Jõutreeningus on teatavasti põhiliselt kaks teooriat: superkompensatsioon, kus järgmine treening toimub ületaastumise faasis ja kahefaktoriline teooria, kus väsimust kuhjatakse mõned nädalad, misjärel võetakse pikem periood puhkuseks.
https://www.fitness.ee/artikkel/1036/kahefaktoriline-joutreeningu-teooria
Artiklis on öeldud, et selle teise lähenemise puhul suutlikkuseni ei minda, vaid saan aru, et väsimust kuhjatakse pigem sagedamini treenimisega. Olen juba nädal aega pead vaevanud ja ei saa sellest aru. Kui on teada, et paari nädala pärast tuleb kergem periood, siis suutlikkuseni treenimine on ju üks parimaid viise, kuidas väsimust kuhjata. Superkompensatsioon peaks olema vastupidi ehk pigem ollakse ettevaatlikum suutlikkuseni treenimisega. Artiklis on täiesti vastupidi.
Tõlkijalt: ühesõnaga mina saan oma sõnades väljendatuna asjast aru nii, et, kui võtame kalendri ette ning koormuse perioodiks 4 nädalat siis superkompensatiooni teooria kohaselt treenitakse näiteks jalga nii: 5, 12, 19 ja 26. jaanuar ja iga kord suutlikkuseni, suure mahuga ning suhteliselt “ribadeks”.
Duaalse teooria korral treenitakse jalga 5, 8, 12, 15, 19 ja 22. jaanuar, suutlikkuseni ei minda, maht seeriate arvu näol on ka kontrolli all ja mõõdukas. 26. jaanuar kuni 2 veebruar oleks siis see nädal, kus kosutakse, maht ja intensiivsus on minimaalsed
Kosutakse millest…?