Kõigepealt mine nahaarsti juurde, kes ütleb sulle, et sügeliste moodi see küll välja ei näe ja et tõenäoliselt sul on kindlasti lutikad. Siis sa mürgitad kodus terve nädala, leidmata kedagi, kes sind hammustada võiks. Punnid aga ei kao ja lisaks on sul mürgi-haisust süda paha. Seejärel lähed sa nahaarsti juurde tagasi, kes arvab, et see on kindlasti mõnest toataimest ja käseb osta allergiaravimit. Sööd allergiaravimit ja viskad välja oma toataimed. Punnid ei kao. Järgmiseks arvab arst, et sul tehakse kõrvalkorteris remonti ja oled värvillõhnale tundlik ning kirjutab sulle kolme erinevat kreemi, mida võiks endale peale määrida. Saadad arsti kuradile, kuna sul ei tehta kõrvalkorteris remonti. Seejärel määrid sa mõned nädalad nii palju erinevaid kreeme endale peale kui leiad, mürgitad raevukalt väidetavaid putukaid ja käsed naabritel igaveseks toataimedest ning remondist loobuda.
Järgneva kuu jooksul:
a. sa sured oma punnide kätte
b. punnid kaovad äkki nagu tulidki ja keegi siga ei tea, mis need olid
Asja juures on kurb see, et eelnevalt kirjapandu pole mitte humoorikas fiktsioon, vaid väga tõenäoline asjade käik. Tõenäoliselt oled sa treeningsaalist midagi “huvitavat” külge saanud.