Alustaks taas. Kodus, lihtsalt ja ilma abivahendite kasutamise vajaduseta.

Lugu selline. Palju aastaid olen spordist üsna eemal olnud, eluviis kippus lõdvaks. Nüüd avastasin – jube nõrgaks olen jäänud. Suure punnitamisega teen 10 kätekõverdust, 4 lõuatõmmet, paarkümmend kükki… Vähevõitu ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Noorena olin veidi tegijam. 

Vanust on 40, natuke on pekirasedust (kaal 90 kilo, vööümbermõõt umbes 110 cm). 

On mõte: hakkaks kodus taas mingi lihtsa kavaga pihta. Kiireid tulemusi ei oota, jõujunniks saamisest ei unista. Lihtsalt püüaks saavutada mingi tavalise terve mehe vormi ja seda hoida. Võib olla selline kava, mis tingimata ei vaja abivahendeid, ehk siis mingid hantlid ja muu lihtne kola võivad olla, aga ei pea olema. Neid mul ei ole, ajapikku saab vajadusel hankida. Jõusaali minekuga ei kiirusta. Küll kunagi sedagi teha jõuab. 

Sellest teemast jäid silma tavalised harjutused, igiammu spordiga tegeledes olid need treeningu tavaline osa:

https://forums.fitness.ee/index.php?app=forums&module=forums&controller=topic&id=7977

Tsitaat

Hommikujooks 1-1,5km sörki

Käteringid ette, taha

Küünarvarte ringid ühtpidi, teistpidi

Õlaringid, mõlemat pidi

Puusaringid, mõlemat pidi

Ülakeha ringid, käed rinnal ristatud, mõlemat pidi

Põlveringid nii et põlved pöörlevad vastupidi üksteise suhtes, ühtpidi, teistpidi

Põlveringid koos põlvedega, mõlemat pidi

Sõrmseongus kätega randmeringid samaaegselt jalalabaga ringe tehes, hiljem teed teise jalalabaga.

Võid lisada veel kätekõverdused toenglamangus, lõuatõmbed ja kõhulihased igat üks seeria näiteks

 Hommikujooksu asendaks esialgu millegi muuga? Kunagi olid 2 km sörgid tavalised. Praegu vist kohe nii hullu panema ei hakkaks, mis variandid on? Kiirkõnd? Kepikõnd? Või midagi veel? 

Ükskord sooviks hankida sõudeergomeetri, selle peal tõmmata mulle hullult meeldib. Pakub koormust ja samas on justkui meditatsioon ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Rajumat jalgrattasõitu vist ei ole hea proovida? 20 aastat olen ratast kasutanud linnas igapäevase liikurina (kooli, tööle, poodi, chillima) ja liikusin sellega aastaringselt, spordi eesmärgil ma sellega ei sõitnud. Vahel matkasin kah, oma tavapäraseima 50 km distantsi võisin soovi korral teha 2 tunniga (mingi vana maanteerattaga läks isegi poolteist, spido järgi olid tippkiirused tasasel maal 45 km/h).  Pikimad päevaretked rahulikul sõidul läksid 100 km kanti ja ma võisin Tartus Jakobi mäest (9 kraadi) üles minna suvalise 1-käigulise vokiga, istudes sadulas. Viljandi kõige järsemat tänavat proovisin sellise vokiga kah, seal siiski üles ei jõudnud ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Viimased 3 aastat kiusab mingi imelik nõrkus jalgades ja seljas, umbes aastaga läks asi käest. Nüüd on hea, kui 10 km ära väntan ja siis on jalad väga tsossud. Tõusudest enamasti rattaga üles ei lähe, ka näiteks Turusillale tõustes pean tihti ratast kõrval veeretama ja Jakobi tõus on nüüd jalgsigi Kolgata tee. Ja käigud rattal erilist leevendust ei paku, isegi maastikuratta kergeima käiguga on sõit vähegi suuremal tõusul jube roomamine. Kui tahan pikemat maad kõndida, siis pean jalutuskepi appi võtma – kas oleks mõtet kepikõndi teha? LTKH skleroosiosakond uurib mind Parkinsoni kahtlusega (tehti ka mitu MRTd pea ja selgroo uurimiseks), praegu ei osata seal veel miskit öelda. Lisaks jalgrattale on olemas tõukeratas ja kui selg ei valuta, sõidan sellega. 

Mis siin ikka, mõtted on teretulnud ja vaikselt paneks end käima.