Personaaltreener, kes sõi end paksuks

mis te sellest arvate?

Hea reklaam aga… Samahästi võiks ju 400 meetri sprindiäss mitte trenni teha kaks aastat. Siis tuleb teeb oma jooksu ära ja ütleb et näed, jooksen nagu täitsa tavainimene. Ja siis poole aastaga töötab ennast taas üles ja – tadaaaa – “kõik on võimalik, ma mõistan nüüd tavalisi aeglaseid inimesi hästi, aga kõik suudavad sellega hakkama saada, see on ju suhteliselt lihtne tegelikult”.

Pole ikka ju päris nii. Kui sul on aastatepikkune baas all, siis on ka kergem saavutada tulemus. Ka oli tegemist mingi fitnessifanaatikuga – selge see et ta tundis ennast kehvasti, kui ta paks oli ja trennis ei saanud käia. Enamustel sõltlastel ja fanaatikutel tuleb nagunii stress, kui nad ei saa teha asja mis neile meeldib. Morgan Spurlock võttis ka oma filmis “Supersize me” juurde 11 kilo ja siis järgmise aastaga suutis ta ennast “tavakaaldu” tagasi saada. Aga rääkida nüüd mingil “paksul” personaaltreeneril, et tahtsin teada mis tunne on olla paks…

Minuarust hea promo, treenerina tuleb selline kogemus kindlasti kasuks. Võibolla natuke lühikest aega oli ainult paks, et tunda seda tõelist toidusõltuvuse tunnet, mis paksudel on.

Ma ei usu, et selline inimene ikkagi mõistab lõpuni oma pakse kliente. Ma pakuks vähemalt kahte põhjust:

1. Psühholoogilised, motivatsioonilised. Inimesed söövad end ikkagi enamasti paksuks mingil põhjusel, mis tuleb “peast”. Stress, kompleksid jms. Ja isegi kui alustatakse alla võtmist, siis kaotatakse mitmeid kordi siht silme eest. Oodatakse kiirelt tulemusi, leitakse vabandusi, oodatakse imesid, usutakse neisse.
2. Füsioloogilised. Inimesel, kes on olnud pikka aega ülekaaluline, on toimunud rasvkoes muudatused. Verevarustus on mitmes kohas rasva sees hääbunud. Võid end mujalt surnuks nälgida, kuid mõne koha pealt rasv ei kao. St. kaob, kuid siis ei ole mujal midagi enam järgi. Ei lihast, ei rasva.

Kirjutan seda enda kogemusest, mäletades end ise 120 kilosena. Kõik need tagasilangused, lootuse kaotus, motivatsiooni kaotus. Pidev rasvapõletuse püha Graali otsimine – ehk leidub otseteid.
Ja kui oled normaalkaalu saanud, siis läheb veel omakorda aastaid, enne kui teed oma kehaga rahu ja saad tasakaalu liikumise ja toitumise nii, et ei kuku buliimiasse, anoreksiasse või ei lähe mõnel muul moel lolliks (nt. hakkad end karistama hoopis trennidega).