Gerd Kanteri treenimisviis

Sirvisin hiljuti Gerd Kanteri raamatut “15 sammu võiduni”. Ühes sammus kirjutas ta niimoodi, et usalda alati endast targemaid. Umbes kaheksa aastat tagasi olevat temaga juhtunud selline seik, kus tema treener Vesteinn Hafsteinsson saatis talle treeningplaanid, kus olid täpsed raskused ja kordused. Ta pidi treenima 80%-ga, millega ta suutnuks, see tähendab, et ta oleks jõudnud mitu kordust iga seeria lõpus veel teha. Tema seda aga ei teinud, sest ta tundis ja teadis, et suudab veel korduseid teha ja nii ta salaja tegigi. Kui Vesteinn sellest teada sai, oli neil esimene ja seni suurim tüli. Vesteinn seletas ära, et selline tegutsemisviis pidavat küll mitte kohe tulemusi andma, kuid pikemas perspektiivis olevat see palju kasulikum. Ta kannatas viis aastat ära ja saigi esimese medali 2005-ndal aasta Helsingi EMil, kus tema edutee algas. Küsimus: kui tahan pikemas perspektiivis endale ka lihasmassi, jõudu, plahvatuslikku jõudu treenida, siis peaks ka 80%-ga treenima? Siiamaani olen küll treeningutel niimoodi kütnud, et ühtegi kordust sisse ei jää. Artiklitest on ka kõrva jäänud, et tuleks ikka igas trennis endast maksimum anda.

Kõik oleneb ju kavadest ja eesmärkidest. Vaevalt Kanter koguaeg 80%-ga treenib, kavad ja intensiivus muutub.