Toitumise üks põhitõdesid on, et inimene võib süüa kõike, seni kuni sellest saadava ka ära suudab kulutada.
Küsimus on aga selles, et kui päris kõike ära ei kasuta, siis kui kiirelt keha hakkab kaloreid pekiks talletama? Ehk teisisõnu, kui kaua võib keskmisel inimesel olla aega kulutada seda, mis on sisse söönud.
Mõtleks kahe variandi peale:
- õhtul näiteks vanaema sünnipäev ning laud head ja paremat täis. Järgmine päev plaanis üksjagu füüsilist tegevust ja energiatarbimine tavapärasest suurem. Kas õhtune patustamine võiks olla lubatud või pigem jõuab keha juba üleliigse ööga pekiks paigutada ja edasine kulutamine juba vaevaline?
- päeval palju toimetanud ja kaloreid kulutatud rohkem kui tarbitud. Ehk siis kaalust alla võtmine. Õhtul taas vanaema pidulauas. Hulluks ei lähe ja üle ei söö. Keha saab oma valgus ja rasvad kätte aga kuna peale söömist tuleb öö, kas siis sissesöödud süsivesikud kasutab defitsiidis olnud keha ka siiski ära või pigem jäävad üle ja suunduvad ka pekivööks?