47
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Ja siin on 17-aastase Lee treeningvideo. Võib oletada, et noormees oli oma toidusedelis olulisi täiendusi teinud.
Siit lingilt leiab Lee Priesti arengu läbi nooruse. Võib öelda, et geneetikat mehel jagub: http://forum.bodybuilding.com/showthread.php?t=139375523
Antud härra on loomulikult Lee Priest, kes eelmisel kümnendil oli kulturismis täeiõiguslik A-klassi staar. Olympial paar korda 6 hulgas, NOC ja Ironmani võidud… Vast põnevam on fakt, et mehel pikkust vaid 163cm ja võistluskaal oli 100kg ümber.
Wikipedia ütleb järgmist:
“He was forced to retire due to having open heart surgery on December 8, 2004 as a result of clogged arteries. At the time of his death he was residing in Modesto, California,[3] and was last reported to be working as a bail bondsman for AJ’s Bail Bonds.[4] He was forced to stop working as a bail bondsman due to limitations on physical activity related to his 20% heart function.[5] On November 8, 2007, Matarazzo suffered a heart attack, his second cardiac-related problem since his surgery in December 2004.[6] On August 3rd, 2014, Matarazzo was in the intensive care unit of Stanford hospital in Palo Alto due to heart complications. The information was transmitted by his wife, Lacey Matarazzo (nee Porter), via longtime friend Mel Chancey’s Facebook page, and reposted on various bodybuilding websites.[7][8] On August 17, 2014, Mel Chancey, a longtime family friend, announced via Facebook that Matarazzo had died in the ICU at Stanford hospital while awaiting a heart transplant. The information was confirmed by Peter McGough, editor at Muscular Development magazine”
Jah, need on nopped, mis ütlevad, et tase on langenud. Selle vastu ei olegi vaielnud (vist
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>)Huvitab see, kas lisaks teooriale ” langus = tuntavad kaasnähud ” on koht tegelikkuses – tavainimesel, tavaelus.
Ja kui sündimus, eluea pikkus ei ole vähenenud, siis – ongi ju puhas “uurijate” ” töö” – midagi peab ju päevad läbi tegema.
Elukvaliteet on nii subjektiivne näitaja, et seda siia siduda vast ka ei maksa. Kuigi, ka siin, pakun, ei ole langust toimunud.
Mina olen üks neist, kellel diagnoositi noore 29. aastase mehena testosterooni defitsiit. Kusjuures – ma arvasin, et minuga on kõik korras. Käed-jalad töötasid ja õhk käis läbi. Siis, kui tugevate (ja kantserogeensete) medikamentide abil testosteroonitaseme uuesti normaalseks sain, oli vahe elukvaliteedis suur. Seda nii füsioloogilistes kui psühholoogilistes aspektides.
Ei ole mõtet puusalt tulistada ja vaadata vaid sündimust ja eluea pikkust. Ega vaid testo tase ei mõjuta sündimust, veel enam eluea pikkust. Ta mängib seal vaid oma rolli. Kui oluliselt parandada muid tingimusi, võivad mõlemad pikeneda hoolimata testotaseme langusest. See aga ei tähenda, et vildaka hormonaaltasakaaluga jube mõnus elada oleks. Ei ole, usu mind.
“Elukvaliteet” on tõesti subjektivne – paljud meist võivad arvata, et kuningliku perekonna elukvaliteet on super – kõrgseltskond, ilusad riided, lossid ja majanduslikud võimalused. Nemad samas võivad mõelda, kui tore oleks olla tavaline inimene – pole fotograafe, totakaid avalikke üritusi ja saad rahus teha seda, mis sulle meeldib. Nii ei saagi võrrelda õunu apelsinidega. Käesolevas kontekstis peame võrdlema konkreetselt testosterooni defitsiiti vs. normaalset hormonaaltasakaalu.
Mina omast kogemusest soovitan normaalset testo taset
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>See oli võimas esitus, Janar! Kui lavale astusid, oli minu üllatus suur – nii head vormi, kompaktsust ja proportsioone pole vähemalt mina Sinu esituses varem näinud. Edasiminek on olnud väga suur. Lisaks – eestpoosid olid suurepärased. Seljapoosid olid “vanad”, aga eks see on maitse asi.
Muidugi ei saa üle ega ümber jalgadest. Definitsioon oli suurepärane. Maailma (tipp)klass, midagi pole öelda!
Tänud super emotsiooni ja inspiratsiooni eest, mida Salmes pakkusid!
Kas su aeroobne on sellise kaloraaži juures (2000) ikka üleval? St. igapäevased pikad jalutuskäigud?
Ise olen samuti liikunud nn. pizza-dieedile, kus vaatan vaid valku ja üldkaloraaži. Vorm liigub hea tempoga soovitud suunas, millega muidu peaks kaasnema kuiva kana kiud hammaste vahel ja brokkoli tükid suunurkades. Praegu on tunne isegi vaat et isegi veidi liiga hea
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kui pikk see mees on?
See on vale suhtumine. Maksad osalemise eest ja lõpus kõige eest. Kus leiab noor selle 500.- euri ? Küsib isa ,ema käest”- kle mul vaja proovi eest maksta jne. Ma arvan, et see ei ole tõsiselt võetav korraldaja kes ei suuda siis proove ise tasuda.
Pigem mõte ,et kes vahele jääb ,peab tasuma ka proovi.
