Mind kutsuti kooliajal Vietnami näljahädaliseks. Seda tegid naabritädi ja vanaema. Olin nii kõhn, et võisin süüa kõike. Lõpuks vaatasin, et isver, olen jah kõhna. Hakkasin sööma ja sööma, midagi ei tulnud. Kui aga läksin 10. kl, siis hakkasid kilod tulema, kuigi seal enam süüa ei saanud.
Oma töö tegid ka 11. ja 12. kl ning 3 aastat ülikooli. Istu ja istu ja süüa ei saa, siis aga sööd vahepeal, mis kätte juhtub.
Praegu vaatan oma kooliaja pilte ja olin ikka ilus sale küll.
Sellist kui haigust ma küll ei tahaks nagu tol mehel.