Uuring jooksmisest ja jalgpallist

Tänases Postimehes oli siis selline artikkel. Kindlasti ei pea ühe sellise uuringu põhjal liiga suuri järeldusi tegema aga seda olen alati arvanud, et see siingi sadu kordi kõlanud jutt- tee madala tempoga aeroobset, vähemalt 45 minutit jne- on müüt.

Uuring: jalgpall on parem kui sörkjooks

Taani teadlaste uurimus näitas, et regulaarne jalgpallitreening on tervisele palju parem kui tüütu jooksmine.

Kopenhaageni ülikooli haigla ja Bispebjergi haigla teadlased eesotsas Peter Krustrupiga moodustasid neljateistkümnest 20-40-aastasest treenimata vabatahtlikust kaks jalgpallimeeskonda, uurimaks, kuidas regulaarne jalgpallimäng nende tervist mõjutab, kirjutab Tartu Ülikooli tehnoloogiaportaal Novaator.

Kolmekuulise katseperioodi jooksul mõõdeti katsejäneste lihasmassi, vererõhku, rasvaprotsenti, üldist vastupidavust ja muid füüsilisi näitajaid, mida regulaarne treenimine eeldatavalt mõjutama peaks.

Nädalas peeti keskmiselt kaks kuni kolm tunniajalist mängu ning ehkki tulemused polnud üllatavad, siis nende ulatus küll – rasvaprotsent vähenes, lihasmass suurenes, vererõhk alanes ning vastupidavus suurenes. «Kõik, mida me testisime, muutus paremuse suunas,» ütles Krustrup.

Samaaegselt viidi samu teste läbi ka treeningrühmaga, kes käis sörkimas. Ka nemad treenisid kaks-kolm korda nädalas, kuid mitte nii heade tulemustega.

Pärast 12 nädala pikkust treeningperioodi olid jalgpallurid kaotanud keskmiselt 3,5 kilo rasva, lihasmass oli aga suurenenud 2 kilo võrra. Jooksjad kaotasid kaks kilo rasva, lihasmassis aga muudatusi polnud. Vererõhk alanes mõlemal grupil umbes samal määral.

Teadlased usuvad, et jalgpallil on eelis, sest erinevalt jooksmisest ei ole tegemist monotoonse tegevusega. «Jalgpallurid jalutavad, sörgivad ning sprindivad vaheldumisi, mistõttu saavad tööd erinevad lihasgrupid ning ka erinevad lihaskiud – kui aeglasel sörkjooksul rakendatakse vaid aeglasi lihaskiude, siis jalgpall annab koormust ka kiiretele, kuid kergemini väsivatele lihaskiududele,» ütles Krustrup.

Krustrup küsis sportlastelt, kui raskelt trennitegemine läheb ning tulemused panid ta muigama – jalgpallurid ei pidanud pingutust eriti raskeks, jooksjad olid aga risti vastupidisel seisukohal.

Jooksjate jaoks olid treeningud aga alati rasked, vaatamata sellele, et nad liikusid tegelikult keskmiselt sama kiiresti kui jalgpallurid. Krustrup põhjendas seda asjaoluga, et jalgpall haarab endaga kaasa ning ei lase märgata, kui raske sul on.

Tulemused on julgustanud teadlasi füsioloogiliste uuringutega edasi minema. Koostööd plaanitakse Rooma, Brüsseli ja Liverpooli ülikoolide teadlastega. Raha uuringuteks loodetakse saada Euroopa Liidult, UEFAlt ning FIFAlt. Uuringuid jätkatakse erinevas vanuses katsejänestega ning vaatluse alla võetakse ka teised pallimängud – käsipall, võrkpall ja korvpall.

Krustrup näeb jalgpallil suurt potentsiaali heaoluühiskonda muserdavate haiguste tõrjumisel. Kui sörkimisest suhteliselt nauditavam jalgpall osutub niivõrd kasulikuks, siis tuleks jalkamängu populariseerimisega tõsisemalt tegelema hakata ning seda mitte poisikeste, vaid eelkõige just täiskasvanud füüsilist koormust vajavate inimeste seas.