Spordijookidel ei pruugi olla reklaamitud mõju

Kas spordijookidest on tegelikult mingit kasu? Tabavalt Londoni suveolümpia ajaks ilmunud juhtiv teadusajakiri taunib teravalt spordijoogitööstust.

Briti meditsiinižurnaalis BMJ ilmunud aruannete kohaselt on spordijoogibrändide nagu Gatorade ja Powerade tootjad viimastel kümnenditel kulutanud miljoneid uuringuile ja turundusele eesmärgiga veenda lisaks avalikkusele ka spordi- ja meditsiinitöötajaid selles, et ürgne instinkt — janutunne — pole sugugi usaldusväärne märguanne selle kohta, millal tuleks juua.

Samuti on meile kõigile aktiivselt pähe määritud arusaama, mille kohaselt vana igav vesi pole organismi dehüdratsiooni ennetamiseks piisavalt tõhus, vahendab Mother Jones.

Seitsmest spordisooritustoodete teemalisest uurimusest koosneva BMJ artiklisarja teljeks on korralikult dokumenteeritud kajastus spordijoogitootjate nagu PepsiCo (Gatorade), olümpiamängude ametliku sponsori Coca-Cola (Powerade) ja GlaxoSmithKline’i (Lucozaid) rahalistest suhetest erialaliitude, meditsiiniühenduste ja akadeemiliste uurijatega. Seega pole vast eriti üllatav tõdemus, et vastavate suhete toel sündinud avastused ja soovitused on tihtipeale hõlmanud hirmutavaid hoiatusi veetustumise e dehüdratsiooni ja elektrolüütide tasakaalu häirete eest — hoiatusi, mis samas mugaval moel toetavad korporatiivsete sponsorite rahalisi huvisid.

Kes oleks võinud arvata, et on olemas asutus nimega Gatorade’i sporditeaduste instituut (GSSI)? BMJ uuriva artikli osutusel oli üheks suuremaks GSSI “saavutustest” arusaama õõnestamine, mille kohaselt organism evib täiesti tõhusat homöostaatilist mehhanismi dehüdratsiooni tuvastamiseks ja korrigeerimiseks — nimelt janutunnet. Artikkel tsiteerib instituudi direktorit, kes usaldusväärsete tõendite sisulise puudumise juures väitis, et “janumehhanism on inimese vedelikuvajaduste ebatäpne ja lühiajaline indikaator”.

Teine BMJ sarja artikkel selgitab, kuidas toiduaine-etikettidel ja reklaamides esitatud väidete tõepärasuse hindamisega tegelev Euroopa toiduohutusamet EFSA on spordijookidega seotud väidete heakskiitmisel usaldanud tõsiselt vigast läbivaatusprotsessi. Kolmas uurimus annab teada, et lisaks spordijookidele muid sporditooteid, sealhulgas toidulisandeid ja treeningvarustust pakkuvatel veebilehtedel esitatud sajad väited sooritusedemuse kohta rajanevad suuresti küsitava väärtusega andmetel ja mõnikord nähtavasti üldse mitte mingisugustel andmetel.

Mitu artiklit viitavad tõdemusele, et suur osa tsiteeritud uuringuandmeid on saadud väga konkreetsete toitaine- ja treeninguvajadustega kestvusalade tippsportlaste peal läbi viidud katsetest. Pole mingit objektiivset põhjust laiendada vastavaid tulemusi kehaliselt aktiivsele osale tavaelanikkonnast.

Kriitikud on juba ammu sarjanud spordijooke nende ohtra kalorsuse ja kasutute lisaainete suure sisalduse eest, rääkimata tootmise, transpordi ja miljonite plastpudelite utiliseerimisega seotud kahjudest keskkonnale. Sellest hoolimata on vastaval tootekategoorial tulus ja jätkuvalt kasvav turg; BMJ andmeil müüakse spordijooke USA-s aastas 1,6 miljardi dollari eest. Tegelikult on Powerade suisa Londoni olümpiamängude ametlik spordijook ning Coca-Cola reklaamib oma brändi kampaaniaga, milles osaleb terve hulk tuntud ja tunnustatud tippsportlaseid.

BMJ artiklisari tõstatab kaks omavahel seotud, kuid siiski eraldiseisvat küsimust: kas trenni tegevad inimesed peaksid püüdma kaotatud vedelikke taastada ennetavas korras või võivad nad füüsilise pingutuse ajal ja pärast seda usaldada omaenda janutunnet, mis neile vedelikukadu õigeaegselt meelde tuletab? Ning kas vedelike tasakaalu taastamisel on neil tingimata tarvis kõiki soolasid, suhkruid ja muid spordijookidele lisatud aineid või piisab pelgast veest? Õiged vastused on: janutunde usaldamine on kõige mõistlikum samm ning veest piisab vedelikuvaeguse korrigeerimiseks täiesti. Kogu keerulise jutu elektrolüütide taastamisest ja muust taolisest, mida olete kõik need aastad kuulnud, võite ära unustada — teaduslikud tõendid vastavaid arusaamu ei kinnita.

Artiklisarjale lisatud kommentaaris osutab Cape Towni ülikooli sporditeaduskonna dekaan Timothy Noakes, et ülehüdreerimisega (vedelike ülemäärase manustamisega) kaasneb märksa suurem tõsiste komplikatsioonide ja koguni surma oht kui dehüdratsiooniga. Pealeselle rajaneb arusaam, et vedelikud ja elektrolüüdid tuleb viivitamatult taastada, tema sõnul meie evolutsioonilise mineviku, s.t Aafrika kuivades piirkondades küttimisega tegelenud vastupidavate pikamaajooksjate pärandi fundamentaalselt vääral tõlgendamisel.

“Inimolendid ei reguleeri vedelike tasakaalu momentaalselt,” kirjutab dr Noakes. “Meie evolutsiooni ajalugu on meid vorminud “viivitusega joojateks” (ingl delayed drinker), mis tähendab, et füüsilisest treeningust johtuv vedelikupuudus korrigeeritakse näiteks järgmise einega, mil leiab lisaks aset ka elektrolüütide, peamiselt naatriumi, aga ka kaaliumi tasakaalu taastamine.

Inimesed optimeerivad oma dehüdratsiooni määra, juues siis, kui on janu. Viimased 40 aastat on inimesi eksitatud uskuma, et nad peavad “janu ennetamiseks” ja optimaalse hüdratsiooni tagamiseks jooma — ning peamiselt on sellise eksitamisega tegelenud just spordijooke tootvate ettevõtete turundusosakonnad.”

Artikkel asub aadressil: http://forte.delfi.e…f.d?id=64753962