Noortekategoriates minuteada ei võetagi proove. Kui aga täiskasvanud võistlejal üldse raha ei ole, siis usutavasti saab vähemalt alaliit aidata. Kui inimese suure eesmärgi vormistamisest on 500 EUR puudu, siis on ta ikka ise saamatu, kui seda raha enda teostuseks ei leia. Isegi noor. Toonitan siinkohal, et ma räägin pigem rahvusvahelistest tiitlivõistlustest. Loomulikult pole Reval Cupil või Lõuna-Eestikatel sellist asja mõtet teha. Ka panused on seal hoopis muud kui MM’l.
Ma olen täiesti kindel, et kui mõnel Eesti sportlasel oleks võimalus MM-kuld võita ja see dopingukontrolli raha on puudu, siis saaks selle kasvõi siinse keskkonna kümnete tuhandete inimeste annetuste najal kokku. Lihtsalt ise peab tegus olema ja võimalusi otsima, mitte nurgas nohisema
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Vaata, kuidas tennisistid, motosportlased ja teised näevad vaeva, et enda võistluseelarvet kokku saada…“Kes vahele jääb, peab tasuma ka proovi” mõte on üllas, aga seda on väga raske jõustada. Esiteks – tagantjärgi kuskilt Iraanist mingit raha saada on utoopia. Mõistad seda kindlasti isegi. Seetõttu peaks tegema deposiidi – kõik võistlejad peavad kandma dopingukontrolli raha end registreerides IFBB’le ja pärast peab korraldaja selle tagasi kandma. Kui suurematel üritustel on tugevalt üle saja osaleja, genereerib selline rahade liigutamine nii palju lisatööd, et see ei ole samuti mõeldav.
Üks asi, mis mulle kummaline tundub, on see, et ülevalt kontrollis põrunud sportlase kohale ülendatakse automaatselt tema taga lõpetanud sportlane. Samas ei tunne keegi huvi, mis kütusega uus medalist sõitnud on.
Minu nägemuses võiks proovi võtta TOP 6 sportlastelt, kuid analüüsi saata vaid kategooria võitja oma. Kui see osutub valemänguriks, tehakse teise koha omanikule ettepanek tõusta esimeseks, kuid selleks peab analüüsima tema proovi (mis, kusjuures, võiks tulla sportlase enda, või siis tema toetaja vahenditest). Selle raha uus võimalik tiitlipretendent ikka leiab, motivatsiooni peaks ju olema
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Juhul, kui ta keeldub, diskvalifitseeritaks ka tema tulemus ning pöördutaks paremuselt III sportlase poole sama ettepanekuga. Muidugi võib esineda situatsioone, kus näiteks terve esikolmik põrub, IV mees on aga puhas ja saab I koha. Kas V ja VI koha saanud sportlastel oleks motivatsiooni maksta oma analüüside eest, et tõusta vastavalt II ja III kohale. Kaldun uskuma, et oleks.Ma usun, et kui sportlane teab, et ta on puhas, leiab ta selle 400-500 EUR analüüsiks üsna lihtsasti – ka nii vaesel spordialal, kui seda on kulturism. Üsna radikaalne lähenemine, kuid kuidagi peaks sellele epideemiale mõistlike kuludega suutma päitsed pähe panna.
Endal on liigestega (põlved, küünarnukid, õlad) üsna kehvasti. Seetõttu olen ammu loobunud suurte raskustega treenimisest ning teen samuti maksimaalselt puhtalt, rõhutades neg. faasi etc. Samas annab siit-sealt vahepeal ikka tunda. Eelmise nädala lõpus alustasin MSM võtmisega ning loodetavasti hiljemalt kuu möödudes saan raporteerida, kas minu puhul on see tulemust andnud või mitte.
Ma mõtlen, et sinu tasemel sportlased, treenerid peaksidki keskenduma pigem adekvaatse treeneri-järelkasvu eest, ning neid motiveerima õpilasi võtma. Usun, et nii on kõige loogilisem asjaga tegeleda. Täpsemalt samamoodi ei ole ju üheski firmas kõige algajama pakipoisi juhendajaks firma juht ja aastakümneid töödanud veteran, vaid pigem üks-kaks astet algajast kõrgemal olev oskaja.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Mõte jumala õige, paraku tundub, et nii suure fanatismiga treenereid on vähe. Selge, et noorte juhendamine ei ole majanduslikult tasuv ning iga treener peab eelkõige mõtlema oma pere toitmise peale. Nagu O. Wilde on öelnud: “Põhimõtetel on kaalu ainult siis kui kõht on täis”. Jah, kindlasti saaks noorte juhendamise ja eratreeningud päevakavasse klappima panna, aga sisuliselt on tegemist ikkagi motivatsioonipuudusega. Tegelikult ei saa ju seda pahaks panna – vaid murdosa noori jääb alaga pikemas perspektiivis tegelema ja vaimu toitev võimalus näha enda üles kasvatatud sportlast rahvusvahelisel tandril suuri tegusid tegemas on üsna väike.
Usutavasti muutuksid asjad siis, kui kulturism saaks olümpiaalaks – oleks riigieelarvelised noortetreenerite kohad jne. Unistada ju võib
Seniks peab ainult lootma, et jätkuks Oti ja Imre taolisi fanatte, kes leiavad oma muude kohustuste ja eraelu kõrvalt motivatsiooni noori aidata. Müts maha!Selgelt on Kirbu blogi üks siinse keskkonna atraktiivsemaid. Asjalik sisu on esitatud läbi mõnusa huumori.
+1 on Mo’n’Beard
