikus ühiskonnas on eduks vaja just seda, et meeldida rahvamassile, mitte lipsustatud onudele. Kui juba ala massidesse on läinud, tulevad ka onud järgi.
Tooksin välja punkti, mis peaks natukene selgitama, miks see ala mõtekas tundub.
Saalid on täis palju tublisid poisse/mehi, kellel eesmärk jõuda lavale klassikas või kulturismis. See uus ala oleks nö hyppelauaks, kust siis edasi liikuda. Teadu poolest ei sünnita kulturistiks üleöö ja nii mõnelgi kaob siht silme eest rassides aastaid ainult jõusaalis
Väga hea point. Välisvõistlused. Räägin sulle kiirelt asjast, millest inimesed ei taha aru saada.
Mida on välisvõistlusele saatmiseks vaja? Raha. Kust see peaks tulema?
Viktoriiniküsimus: millise toidulisandifirma, kui EKFLi toetaja, logo sa EMV plakatil näed? Keegi pole keelanud teistel EKFLi toetada. Kahjuks seda aga ei tehta. Teine variant on, et iga sponsorfirma toetab ise oma sportlase võistlemist. Aga ka seda ei tehta.
Fakt on, et FitShopist ostes toetad EKFLi. Kes seda iga hinna eest kirub, sel on alati võimalus enda sponsorilt lähetuseks raha küsida. Samas on ilmselt paljuloodetud, et inimesed põhimõtetest juhinduksid…
Samas kui oleks rohkem raha, kas see tagab rohkem piisava tasemega võistlejaid, keda on mõtet suurvõistlustele saata? Või leitakse lisaraha, kui on tõesti palju hea tasemega võistlejaid.
Et sinu võistlemist vigastused segavad, seda ma tean.
Teemas “Millisest kulturismist unistan” joonistus ehedalt välja mõtteviis, et sponsorraha ei ole vaja, kuna “fanaatikud on piisavalt motiveeritud”
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>“Järelkasv on andetu ja rasvane”, “üldine tase on kohutav, aga mina ei lähe lavale kuna ma pole 90kg fileed ja mul oleks häbi”. Tülgastav kritiseerimine käib, aga keegi midagi kasulikku olukorra parandamiseks ei tee. Ja siis kui teeb, tulevad kännu tagant kohe “eksperdid” välja, kes kividega pilduma asuvad.
Võistluskulturism (ja tõsised asjaarmastajad) on Eestis üsna väikese kandepinnaga ja miks seda vähest ka veel õõnestama hakata? Prooviks äkki vahelduseks kokku hoida ja toetada?
See on vist võimalus nendele, kes jalgu ei treeni?
Ega see, et püksid jalas on, ei tähenda automaatselt, et jalgu pole
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ala kui sellise mõttekus jääb mulle muidugi üpris kaugeks.Imre sa said väga hästi hakkama!
Sekundeerin. Hea sundimatu jutt, mis sobis võistlusi saatma väga hästi.
Bikini osas on arutelu põnev. Kuigi osavõtjad on väga veetlevad ja esimene ots ka märkimisväärselt heas vormis, ei kipu ta esmapilgul tõesti nn. traditsiooniliste kulturismivõistluste raamistikku mahtuma. Uue alana ei ole ‘standardid’ välja kujunenud ning nii on subjektiivsus väga suur.
‘Sillana’ tavainimese mõttemallile kulturismi kui nähtuse arusaadavamaks tegemisel mängib Bikini aga kindlasti olulist rolli. Seda on vaja näiteks selleks, et ‘friikide’ alast saaks üldaktsepteeritud sportlik väljund, mis muutuks ka sponsoritele atraktiivseks. EKFL’i alt mina Bikinit ära ei viiks, kuna Eesti Meistri tiitlil on oluliselt suurem kaal kui nn. Aeroobikakuninganna diplomil. See legitimiseerib sporti ja õhutab taset tõstma.
Ma ei ole nõus väitega, et Bikini Fitness ei ole sport. Andke mõni aasta aega ja näete, kuidas tase oluliselt tõuseb, nagu klassikalises kulturismis juhtus. Janari loogikale tuginedes on tõsimeelseks spordiks veel raskem nimetada golfi, kriketit ja polot, kus kerges ülekaalus onud mõõdukat füüsilist koormust harrastavad. Samas on golfil ja kriketil meeletult harrastajaid üle maailma, ala tipud on tõelised staarid (näit. Tiger Woods) ja kajastuse üle meedias kurta ei saa (kriket, tõsi küll, on tugevas fookuses pigem Commonwealthi maades).
Äkki oleks lahenduseks nn. bikini maakondlikud kvalifikatsioonivõistlused, et kiirendada ala taseme tõusu?
No bikinis tuleb küll hirmus lahing! Nägin eile hr Abrossimovi ja mehel oli põsk ikka päris hellalt lohus. Tundub, et mees pühapäeval nalja tegema ei tule
